Mega-plaadiarvustus: Dr.Dre “Compton”

Film “Straight Outta Compton” on kohe-kohe Eesti kinodes ja on õige aeg kuulata selle filmiga samas rütmis sündinud plaati Dr.Dre “Compton”. Me kirjutame plaadiarvustusi harva, aga kui me neid kirjutame, siis teeme seda 5-kesi. See on sajandi album, mis väärib auga kohtlemist. Sa ei pea seda albumit kuulama, selleks, et mõista selle olulisust. Panime kokku 5 erineva Hooligan Hamleti liikme arvamuse selle sajandi number 1 räpi ketta kohta.

Sa tead, kes on Dr.Dre. Ta on ametlik kuningate ehitaja. Mees tõi maailma hip-hopile Snoop Doggi, Eminemi ja Kendrick Lamari. Ma ei oska sellest nimekirjast kedagi ära võtta ega lisada. Sa tead Dr.Dre 1992. aastal ilmunud albumit “Chronic“. Kõik need klassikalised hip-hop lood, mille järgi sa klubis siiamaani puusa õõtsutad, on selle albumi pealt. Ja ohooo see “dre gangsta vile” defineerib kogu selle ajastu aja muusikat. Seitse aastat hiljem ilmus album “2001“, mis sünnitas Eestile ilmselt suurima arvu uusi räppareid, kui miski muu pärast seda. Me isegi ei hakka peatuma albumi “Detox” teemadel, sest kui mees on öelnud “see sai valmis, see ei olnud hea, see ei tule kunagi välja”, siis me austame härra soove ja jätame selle minevikku.

Nüüd, 16 aastat hiljem, on meie sõrmede vahel täiesti uus täispikk ilma igasuguse allahindluseta Dr.Dre album “Compton“. Kokku 16 lugu, kus teevad kaasa tüübid minevikust (Ice Cube, Xzibit), tüübid olevikust (Eminem, Kendrick Lamar) ja ilmselt nii mõnigi vend tulevikust. Hooligan Hamlet kuulas selle albumi läbi.

Illustratsioon: The New Yorker/KRISTIAN HAMMERSTAD

 

compton

 

Metsakutsu

See on vittus kõva album. Kõik. Punkt. See on eepiline! See on see suur pilt, mida mina räppmuusikasse otsima tulin. Mind ei ole kunagi paelunud ühe üksiku mehe neli head rida ühes tehniliselt hästi õnnestunud salmis mingis ühes videosinglis. Mulle lähevad korda inimesed, kes oskavad teha suurt pilti. Ma austan ainult selliseid räppareid. Eranditult ainult selliseid. Dr.Dre on oma pilti maalinud 20+ aastat ja albumit “Compton” kuulates, ma järsku kuidagi mõistan kõike. Kogu horisont mu silme ees muutub selgeks, kõik klotsid kukuvad oma kohale ja suur pilt saab raami ümber. Hästi tehtud, punnitamata, aus ja julge suur pilt. Pole tuule iiligi trendidest või normidest – on ainult selle mehe käekiri. Aitäh, Dr.Dre!

 

Sten Kohlmann

Mulle meeldivad üllatused, eriti veel, kui need on head. Compton seda oli. Tänapäeva internetiajastul, kus peaaegu miski ei püsi saladusena, oli Dr. Dre uue plaadi põhimõtteliselt tühjast kohast, ilma suurema eelneva hoiatusena ilmumine totaalne pauk luuavarrest ja see on absoluutselt suurepärane!

Ma olen sel aastal pingutanud, et kuulata võimalikult palju uut ja huvitavat kraami, kuid juba on kindel, et Compton on üks parimatest (kui mitte isegi parim) plaat, mis mu kõrvaklappidest kostunud on. Tegu on niivõrd toimiva kogumikuga, mis on üheaegselt nostalgiline kui ka modernne. Kõik lood on üksteisest kardinaalselt erinevad ja eraldiseisvad, ent ometigi sulavad nad kokku ühtseks, toimivaks tervikuks. See on Dre täpselt sellisena, nagu sa teda mäletad, ent samal ajal on mees ja tema looming täiesti võõrad, totaalselt teistsugused ning see on niivõrd äge ja hämmastav kogu asja juures. Need biidid, need riimid, need flowd, see kõla – kõik on otsast lõpuni perfektne, läbimõeldud, toores, puusalt tulistatud… Tegu on selle aasta kõige vastandlikuma teosega ning suurepärane näide sellest, kuivõrd suurt rolli mängib ühe artisti loomingus inspiratsioon.

Kui keegi paluks mul valida kõikide plaadil olevatest lugudest oma lemmik, ütleksin, et see on võimatu, sest nad kõik on ägedad ning ma räägiksin tõtt, ent valetaksin samal ajal. Kõik muidugi oleneb tujust – kas ma tahan meenutada aegasid, mil ma tulin ühest Soome kaubamajast koju Xzibiti plaadiga, kus ta kõlas täpselt samamoodi ja samasugustel biitidel, nagu “Loose Cannons?” Või taaskordselt avastada Kendrick Lamari ja mõelda, et see mees sobib siia nagu rusikas silmaauku? Äkki hoopiski tõdeda, et Eminem on ja jääb alati üheks mu lemmikartistiks läbi aegade just nende oskuste tõttu, mida ta ka “Medicine Manis” kasutab?

Või äkki tahan ma kogeda midagi siirast, midagi isiklikku? Sest seda Dre ainuke soololugu “Talking to my Diary” on. Südamelt ära. Täiuslik punkt ta plaadile. Lõppvaatus. Viimane kummardus.

 

Asko Astmäe

Albumi ilmumine kattub Straight Outta Compton filmi ilmumisega ja kuigi võiks arvata – kuna ilmselt on see Dre viimane sooloalbum –, et tegu on sellise staadionil-võiduringi-tegemine stiilis üritusega, on „Compton“ suuresti siiski kahe jalaga kaasajas, mis annab asjadele hea, värske käigu.

Üks inspiratsiooniallikas on kindlasti seltskond, kellega koostöös plaat valmis. Iga Dre album on külalisrohke ja sealhulgas vähemalt ühe „co-stariga“: „The Chronic“ oli noore Snoop Dogg’i tähetund; „2001“ külalistemerest kostsid enim välja Eminemi, Snoopi ja vahest Xzibiti hääled. Sel korral annavad tähtsa panuse muuhulgas Kendrick Lamar, Anderson .Paak ja produtsendipuldi taga DJ Dahi, mees, kes viimasel ajal mitmetel tähtsatel plaatidel väikestviisi, kuid siiski arvestatavalt, oma maagiat timminud on.

Uus hingamine on motiveerinud ka raudvara – kõik Eminemist kuni Ice Cube’ini teevad oma etteasted kvaliteetselt ja hingega. Kirsiks tordil on „One Shot One Kill“ üks agressiivsemaid Snoop Doggi värsse üldse… või vähemalt „Pump Pump“ aegadest!

Dre’le omaselt on saund kvaliteetne ja muusika kulgeb ka eksperimentaalsematel, komplekssematel hetkedel – nagu „Genocide“ ja „Deep Water“ – elegantselt nagu Corvette Monte Carlo kurvidel. Mõistagi on plaadis ka nostalgiat – mõned värsid on kui memuaarid ja mõned kohad kannavad endas „2001“ ja funk’i pärandit, kuid see on vaid vundament, millele ehitet’ majas seguneb uus vanaga.

 

Anton Hmelnitski

Album tuli ei kusagilt, mina ei osanud isegi oodata. Album meenutab mingil määral vanu aegu ja samal ajal tõestab, et Dre suudab ka ajaga kaasas käia. See kajastub just selles, et album on väga-väga mitmekülgne. Iga laul on kui eraldiseisev üksus. Mingil määral just see tekitab vastakaid emotsioone, sest jätab mulje, et Dre püüab liiga palju. Kuid suurt pilti vaadates tundub kogu albumi kulg loomulik. Kõik on justkui omavahel seotud ja asjad peaksidki nii olema.

Mulle meeldib see koosseis seal albumil. Eminem, Ice Cube, Xzibit, Snoop, Kendrick ja teised. Kõik teevad oma asja hingega ning eriti hea meel oli näha Ice Cube ja Xzibitit omas elemendis. Nagu vanasti. Asja tehakse ikka hingega ja täiega!

PS! Mu lemmik on “All In A Day’s Work”, sest see biit. Fakk, nii hea.

 

Anneliis Kits

Compton, linn ja kogukond kui “Musta Ameerika Unelm”. Unelm, täis täitunud ja täitumata unistusi, struggel’it, enesedistsipliini, ausust, valu, õppetunde, ebaõnnestumisi, ambitsioone, ambitsioone, ambitisoone ja veel kord ambitsioone.

Öeldakse, et selleks, et miski resoneeruks peab sinus endas algmaterjal olemas olema. Ilmselt nii tõesti on, sest see album kukkus Kuningate ja Jumalate käest sülle täpselt kõige näljasemal ja janusemal momendil. Ja ma tõstan käed ülesse, sest “Compton”i, mitte lihtsalt võib, vaid peab lisama nii 2015.aasta top 10 suurimate üllatuste kui ka top albumite hulka. See album tõi mind tagasi MUUSIKA juurde. See tõi mind tagasi minu enese juurde.

Epic tracklist, epic biidid, epic storytelling, epic emotsioon ja see Kuningate kaardivägi, kes plaadil kaasa teeb, lööb silma särama nii hip-hopi, räpi, r’n’b kui ka souli trueheadil. Alates Xzibitist, Kendrick Lamarist kuni Jill Scotti ja Marsha Ambrosiusesni. See on jõud, mis liigub ühe sama eesmärgi nimel. Seda ilma egota ja lõpuni ausalt. Iga lugu albumil annab sulle aimu jõust, kogukonnast ja suurest pildist, mis tuli otse ajaloost ja on saanud jäljeks ajaloos.

Lisaks viimseni lihvitud muusikalisele masterpiecele, peab ära mainima, et finally, jah, tegemist on albumiga. Albumiga, selle kõige olulisemas ja paremas mõttes. Body of work, mis on nii terviklik ja läbimõeldud, et sul pole võimalik välja võtta ühte ega kahte lemmikut träkki, tõsta mõttes tracklistis lugude järjekorda ringi või hoomata ühe, kahe või kolme kuulamiskorraga kogu produktisooni, songwritingut, riime või seda energiat, mida on sinna paigutatud. Seda saab kuulata sadu kordi ja iga korraga mõistad sa natukene rohkem. MASTERPIECE!

Ambitsioon, ambitsioon, ambitsioon!

I don’t know everything, but one thing I do know.
One thing, one thing i do know is-
one day I’m gonna have EVERYTHING.
It was all a dream.. It was all a dream..
I WANT IT ALL!

Söö seda, sa ambitsioonitu ja motivatsioonipuudulik!
This is how shiiiiiiiiiiiiiiet is done!

Compton

Mine osta omale Compton by Dr. Dre Apple Storest
Jälgi Dr. Dre tegemisi Facebookist