Ajavahemikus 7.-12. aprill toimus meist vaid ühe läbuse Tallinki kruiisi kaugusel, Stockholmis üks menukamaid tänavatantsufestivale Euroopas: S t r e e t s t a r. Ühtlasi oli tegemist ürituse 10. aastapäevaga. -Huligaanid soovivad PALJU ÕNNE!-
Mina jõudsin sündmuskohale alles festivali eelviimasel, kuid see-eest grandioosseimal, finaalide päeval. #YESGAWD. Toimumiskohaks oli sel aastal Stockholms Konserthus, mis osutus korraldajate poolt väga heaks valikuks. Lava oli publikule lähedal ja õhkkond seetõttu väga mõnus, set up kompaktne. Võrrelda annab siin kodumaise Battle of Est’iga, kus ühtsest tervikust on asi siiani kahjuks väga kaugele jäänud. Aga Streetstari kordaminekus oli süü veel kindlasti kanda ka publiku nooremapoolsel keskmisel vanusel, mis ei ületanud seal 40, vaid jäi pigem 25 kanti ning suurel osalejate st tantsijate arvul.
Skämmisin end kahe teise hakkaja plikaga lavale, pealtvaatajaile restricted areasse istuma ning end täieõiguslikuna tundes nautisin algavat show’d. Kategooriate vahel olnud pauside ajal saime end omataoliste keskel mönusalt märjaks tantsida ning suurest rõõmust palju naerda. Üks pausidest sai muidu nii mad, et kahe inimese vahel läks asi päris heidini välja. Ning ei, ma ei räägi kategooriast Street Fighters, vaid kategoorilisest molliandmisest. Saabunud oli ürituse very lowest point. Inimesed nähtust korralikult šokeeritud, peeti indirectly leinaminut või isegi paar. Tunne oli ikka maksimaalselt nõme ning keegi ei tahtnud väga näppugi liigutada. Just ennist judges show’l ennenägematu etteaste teinud prantsuse popper Salah ja keegi tundmatu immigrant (I am sorry he’s probably got great moves) arvasid, et see ongi parim aeg omavahelised sotid selgeks peksta ning märkamatult oli muusika vait jäänud ning mustad kuhjas koos rüselust likvideerimas. Aga meie kõigi õnneks ei jõudnud asi kaugemale kui ainult üks verd ja teine lihtsalt tatti täis nina. Peagi järgnes Salahi vabandus kõigi pealtnägijate, eriti laste ees, pärast mida pandi muss jälle käima ja pidu läks edasi. Alooha.
Bättlite koha pealt oli väga huvitav jälgida sellist kategooriat nagu All That Funk. See tähendas, et igas crews oli kolm inimest, kellest iga üks esindas ühte stiili järgnevaist: locking, popping, break. Enamik gruppidest olid end erinevatest rahvustest kokku miksinud, ja oh that diversity, väga väga cool kontsept !
Bättleid ma teile sõnadega edasi andma ei hakka, kuna tants ja kirjandus ei ole sel viisil omavahel võrreldavad. Aga mida ma saan teha, on välja tuua tol korral erilist tähelepanu väärinud tantsijad, keda te ise juutuubida võiksite!
Suvalises järjestuses:
Paradox-sal (street fighters võitjad, täiesti saikar naiscrew Prantsusmaalt)
ICONE X (waacking 2vs2 võitjad ja ühtlasi suurima pikkusevahega naisduo)
Lasseindra (vogue femme deathdrop queen, and you do want to look her drops up!)
Meech (hip-hop ja house võitja, väga palju funktsioneerivat lihast ja jamaican souli)
Cleva Crew (grupp Soome naisi, kes Longerole street fighters poolfinaali eelistavad)
ja ainus päris white inimene, kes finaali (vogue femme) võitis- Ida ‘’Inxi’’ Holmlund !
jep. get spraytanned or get inspired.
Pärast pikka, kuid väga kiirelt möödunud bättlipäeva hakati liikuma Hotel Clarioni suunas, kus meid ootas üks mönusalt higine üritus- AFTERPARTY. Pidu läks officially käima 00:00 kui keegi korraks midagi mikrofoni ütles.. seda häält enam hiljem ei kuuldud ega nägu kunagi nähtud.
Alguses mängiti enamasti house’i, millega üritati siis kõigil jalg enam-vähem tatsuma saada. Kiiresti moodustusid tantsupõrandal mitmed ringid ning kella üheks oli saalis saavutatud temperatuur 40 kraadi ja mina mõtlesin, kus mu bikrami matt on. Nö akensein, kust veel peo alguses imeilus vaade linnale avanes, oli selleks ajaks üleni uduga kaetud ja täiesti läbipaistmatu. Seega oli afterparty käima (ja korda) läinud.
Järgmisel päeval toimusid veel viimased workshopid dancehallis, poppingus, lockingus ja vogue’is. Võtsin osa DaShaun Wesley vogue femmest ja sain mis tahtsin- pure entertainment. Üks tšikk pani lõpus täishullu: 15-sentimeetristel stilettodel alustas piruettidega, imbus ‘jalg 180 kraadi õhus-keha all’ tiirlemisse ja päris lõpuks selle kõige otsa siis loomulikult dropis. Eelkirjeldatud liikumine kestis umbes 3,5 sekundit. –YESGAWD–
SEEGA. Kel elus palju ei toimu või muidu juhuslik vaba aeg taskus, te minge instagrami ja vaadake videosid #streetstar #streetstar2015 (juutubis veel pole). Ja ma ütlen: See on VÄGA SOE SOOVITUS, soojem kui rannaliiv Tenerifel.
JA GET DANCIN, päris tõsiselt… sest milleks siis veel see WONDERFUL BODY.
StreetStar koduleht
StreetStar facebook
Artikli autor: Johanna-Maria Värgården