Ülevaade räpialbumitest OKT2014

Aasta lõpp on igas muusikazanris superaktiivne aeg. Ma ei hakka ennast kordama, et miks see nii on. Kuulake “Metsakutsu – Karikad” träkki ja saate aru küll, mis keiss on. Seega oktoober oli räpis megahyphertihe. Kerge ülevaade toimunust taaskord Asko Astmäe vahendusel. Diagonaalis lugemise mootor välja lülitada ja süvenemine täiskäikudele sisse lükata.
 

Kuigi aastat on veel kahe kuu jagu järgi, tundub oktoober olevat midagi surmagrupi sarnast – ilmunud on hulganisti kvaliteetset ja väga eriilmelist kraami.

Atlantast tuli kaks head EP’d: kahasse miksteibiga „STN MTN“ (mis eriti kriitikat ei kannata), avaldas Childish Gambino ka arrenbii-hõngulise „Kauai“, mis on mõnus, suvise ja (nimele vastavalt) pisut troopilise kõlaga EP. Sõltuvalt rahakoti hetkeseisust võib põhjamaises kuulajas tekitada mõtet „pagan, peaks soojale maale minema“ või „pagan, oleks raha, et soojal maal ära käia“.

Oma teise projekti sel aastal ilmutas üks ATL veidrikeleegioni arvukatest liikmetest Rome Fortune, kelle „Small Vvorld“ on õhulise ja mõnevõrra trippy kõlaga trap. EP põhirõhk lasubki vast järjekindlal kõla-ja-meeleolupilvede kajastamisel. Siinkirjutaja lemmikpala on ehk Four Teti produtseeritud „One Time For“.

MF Doomi ja Bishop Nehru koostööprojekt „NehruvianDOOM“ on mitmeti huvitav. Esiteks – duo vanusevahe on 25 aastat, mis on ilmselt üks suuremaid räpis. Teiseks, Doomi ja Nehru stiilid ei ole just tohutult sarnased, mistõttu kooslus mõjus mõningase üllatusena. Muusika on igatahes korralik: kuigi Nehrul on veel palju samme astuda, on ta tehniliselt pädev räppar ja Doomi taustad on klassikalised Doomi taustad ehk sämplipõhised, hägused ja eklektilised. Paaril lool astub maskiga mees ka ise mikri taha ja muuhulgas spitib ka järjekordse omapärase ajakohase rea (kui kahe aasta eest kasutas ta nime Eyjafjallajökull riimis, siis nüüd kergitab kulme „minds is as hard to find as Malaysian Airlines“.

Kui juba jutt veteranräpparite peale läks, siis ajal, mil mitmed USA vanameistrid on hea muusika tegemise asemel rõhku asetanud „noorus on hukas ja wack as hell“ motiivile, siis DJ Quik on hea näide väärikamast „grown-man rap’ist“: „The Midnight Life“ on tema üheksas stuudioalbum ja ilmub 23 aastat peale esimest reliisi, aga mees tunneb endiselt muusika tegemisest suurt rõõmu ja võtab asju pigem noorusliku lustiga. Kõlapildis figureerib nii G-Funk kui kaasaegsem kõla, samuti ka bandžo ja rongihääled. Külaliste hulka kuuluvad muuhulgas Suga Free, Mack 10, Dom Kennedy, Quik’i poeg David Blake II ja nauditava instrumentaalpalaga „Bacon’s Groove“ kompotile veelgi koloriiti lisav kitarrist Rob Bacon.

 

Oma debüüdiga „Ohio“ teeb Stalley oma regionaalse kuuluvuse üsnagi selgeks. Album ei kõla tema eelnevatest projektidest kuigi erinevalt, mis on pigem hea asi – MMG ridades mõjub Stalley pisut võõrkehana ja Rick Rossi või Meek Milli stiilis toored trap-taustad ja Future’i külalisrefräänid singlitel jääks silmatorkavalt kriiskama nagu kärbsepeletussinised plakatid Poola maanteede ääres. Selle asemel on kõlalise poole eest eelkõige vastutav kauaaegne koostööpartner Rashad, kelle puhkpillilembus vanaviisi biitides välja paistab. Mõnusa bassiga palad kajastavad Ohio suhtelist külmust ja tumedust kenasti ja ka teemavaliku vana mainstay – masinad masinad masinad – on esindatud: lugu „Chevelle“ viib selle järgmisele tasandile, olles serenaad eelmainitud masinale. Maybachlase chevylembus – intriigirohke süžee!

T.I. uus plaat „Paperwork“ on tema teine tubli teos peale rootsi kardinate taga inspiratsiooni kogumist. Tegu on albumiga, mis kirjeldab ta tugevusi ja nõrkusi igati adekvaatselt: suur osa materjalist on soliidne, aga lugude arv on piisavalt suur, et esineks ka eksisamme. Kui teatud intervalli järel jõuab kõrva kas näiteks Usheri või Chris Browniga kahasse tehtud geneeriline (rõhk sellel sõnal) ….produkt, mõjub see kui sahmakas külma vett näkku. Tugevad hetked (näiteks avalugu „King“ või Young Thugi etteastet kätkev „About the Money“) kompenseerivad nõrkade olemasolu, aga siiski võib end avastada mõttelt, et kas nende fopaade ära hoidmine tõesti nii raske on.

Black Milk on olnud produktiivses seisus – „If There’s a Hell Below“ on tema kolmas projekt umbes aastapikkuse ajahulga jooksul (eelmine album 2013. aasta lõpus pluss selle aasta märtsikuus „Glitches in the Break“ EP). Tegu on meisterliku produtsendiga, keda valdab alati ka mingi rahutus, mille tulemusena iga projekt lisab midagi eelneva(te) saavutustele. Jada jätkub. Võrreldes mulluse kauamängivaga „No Poison No Paradise“ on käesolev album tükati rõõmsameelsem ja sisult vabam – ühtset, konkreetset kontsepti ei paista. Vanaviisi kõlavad trummid tugevalt, millele lisandub abstraktne kõlavärvide sulam. Muusika on voolav, aga samas rahutu ja muutlik ning teeb aeg-ajalt huvitavaid käänakuid. Mehe flow on läinud järjest paremaks ja kuivõrd tema värsid ei haara endale lugudes keskset kohta, sobituvad nad see-eest mõnusalt muusikaga kokku, nõnda sellega kaasa voolates.

Teine debütant käesoleva nimekirja raames on Logic. Oma lapsepõlvest tänapäevani liikuva biograafilisusega sobitub „Under Pressure“ kenasti post-goodkidmadcity ajajärku, kuid kuigi Logic meenutab kohati Kendrickut, Drake’i ja Cole’i, ei tasu sarnasusi üle tähtsustada. Võrreldes viimastest kahe esimese nimega ei ole tal mingit konkreetset temaga seostuvat elementi, kuid oma isikupäraga artist on ta siiski.

Logic on üpris oskuslik kirjutaja – näiteks ilmneb albumi jooksul, et üks tegelasi Nikki on tegelikult nikotiini antropomorfiseeritud kujutis; samuti hõlmab plaadi üheksaminutiline nimilugu erinevaid tegelasi – ja veel oskuslikum emsii: ta flow on väga tehniline ja mitmekülgne, kulgedes enamasti sujuvalt, aga vahepeal ka usainboltilike välgatustega. Produktsioon – autoriks muuhulgas mehed nagu Tae Beast ja DJ Dahi – on kaasaaegne ja mitte ilma potentsiaalse pop-appealita, kuid samas ka mõtlik ja maitsekas. Kui välja jätta kaks külalist boonusträkkidel, siis on veel väga sümpaatne tõik, et album koosneb vaid Logicu enda värssidest (huvitav võrrelda samuti oktoobris ilmunud The Game’i plaadiga, kus külaliste hulk oli kolmekümne kandis).

Vince Staples on küll alles 21, kuid oma „Hell Can Wait“ EP-ga on ta päris paljude huviorbiiti tõusnud ja põhjuseid ei ole raske märgata. Läbiv motiiv on LA pinev õhkkond, kus leiab aset nii mõndagi kriminogeenset ja tihedad on konfliktid kodanike ja seadusesilmade vahel. Need teemad on räpis põlisemaid teemasid üldse, kuid tähtis on see, et Staples’il on silma erinevatele detailidele ja nüanssidele. Järjekindlalt demonstreerib ta oma visiooni, mis on olnud omane paljudele klassikutele (mõelgem kas või Scarface’i või Raekwoni peale). Kui ta oma andeid edaspidigi lihvib ja rakendab, võib oodata huvitavaid asju. Teose kõlaline pool on vastavalt pisut paranoiline, pisut kummituslik ja kurjakuulutav.

[NB: olgu täheldatud, et järgnev plaat ei ole otseselt hip-hop, kuid selle laialdane palett hõlmab ka seda mõnevõrra ja on liiga hea, et ma suutnuks seda listist kuidagi välja jätta}

Nimetada Flying Lotust 21. sajandi paremate elektroonilise muusika viljelejate hulka kuuluvaks ei ole just selline väide, mis kuulajaskonda ahhetama ja kulmu kergitama paneks. FlyLo on isikupärane ja kuratlikult järjekindel oma kvaliteedis juba mõnda aega olnud. Kuid see, kuidas suur hulk erinevaid kõlasid ja žanre – hip-hop, džäss, funk ja kindlasti midagi muudki, algus meenutab näiteks Michael Stearnsi „Baraka“ saundträkki -, unikaalseks tervikuks kokku valguvad, on suurepärane. „You’re Dead!“ võib olla tema isikupäraseim plaat seni, mis ütleb palju. Seda kirjeldada on raske – siin on oma kõrv kuningas, paavst ja julgeolekuteenistuse ülem korraga -, kuid FlyLo on rääkinud sellest, kuidas albumi kontseptsioon – mis juhtub inimestega vahetult peale siit ilmast lahkumist – teda üsna lähedalt kõnetab ja kuuldes muusikat, mis on ühtaegu maniakaalne ja muutlik kuid ka ütlemata kaunis, on selge, et see tuleb südamest. Valdavalt koosneb instrumentaalpaladest, kuid Kendrick Lamar ja Snoop Dogg teevad etteasted vastavalt „Never Catch Me“ ja „Dead Man’s Tetris“ pääl.

Kui nüüd rääkida oktoobri kõige kõvemast albumist, siis paljudele on see ilmselt teada enne artikli lugemist. Selleks on Run the JewelsiRun the Jewels 2“.

Killer Mike on juba kaua head muusikat teinud (tema 2003 debüüt „Monster“ oli päris kuri ettevõtmine), kuid partnerlus El-P’ga on aidanud mehel tõeliselt oma elementi jõuda. Kõigepealt sündis „R.A.P. Music“, tõsine ja terav plaat, kus El Producto oli peamiselt produtsendipuldi taga. Kuid seejärel otsustati duona räppima hakata, mis on tõesti heaks otsuseks osutunud – Mike ja Jaime taustad on erinevad, aga mõlemale on omane terav poliitilis-sotsiaalne vaist ja jõuline stiil. Kui esimene Run the Jewelsi teos oli lustlikum ja selline jõuline ja toores „räpp räpi pärast“ projekt, siis teises vaatuses on asjad läinud detailsemaks ja sügavamaks (produktsioon on mitmekesisem ja muutlikum, samuti teevad kaasa muuhulgas Rage Against the Machine’i Zach de la Rocha ja Beyoncé viimasel albumil produktsioonitööga tuntust kogunud Boots). Metafoorselt väljendudes on esimese albumi roberto-carlose-karistuslöögiga-vastu-vahtimist jõulisus muutunud räpi Zlataniks: jõu, ülbuse ja virtuoossuse tapvaks kombinatsiooniks.

Selle artikli kirjutas meile Asko Astmäe. Kui Sul on huvitavaid mõtteid, mida inimestega jagada soovid, kirjuta meile yo@hooliganhamlet.com

comments powered by Disqus