Yelawolf on üks ägedamaid mehi praegu mängus. Juba sellepärast, et keegi teine ei arva nii. Tegelikult on ta stiilinäide artisti perfektsest karakteri, kohaloleku ja sõnaseadmise kombost. Mitte ükski nendest kolmest featuurist ei ole tema puhul esmakordne ja parim, aga kõik omadused kokku teevad temast ühe huvitavama ja ägedama nime praeguses räppmuusikas.
Loomulikult on tüübi kahur laetud retside Detroidi houmidega ja kui sealt seltskonnast pauk tuleb, tuleb see korralikult. Veel on tema juures tore see, et kõik, kellele meeldis Kid Rocki muusika, aga vihkasid Kid Rocki, saavad nüüd lõpuks oma südame lähedast muusikat kuulata, sest Yelawolf teeb seda asja 1004 korda paremini.
Ma arvan, et ta on nali ja me saame kohe kõik tünga
Olen kuulnud Yelawolfi kohta kommentaare stiilis “ma arvan, et ta on nali ja me saame kohe kõik tünga”. Mehe teemad ja sõnad ei ole eriti nali. Yela uus träkk “Till It’s Gone” on tõsine ja maalib vägagi autentse pildi elust sealpool maakera. Kuigi me ei tea sellest mitte öökulli emmigi, siis Yela lüürika tekitab tunde, et sa saad täpselt aru. Olgu see imagoloogiline kunstiteos või tüübi hingepõhja saladused, meid ei koti, meile meeldib! Yela uus album “Love Story” peaks kukkuma juba üsna-üsna varsti ja meie ootame. Seni kaua morbiidset sügisilma räppi.