Minge kinno!
Ma ei pea ennast kõige suuremaks filmifriigiks. Või täpsemini öeldes ma ei pea ennast üldse eriliseks filmifriigiks. Paar aastat tagasi oli mul aga au juhtida ettevõtet Tallinnfilm, kellele kuulub ka Solarise keskuses asuv Artise kino. Võib olla mu leige suhtumine filmikunsti aitaski rohkem keskenduda ettevõte juhtimisele ja selle probleemide lahendamisele, aga paar asja filmiskenes panid mind mõtlema.
Ma sain aru kui raske on näiteks Eestis filmi teha. See aeg, absoluutselt alati esinev mittepiisav finantsressurss ja keskmise eestlase mingi põhjendamatu igno kohaliku toodangu vastu panid mind eesti filmitootjate vastu tundma sügavat sümpaatiat. Samuti sain aru, et “filmi-inimesed” suhtuvad oma teemasse uskumatu kirega. On see kaamera- või projektorisurin, kinosaali pimedus, valgusvihus ekraani ees lendlevad tolmukübed või midagi muud, mis paneb inimesed jooksma esilinastustele teisele poole maailma, investeerima oma aega ja raha, et hoida püsti kino või see ressurss, mis pannakse ühe filmi tegemiseks Eestis või hoopis mingi muu asi, aga see kirg hämmastas mind tõsiselt.
See on see põhjus, miks alates Tallinnfilmi ja Artise aegadest olen ära vaadanud pea kõik Eesti filmid, mis tehtud on. Muusika albumi võid sa teha valmis nädalaga: alates sellest kui istud maha kuni selleni, kui album füüsiliselt käes. Filmi nii ei tee. Isegi sitta filmi mitte. Rääkides siin sitast, siis sita raamatu jätan ma pooleli, aga sita filmi vaatan alati lõpuni. Miks? Sest ma mõistan kui palju selle jampsi valmistegemiseks inimene siiski vaeva on näinud.
Istusin Cannes’i Filmifestivalil kord ühe jube halva filmi esikal. Filmi ajal lahkusid saalist kõik peale minu ja Hollandi filmilavastaja. Filmi lõppedes tänasin teda ja ütlesin, et see oli suht bullshit film, aga ta tänas mind siiralt, et ma selle lõpuni vaatasin. See ei ole halastusvaatamine, vaid minu isiklik austusavaldus kõikidele filmiinimestele. Ja see, et 4. detsembril esilinastub kodumaine film “Nullpunkt”, kus meeldejääva rolli teeb Suur Papa. Filmis kõlab ka Eesti räppi. Minge kindlasti vaatama!
Praegu on käimas PÖFF. Kindlasti leiate sealt midagi vaadata ja ärge unustage meie enda Eestimaa filme. Need on nagu Eesti räpi albumid: neid ei ole palju! Vaadake ja kuulake nad kõik ära!
PÖFFil soovitan vaadata neid:
LUCIFER (Gust Van Den Berghe)
TUVI ISTUS OKSAL JA MÕTISKLES EKSISTENTSI ÜLE (Roy Andersson)
KID CANNABIS (John Stockwell)
RED ARMY (Gabe Polsky)
LINDMEES (González Iñárritu)
MIDA ME PIMEDUSES TEEME (Jemaine Clement, Taika Waititi)
ja boonusena alates 4. detsembrist