On taaskord ideaalne aeg teha väike kokkuvõte möödunud kuudest muusikamaailmas. Plaadiarvustus räägib albumitest, mis mulle silma-kõrva jäid ning, mida sa peaksid kindlasti üle kontrollima. Lägs go!
Gunplay – Living Legend
Gunplay debüütalbum on päääris kaua tulemas olnud. Nagu nende asjadega vahel minema kipub (ekstreemse näitena Papoose), ei ole see liigne venitamine just parim lahendus. Kuid kuigi see album meistriteose staatuseni kuidagi ei küündi, on ta tänu Gunplay karismale ja räppimisele siiski täiesti kuulatav. Ta on üks nendest trap-räpparitest, kes teada-tuntud teemade kiuste siiski huvitavaid võrdlusi võivad leida ja tüübi agressiivne, ehe stiil sedalaadi kõlaga hästi kokku sobib. Albumi parim pala on ilmselt „Dark Dayz“, millelaadset mõtlikku hinge võinuks rohkem leiduda. Samuti kuluks marjaks ära „All on You“ stiilis (miskipärast tahaks öelda miamiviceilikke) biite, kuna need sobivad Gunplay’le minu arvates eriti hästi. Külas muuhulgas YG, Curren$y ja leibelikaaslased Rick Ross ja Stalley.
Warren G – Regulate… The G Funk Era Part II
Lääs on viimasel ajal teise käigu sisse lükanud ja lisaks Vince’idele ja Kendrickutele on ka veteranid aktiviseerunud. Taas on rambivalguses Dre ja kogu N.W.A pärand, samuti tuleb peatselt järg The Game debüüdile „The Documentary“ ja ka Warren G on otsustanud tagasi pöörduda selle juurde, mis talle kuulsust tõi ja tema kõrghetkeks ka jäänud on ehk järg oma kunagisele debüütalbumile. „G Funk Era“ ütleb kõik, missuguse kõlaga muusikat siit kuulda võib. Klassikalise hõngu jaoks on „kohal“ ka Nate Dogg, kelle avaldamata lindistusi kasutatud on.
Ghostface Killah – Twelve Reasons to Die II
Viimased Wu-Tangi üllitised ei ole latti päris igapäevasel tasemel hoida suutnud. Olgu see motivatsiooni või suuna või mille küsimus, aga ka Ghostface on sellega jagelema pidanud: „36 Seasons“ tuli ja läks, ja kuigi „Sour Soul“ oli tore ja meeldiv, tõotas Ghosti ja BADBADNOTGOOD’i kooslus palju enamat. Nüüd on ta taaskord Adrian Younge’iga jõud ühendanud, mis on ka mõistetav: „Twelve Reasons to Die“ on põhjusega hinnatumaid GFK hiljutiste projektide hulgast – Younge’i vanakooli soul’i lembust väljendavad taustad ja koomikslik, süžeele orienteeritud ülesehitus mängivad palli vägagi selgelt Ghostface’i väljakupoolele. Tulemuseks korralik album, kus räpi ühe tuntuima jutuvestja narratiividel löövad kaasa muuhulgas Raekwon, Vince Staples ja Bilal.
Mac DeMarco – Another One
„Another One“ kannab nimetust „minialbum“, mis on omal moel nagu parafraas tähekombinatsioonile EP. Tõele au andes tuleb albumi kuvandile omane ühtne karakter siit siiski välja küll – tegu on macdemarcolikus kulgemises Mac DeMarcoga ehk valik rahulikus tempos õndsaid ja uimaseid kitarrikeskseid palasid. Mitmed lood kõlavad piisavalt sarnaselt, et mälupildis üheks hämuks kokku sulada, kuid kui mees on vägagi konkreetselt toimiva saundi leidnud, siis ei saa kuidagi pahaks panna, eriti kuna tegu võib vabalt olla kerge vahepeatusega enne ambitsioonikamaid järgmisi samme.
The Weeknd – Beauty Behind the Madness
Ma tõesti ei ole suurim Weekndi-ekspert ja seega on mul tema olemuse kohta raske midagi originaalset öelda – põhiomadused, mida ta 2011 mixtape-triloogial üles näitas, on säilinud, nagu ka tema enda karakter ja/või meelistemaatika, mille puhul fraas „sünge hedonism-šmedonism“ juba ütleb piisavalt. Küll aga on „BBTM“ puhul tajutav see, kuidas kõla on läinud otsustavalt „suuremaks“ – kui arvestada, et lood on köitvamad kui mannetuvõitu „Kiss Landi“ peal, siis pole sellise võimsa popiliku touch’iga mingit probleemi. Lemmikpaladeks svingilik ja lahedalt arenev „Losers“ ja koostöös Kanyega valminud „Tell Your Friends“.
Public Enemy – Man Plans God Laughs
(Richard) Strauss lõi mõningaid oma kaanoni tähtsamaid teoseid oma elu lõpufaasis üle 80 aasta vanana. Sarnases eas valmis Verdi sulest „Falstaff“; veteranina on tähtsat ja tõsiseltvõetavat muusikat loonud mitmed – kiire ja lihtne näide on Bob Dylan. Räpis ei saa sarnaseid näiteid veel tuua, kuna see žanr on seni olnud lihtsalt liiga noor – ei ole olnud piisavalt palju aega, et tekiks näiteid, kui kaua võib ühe räppari karjäär kesta. Public Enemy on hetkeseisuga teed rajamas – bändi kesksed figuurid Chuck D ja Flavor Flav on vastavalt 55 ja 56, ning bändi karjäär on jätkuvalt korralik. (kõrvalmärge: Paari aasta eest Šveitsis nähtud laiv oli üks kõvema energiaga räpilaive, kus olen olnud.) Et panna asjad perspektiivi, siis nende esimene album ilmus aastal 1987, aastal mil sündisid tänapäevase räpi postrinäod Kendrick Lamar ja Metsakutsu.
Miks nad ei ole erinevalt näiteks Too $hortist suhtelisse obskuursusse vajunud, on ilmselt see, et P.E. on loominguliselt jätkuvalt rahutu. Käesolev plaat on nende sõnul inspireeritud uutest tuultest nagu Kendricku uus album ja Run the Jewels. Arvestades, kui tugev on Public Enemy puhul ideoloogia, mida bänd esindab, tähtsus ja siiski juba väljakujunenud esteetiline tervik, ei ole just lihtne minna lambist kannapöördeid tegema, mistõttu on oma koht rohkem nüanssidel: Chuck D säilitab oma sõnumi, samas kui oma sõnumi vormi on ta märksa minimalistlikumaks kärpinud ja nii meenutavad värsid tänapäevalikult lühemate fraaside kogu ja poeemi. Kõla kontekstis on vanale kõlale lisandunud pisut elektroonilisi detaile ja vokaalidega mängimist, samuti on see vahest kõige minimalistlikum, mis Public Enemy eales on olnud – 11-loolise albumi kogupikkus on 27 minutit.
Omen – Elephant Eyes
Cole on kaasaegse räppmängu hierarhias järjest kõrgemale liikunud – „2014 Forest Hills Drive“ plaatina-suurusjärgu müüginumbrid on väga kõnekas argument. Suurenenud staatusega kaasneb tihti soov ennast laiemalt kehtestada ja võimalusel ka iseseisvuse suunas samme astuda. Lühidalt – Cole asutas enda plaadifirma, mil nimeks Dreamville Records. Üks Dreamville artistidest on Omen, emsii, kes Cole’iga päris kaua tuttav ja koostööpartner on olnud. Lõpuks on asjad jõudnud ka sinnapaika, et Omen on ilmutanud oma debüütalbumi „Elephant Eyes“.
Tegu on päris mõnusa, järjekindla albumiga. Produktsioon on mõneti sarnane Cole’i plaatidega, pisut soulilik ja õhuline, asetudes kusagile boombapilikuma kõla, algusajastu Kanye ja bassisema 2010ndate Toronto vahepeale. Omen ise on tehniliselt korralik, maheda flow ja mitmekülgse, elust enesest teemavalikuga: muuhulgas on päevakorras sotsiaalmeedia, asjade igikestev muutlikkus, isafiguuridest (enda ja teiste näitel satub ta taaskord selle fakti otsa, et märkimisväärselt paljude räpparite kodukoldest on puudu olnud isad) ja loos „Big Shadows“ protežeede dilemmast: suured varjud võivad päikest varjata ja nendib ta, et Memphis Bleeki saatusekaaslaseks saamine tal plaanis pole. Näis, kuidas Dreamville’is võimuvõitlustega asjad olema hakkavad, kuid hetkel toodetakse igati kuulatavat muusikat, nii et asjad toimivad.
Future – DS2
Future on aastate jooksul muutunud märksa talutavamaks ja teeb, nii üllatav kui seda öelda ei tundu, päris head muusikat. „DS2“ on tema parim album seni, ja näiliselt konkreetset, selget visiooni väljendav. Täispikka arvustust võid lugeda siit.
Tame Impala – Currents
Austraalia imemehe Kevin Parkeri „bänd“ (jutumärkides, kuna materjali on kirjutanud, lindistanud, miksinud Parker) on valmis teinud kolmanda albumi, millel tundub nii mõndagi transformatsiooniga tegemist olevat (kui tõlkida plaadi päälkiri „Hoovusteks“, siis kajab seal liikumist vastu küll). Üheti üritab ta oma populaarsusega kohaneda, samuti on muutunud/muutumas ka Tame Impala kõla. Enamik palasid on aeglasemad, kui varasem Parkeri looming. Kuue- ja seitsmekümnendate psühhedeelialembusest on ta nihkunud sündikesksuse poole, lisaks on omal kohal ka elektroonika- ja müramõjutused. See on samas täiesti loogiline, kuna retro pole Tame Impala omadus kunagi olnud, anakronistlik on ta küll, kuid vanemate elementide kasutamine ei tule tagurlikkusest. Tulemuseks album, mis on vähem ligipääsetav kui „Lonerism“, aga õigel hetkel kuulates on sinna ära uppuda täiesti võimalik.
Billy Woods – Today, I Wrote Nothing
Selle projekti siia lisamine on natuke sohitegemine, kuna ilmus ta märtsis. Aga kui asi on hea, siis ta on hea. Lisaks on selline aeglane pinnale ilmumine Billy Woodsile omane – ilmneb, et tegu on muuhulgas Cannibal Oxi liikmete vana kamraadiga, kelle esikprojekt ilmus aastal 2003. CanOxi mainimine on omal kohal, kuna Woodsi stiil meenutab paari elementi nende loomingust ja laiemalt seda, mis Suure Õuna räpi köitvaks teeb: lüüriline tihedus, selline sünge, sombune, metalne taustavalik, huvitav sümboolika. Flow poolest kõigub tihti spoken wordi ja räppimise vahepeal, lood on lühikesed (24 lugu, millest vaid üks ületab 3 minuti piiri) aga lüüriliselt tihedad ja krüptilised, mis annab asjale järsult kulgevate unenäoliste miniatuuride üldmulje. „Today, I Wrote Nothing“ on nii tihe, et sellest mingit lakoonilist üldmuljet anda on raske. Jääb vaid üle kuulata.
Mick Jenkins – Wave[s]
Minu arvates üks eelmise aasta säravamaid uusi nägusid on oma debüütalbumi „The Healing Component“ ootajate janu kergendanud uue EP-ga. Siit leiab seda, mis „The Water[s]’i“ nii heaks tegi: „Alchemy“ kajastab tolle projekti süngeid, styxilikult voolavaid vaibe, ühiskonnakriitilisust ja metafoorikasutust; „P’s & Q’s“ on eelmainitud kahe tähe peale üles ehitatud lüüriline demonstratsioon, mis sisaldab ka sõnumit; samuti kuuleb Jenkinsi võimsat ja tehnilist flow’d. Aga märkimisväärsemad on uued tahud, mida EP näitab: Jenkins katsetab ka laulmise, tantsulisemate rütmide ja rõõmsamate hetkedega – „Slumber“’ile lisab sellist koloriiti Chance the Rapperi ja muudega „Surf’i“ üllitanud Donnie Trumpet, nõtkem, liikuvam hõng on „Get Up Get Down’il“ ja kirss tordil on „Your Love“, mis sammub räpi ja hausiliku tantsumuusika vahel, seejuures labaseks minemata.
Okym – Errorist
Okym Riim on tagasi oma kolmanda albumiga ja sel korral on ta lihtsalt Okym. „Errorist“ mõjub „Brodmani 14“ lihvitud edasiarendusena. Plaadi muusikalised lätted on suuresti samad, mis selle eelkäijal, kuid mitmekesine produtsentide nimistu (Paul Oja, Chalice, Sim Kares jm) muudab selle märksa rikkalikumaks. Okym ise on tehniliselt tugev nagu ikka, aga värskendavalt mõjub flow’ga mängimine („Megatroll mees“ näiteks), samuti on asja sisu ja meelelaad jätkuvalt üsna vihane, kuid „Brodmaniga“ võrreldes on ta nüansirohkem ja lahkab ka agressiooni taga peituvaid psühholoogilisi tagamaid (väidaks, et psühholoogilise tahu poolest EHHis talle vastaseid ei ole), näiteks „Puudutus“, mis kirjeldab inimese haavatavamaid külgi. „Kirjad aguli seintel“ ilmestanud poeetilisust tahaks siiski kord veel kuulda, kuid ju kontseptuaalne lähenemine dikteerib ka sünge atmosfääri. Lisaprops kuulilennuteetunneliluugi mainimise eest.
Dr. Dre – Compton
„Detox“ jõudis saada sünonüümseks albumitega, mille väljalaskedaatum on 39th Nevebruary, nii et mõistagi tekitab uus Dre palju huvi ja reaktsioone. Tervelt nii palju, et hooliganid asusid seda plaati kollektiivselt hindama. Uuri järgi, mis „Comptonist“ arvati.
Teksti autor: Asko Astmäe
Vähem sügavatel teemadel säutsub ka Twitteris