Kimomo Records soovitab: Läti räpi truehead Pikaso

Lõunanaabritelt tuleb järjest tuusamaid muusikalisi üllitisi ja üllatusi. Tasapisi on Baltikumi ühine muusika-connection nii tugev, et olenemata žanrist keerame igapäevaselt pilgud Läti ja Leedu suunas. Uued tegijad ja vanad olijad, elektroonika, jazz, indie, räpp…  Selleaastane Tallinn Music Week teeb meid tuttavaks ühe kuuli Läti räpi-nähtuse Jānis Lipšānsi aka Pikasoga.

Kes on Pikaso?

Seda küsimust lugedes kujutan silme ette filosoofilise mõiste, millele ikka veel sõnastust otsin. Lihtsamalt öeldes – Pikaso on pseudonüüm läbi mille sõnastan muusikasse ja sõnadesse pandud kunsti.

Kuidas leidsid tee muusikani? On Sul muusikaline haridus?

Minu esimene kokkupuude muusikaga oli päris varakult läbi mu isa, kes on praeguseks juba 25 aastat koori juhatanud. Klassikalise muusika kõrval oli ka palju jazzi ja rokki – nii vinüülidelt, mida ta kodus kuulas, aga ka kontsertidelt, kuhu ta mind kaasa võttis. Juba üsna pea viis tee mind muusikakooli, kus alustasin trummide õppimisega ning millele lisandus varsti ka altsaksofoni ja klaveri õppimine. Mainin ära ka enda vanaisa, Jāzeps Lipšānsi, kes oli helilooja.

Oled muusikat teinud alates 2000ndatest, aga Sinu debüütalbum ilmus alles 2013. aasta lõpus. See on päris pikk aeg. Kas tundsid, et nüüd oli see hetk – nüüd oled valmis ja saad öelda „Yes, I am.“?

Noorena on raske end väljendada ning tahetakse pakkuda võimalikult palju valikuid eneseteostamiseks. Mina tegelesin noorena muusika õppimise kõrval ka tantsimise ning korvpalliga. Ajal, mil hip-hop mulle huvi hakkas pakkuma, olin juba 16-17-aastane, hängisin teiste endavanustega ning käisin pidudel.
Ühel hetkel tundsin, et pean lüürikat kirjutama hakkama, et panna kirja iseenda mõtteid. Päris pikka aega olidki mul vaid paar salvestust. Pidasin lihtsalt albumi väljaandmise kõrval tähtsaks ka selle sisu. Järgisin pigem vanakooli käekirja, mis ei pruugi kõigile nii väga kättesaadav olla, aga seda enam rariteet ning jõuab õigete inimesteni, kui seda lihtsalt välja anda, et see muu müra keskele ära kaoks.

Umbes 2007. aastal, mil tundsin, et olen valmis materjali Gustavole (tolleaegne tuntud Läti räppar ja produtsent) üle andma, veenis ta mind veelgi aega maha võtma. Tal oli seda täiskasvanulikkust, mida mul polnud ning veelgi enam – ta kujutas ette, milline minu album ühel päeval on. Siinkohal tahan ka välja tuua pereelu – töökoht ning kolm last, kelle eest hoolt kanda. Nende 5-6 aasta jooksul (2007-2013) oli mul palju aega mõelda ning leida uuesti üles armastus muusika vastu. Sedas ilmuski minu esimene album 2013. aasta novembris.

Yes, I am. Who knew.“ on minu jaoks lihtsalt sarkastiline ning aus ütlus selle kohta, kuidas end näen ning kui kaugele olen jõudnud. /Naerab/

https://soundcloud.com/pikaso_pionieris

Sa laulad läti keeles. Mis Sa arvad – on see välismaal esinedes pigem boonus või pigem võib takistuseks saada?

Olen veendunud, et muusika on universaalne keel – olgu selleks siis meloodia või muusika esitlus. Sedasi toetungi nii enda kui ka paljude teiste arvamusele, kes peavad lugu muusika mõttest ja helist ning kompositsioonidest, et muusikal pole piire.

Visualiseerin mõtteis uut võimalust, kohta, kus saaksin kasutada meile teatris ja ooperis esitatavat muusikat ning ühendada see hip-hopiga, et anda kuulajatele, vaatajatele täiesti uus elamus. See ongi minu järgmine käik – avada uksed hip-hopi skenele ning viia nad seeläbi täiesti uute kohta. Sama vastupidi – need, kes ei mahu hip-hopi kuulaja „raamidesse“, aga peavad lugu muusikast ja kunstilistest lahendustest ja detailidest, saavad seda näha, kuulda teatritükkides või ooperis.

Ning jätkates teemat – millest Pikaso oma loomingus räägib? Mis sind inspireerib?

See sõltub täiesti arusaamisest. See, mida kuulajatega jagan, võib olla erinev, aga siiski väga sarnane, sest meil kõigil on palju ühiseid omadusi. Enamasti loon endale läbiva teema, mil on enda lugu rääkida ning leian endale karakterid, kellega seda lugu rääkida. Või teinekord on tegu lihtsalt filosoofiliste paljastustega minu üksindusest.

Ühesõnaga: mulle väga loeb sõnum, mida edasi annan – me jagame enda muresid ning kellegi karakterit analüüsides võime end ise paremini mõista. Kõik muu on tühipaljad detailid.

Kellega Sa tavaliselt live-kontsertidel esined?

Tavaline set-up oleme mina ja mu DJ (DJ Super Oganes, keda võib Tallinnas päris tihti mängimas kuulda), aga viimasel ajal meeldib mulle juurde kaasata ka muusikuid – kitarrist, pianist, löökpillimängija, samuti visuaalid.
Kusjuures võtsin kord osa eksperimendist, kus andsin täiesti akustilise kontserdi, abiks vaid kontrabass, kitarr ja cajon. Ka mikreid polnud. Oleksin juurde lisanud veel ainult viiuli ja trompeti, et asi täiuslikult kõlaks, aga see lõi mulle pähe alles pärast kontserdi lõppu.

Mis on Sinu lemmik raamat?

Üks Kurt Vonnegut’i raamatutest – „Tapamaja, korpus 5“ või „Tšempionide eine“. Tähendab… tegelikult on veel palju teoseid, mida väga heaks pean, aga Kurt tuli seda küsimust lugedes kohesel t mõtteisse. /Naeratab/.

Märg hambahari ja hambapasta või kuiv hambahari ja hambapasta?

Anna andeks, ma ei oska sellele vastata. Peas on hetkel liiga palju teisi mõtteid.

Oled sa varem Eestis esinenud?

Eelmisel aastal, kui ma ei eksi. See oli spontaanne tripp Tallinnasse, kus mind kutsuti ühes mitmete kohalike artistidega esinema. Praegu meenub – kuulsin siis esimest korda Estrada Orchestra’t ja kutsusin nad Riiga minu tuuri lõppkontserdile külalisesinejaks. See juhtus samuti eelmisel aastal.

Mida ootad tänavusel Tallinn Music Weekilt?

Mind huvitab võimalus alustada koostööd mõne põneva artistiga, mitte tingimata hip-hopi artistiga. Ning muidugi ootan huviga, kui palavalt võtab mind vastu publik Sinilinnus ja TMW Linnalaval.

Päeva lõpuks loeb see hea vaib, mis on saadud eriti ägedaid live’e kuulates. Ja kohe kindlasti Tallinn Music Weeki kunstiprogramm.

Mine kuula Pikasot laupäeval kell 13.45 Kimomo @ Jooks linnalaval (täiesti tasuta!) ja õhtul kell 21.30 TMW Hip-hop showcasel. 

Tsekka ka: 

https://www.facebook.com/PikasoLV
http://pikasolv.bandcamp.com

comments powered by Disqus