Sellel nädalavahetusel olime koos Eesti kõige vingema sportliku vabavõitleja Ott “The Estonian” Tõnissaarega Soomes Carelia Fight võistlusel ning elasime mehele põhjanaabrite idakantsis kaasa. Tõnissaar alistas profimatšis Põhja-Iirimaa esindaja Declan Larkini käelukuga matši esimeses raundis. Rääkisime Otiga temast ja tema elustiilist pisut rohkem, sest mehe entusiasm ning sihikindlus tipu poole pürgimisel teeb pea kõigile silmad ette. Ühesõnaga – Ott Tõnissaare sihikul on MMA tippliiga UFC ja mitte grammigi vähem.
Sportlik vabavõitlus ehk MMA (ingl. k. Mixed Martial Arts) on võitlussport, mis ühendab endas kolm olümpiaala – poksi, maadluse, judo – ja teised kahevõitlusalad. Alates 2000. aastast on see maailmas üks kiiremini populaarsust koguvaid spordialasid.
Ott, mõned kuud tagasi teavitasid, et hakkad nüüd ainult MMA karjäärile keskenduma ja hakkad täiskohaga profiks. Kaua sul selle otsuse vastu võtmine aega võttis ja mida selle juures kõige rohkem kaalusid?
Soov selleks on mul olnud juba väga pikka aega. Nüüd, võimaluse ja vahendite tekkides, tuli otsus kärmelt. Kui Lauri Mägi rongi liikuma lükkas, hakkasid asjad väga kiirelt juhtuma – ideest ja pakkumisest kuni arusaamiseni läks nädal, sealt edasi veel umbes nädal, et asjad ära vormistada. Mu elus on praegu kõik asjad täpselt sellises kohas nagu need peavad olema, et taolist elu elada.
“Võitluses teist kohta ei ole.”
Mida tähendab „taolist elu elada“?
Ma ei ole päris kindel, et ma suudan intervjuu-formaadis sellele küsimusele vastata. Ütleme nii, et on saabunud mingi küpsus, mis võimaldab sporti teha ja võtta sellisena nagu see on – raiuda kõvasti tööd ja sihtida tippu ning samal ajal teha seda kõike teadmisega, et homme võib kõik läbi olla. Ja kuigi vanus on selline (30), et võibolla see esimene, kõige verisem nälg, on natuke möödas, on see asendunud mingit teist tüüpi nälja ja minekuga. Samuti on minu ümber on tekkinud õiged inimesed, olen ise üht-koma-teist elus õppinud ning ka materiaalses mõttes asjad sujuvad – seda viimast muidugi tänu sponsorite toele.
Mis töö on üldse sportlastöö? Milline näeb välja professionaalse MMA võitleja argipäev? Kuivõrd erineb võistluseelne periood tavapäevast?
Tulemuse „X“ saavutamiseks tuleb panna sisse „Y“ töötundi – selles osas ei erine see töö kuidagi muudest töödest, olgu need siis kontoris või tehases. Samas on sportlastöös väga suur isikliku vastuse määr – mitte, et minu isiklik maksimaalne panus alati edu tagaks, aga vastupidiselt see süsteem kindlasti ei tööta – kui maksimaalselt ei panusta, siis edu mittetulekus võid kindel olla. Kui tahad tippu jõuda, siis poolkõvalt teha ei saa. Suure vastutusega käib kaasas ka päris palju valikuvabadust – kui palju täpselt trenni teha, millal teha, kus teha ning kui palju sellest kõigest lõpuks vaba aega muudeks tegemisteks jääb. Mõnikord oled jõulude ja aastavahetuse vahel treeninglaagris (25. detsembri lõunast kuni 30. detsembri õhtuni), sel ajal kui kaaskodanikud jõuluhane järavad, teinekord võin võtta nädala-paar puhkust siis kui ise heaks arvan. Samas, sportlase vaba aeg ei kuulu talle endale. Kui mul on laupäeva hommikul kl 10 treening, siis ei piisa sellest, et ma reedeõhtusest peost kella kümneks kaineks olen saanud – tippsoorituseks peab olema uni paigas, menüü läbi mõeldud ning puhkus selline, et keha välja puhkab. Seega ühelt poolt on palju valikuvabadust, aga teiselt poolt olen just nagu 24/7 tööl.
“Maailmas on vähe neid sportlasi, kes võivad UFC uksest sisse astuda ja öelda: „Tere! Ma nüüd tulin!“”
Üks väga suur erinevus nö tavalisest tööst on, et see on füüsiline töö, kus tuleb pidevalt tugevalt pingutada. Mitte lihtsalt nii palju pingutada, et töö ära teha, vaid ennast sealjuures ka ületada. See aga nõuab inimkehalt ja –vaimult natuke teistsugust ellusuhtumist. Lisadimensiooni annab veel see, et tegemist on võitlusspordiga, kus eneseületus on vaid pool võitu – tuleb ületada ka kõik vastased ning seda sõna otseses mõtte. Areenil ja treeningsaalis on mul vastasega täpselt sama ülesanne ning vastase ülesanne käib alati risti vastu minu omaga – kui mina õnnestun, siis mu vastane ebaõnnestub. Kui meie mõlema eesmärk on üksteist heitega vastu maad virutada, siis võitluse tulemusena üks seda teebki ning teine on see, keda heidetakse. Ei ole päris nii nagu jooksuvõistlusel, et mõlemad mehed jooksevad ja üks jookseb lihtsalt natuke kehvema aja, vaid, kui minul läheb hästi, siis on enam kui kindel, et sinul läheb väga halvasti. Võitluses teist kohta ei ole.
Konkreetsema ja põhjalikuma vastuse argipäevaküsimusele leiab mu blogist, postitusest „Ülejäänu on ebaoluline“. Võistluste lähenedes seal kirjeldatud rutiin mõnevõrra muutub. Kui tavatreeningute ajal on pidevalt kerge väsimus sees, siis võistluse saabudes on vaja korralikult välja puhata ja taastuda – treeningute arv läheb väiksemaks. Tuim töö tuleb asendada terava tegutsemisega, mis sarnaneks võimalikult täpselt võistlustel toimuvale – treeningud lähevad lühemaks ja sarnanevad oma ülesehituselt aina enam võistlusmatšile. Lisaks tuleb tegeleda kaalulangetamisega, sest vabavõitluses (nagu ka teistel võitlusaladel) võisteldakse kaaluklassides.
Selge on see, et MMA profiks ei hakata ilma ühe kindla sihita – olla ühel päeval maailma kõige ülbemas sportliku vabavõitluse liigas UFC. Kuivõrd lihtne või keeruline on Sul Eestist sinna poole pürgida?
Lihtne vastus on, et see on keeruline. Aga ma ei ole sellega kuidagi unikaalses olukorras – maailmas on vähe neid sportlasi, kes võivad UFC uksest sisse astuda ja öelda: „Tere! Ma nüüd tulin!“ Igal meist on mingid takistused, mis tuleb ületada. Kui sa küsid Eesti-spetsiifiliselt, siis meie kitsaskohaks on väike turg – 1,3 miljoni inimesega riigist pole võimalik nii palju fänne kaasa tuua kui mõnest suuremast riigist. Aga üldiselt, ma ei mõtle sellele väga palju – millegi päriselt tegemine ei ole lihtne töö ning kui ma kõikidele nendele kitsaskohtadele pidevalt mõtleks, ei jääks üle palju aega päris asjaga tegeleda. Ma lihtsalt teadvustan endale kõike seda ja töötan kitsaskohtade ületamise suunas. Ja nii ongi.
“Taanlased on samuti tublid ning ka norrakad – riik, kus vabavõitluses võistlemine ja taoliste võistluste korraldamine veel tänaseni riigi poolt keelustatud on.”
Millal Sa ennast seal [UFC] näed ja mida selleks vaja on?
See on kohvipaksu pealt ennustamine siin pigem. Praegu on kõik hästi ning liigume õiges suunas. Teoreetiliselt võib kõne tulla homme, aga võib tulla ka kolme aasta pärast. Vaja on võita matše ning mõista kuidas meelelahutusäri töötab.
Pidid Carelia Fight XI sündmusel tegelikult võitlema üpris tugeva soomlase Antti Virtaneniga, kuid vastasel ilmnes paar päeva enne matši seljavigastus. Kui palju sellisel hetkel vastase vahetus Su ettevalmistust võitluseks mõjutas?
Kolm päeva enne matši ei muuda enam midagi. Tol hetkel keskendusin kaalulangetamisele ning ülejäänu oli minu jaoks juba lihtsalt müra. Olime ettevalmistust tehes sellega arvestanud, et vastane võib muutuda ning ei valmistunud liialt spetsiifiliselt just ühe konkreetse sportlasega võitlemiseks. Kohapeal mõtestasime paar käiku ümber ja minek.
“Areenil ja treeningsaalis on mul vastasega täpselt sama ülesanne ning vastase ülesanne käib alati risti vastu minu omaga – kui mina õnnestun, siis mu vastane ebaõnnestub.”
Alistasid Põhja-Iirimaa esindaja kiiresti ja veenva käelukuga. Kas matš läks täpselt nii nagu planeeritud?
Nii palju kui võitlusspordis on võimalik asju planeerida, siis võib öelda küll jah. Olin ka muudeks lahenduskäikudeks valmis, aga sel korral juhtus mahaviimine ja alistusena käelukk.
Su rekordiks on üheksa võitu ja 2 kaotust, mis on üpris soliidne saavutus. Millal kümnendat võitu jahtima lähed?
Töö käib pidevalt, aga millal õnnestub taas areenile sooritama minna, alles selgub. Vaatame võimalused üle ning teeme oma valiku.
Kui palju üldse Eesti lähiriikides MMAga tegeletakse? Kas Eesti on Lätiga võrreldes eesrindlikum või on meil lähinaabrite hulgast kellegi eeskujul kuskile suunas areneda?
Eelkõige tasub siin vaadata Põhjamaade poole. Soomes tehti vabavõitlusega algust cà 10 aastat enne meid ning vabavõitlus on seal väga populaarne. Rootslastel on maailmatasemel väga tugevaid saavutusi – nende esinumber kergeraskekaallane Alexander Gustafsson on maailmas praegu kolmandal kohal (https://www.ufc.com/rankings) ning teeb oktoobri alguses taas tiitlimatši kaalu meistri Daniel Cormieri vastu. UFC lepingul olevaid võitlejaid on mõlemas riigis kokku päris palju. Taanlased on samuti tublid ning ka norrakad – riik, kus vabavõitluses võistlemine ja taoliste võistluste korraldamine veel tänaseni riigi poolt keelustatud on.
MMA on Eestis veel üpris noor, kuid ometi tõstis Eesti tuntuim võitlusspordisündmus Raju Eesti vähemalt Euroopas kaardile. Millisel määral Raju kadumine Eestis aktuaalsete sündmuste kaardilt kohalikku sportlikku vabavõitlust mõjutab?
Nii kaua kui on tegijaid inimesi, siis võib öelda, et üks uks sulgub ja teine avaneb. Tagantjärgi olen veendunud, et oli õige aeg Raju riiulisse panemiseks – seda nii spordi edendamise mõttes kui ka isiklikus plaanis. See oli Eesti vabavõitlusele korralik avapauk, aga nüüd on vaja edasi liikuda – sisuliselt edasi liikuda. Spordifännide elu on läinud selle võrra keerulisemaks, et enam ei saa kodust lahkumata nii palju kvaliteetset vabavõitlust näha. Sportlaste jaoks aga midagi ära jäänud pole. Isiklikus plaanis on see andnud mulle võimaluse taas spordile pühenduda ning elada natuke tasakaalukamat elu. Minu täiskohaga sportimine tekitab samal ajal mitmeid erinevaid võimalusi ka paljudele teistele sportlastele.
Tekst ja fotod: Kris Süld
www.krissyld.eu
Oti blogi