Möödunud nädalavahetus oli Eesti hoki jaoks suur edasiminek. Meedias muust kuulda polnudki kui Estonian Airi põhjaminekust ja sellest, mida Eesti hokivennad Tondiraba jäähallis taliolümpiamängude kvalifikatsioonturniiril korda saatsid. Kuna muul ajal on need kutid mööda maailma laiali, oligi just praegu kõige õigem aeg nad korraks rajalt maha võtta. Ajasime juttu Robert Rooba, Jaanus Sorokini, Mihkel Võrangu, Ragnar Russi, Silver Kerna ja Villem-Henrik Koitmaaga.
Enamus eestlasi teab Eesti hokist nii palju, et mõned aastad tagasi oli nende tipphetk Ukrainas ja meedia armu ei andnud. Pilt pole aga nii must-valge ja tegelikult on tegemist väga asjalike ja motiveeritud spordimeestega.
Miks just hoki?
“Väga lihtne, ma arvan, et see on kõige ägedam mäng kogu maailmas,” usub Rooba. Temaga me oleme korra juba hokist ja kõigest muust rääkinud, aga mida arvavad teised?
“Täpselt nagu Robert ütles, iga päev on huvitav,” teab ka Londonis filmi ja televisiooni studeeriv Koitmaa. “Sellepärast me siia kõik tuleme, sest mingeid miljoneid ja rahamägesid enamik meist ei saa. Kirg pigem ikka.”
Mingeid miljoneid ja rahamägesid enamik meist ei saa.
Jääl olla olevat maailma parim tunne, mis paneb unustama kõik muud argimured. “Töö ja pere kõrvalt tuled jääle, unustad kõik ära ja tekib selline vabaduse tunne,” räägib Sorokin.
Eesti hoki täna.
“Ma usun, et praegu on selline üleminekuperiood,” jutustab koondise väravasuul seisev Koitmaa. “Juhtkonnas toimusid suured muudatused ja seda kindlasti paremuse poole.” Ka Ragnar tunnistab, et viimasel ajal on väga palju muutunud. “See on väga positiivne!”
“Mitte kunagi tegelikult ei ole meedias nii palju hokist räägitud kui praegu,” teatab Rooba, mille peale kõik kutid üheskoos noogutavad. “Isegi see, et Hooligan Hamlet tunneb huvi selle vastu, näitab, et me oleme mingi uue taseme saavutanud.”
“Ägedad hallid on ka valmis tehtud ja head võimalused loodud,” pistab Sorokin vahele. “Tuleb seda ära kasutada.”
Aga kas on midagi, mida saaks veel paremini teha?
“Võiks saada rohkem lapsi trenni,” usub ise hokitreenerina töötav Võrang. “Tuleks tuua neid mängule lähemale.” Võrang on jäähallis iga päev ja teeb oma sõnul nii palju kui suudab. “Kui võimalik, olen ka nädalavahetustel treeningutel.”
“Üks asi on ka need jäähallid,” teab Rooba. “See ühtib Mihkli asjaga. Kui meil oleks igas keskmise suurusega linnas hallid, oleks ka harrastajaid.”
“No ja Viljandis võib see jäähall ju olla, aga kui ei ole treenerit, ei toimu ka midagi,” pistab Sorokin vahele.
“Järelkasvuga tuleks rohkem tegeleda,” võtab Koitmaa asja kokku. “Toetused peaksid olema ka suuremad kuna hoki varustus on üpris kallis ja jää rent samuti krõbeda hinnaga. Lisaks kutsuks üles mehi, kes on omal ajal mänginud kõvasti hokit, olla abiks noorte treenimisel kuna just nende eeskujul on tulevikus võimalik töötada välja korralik juurdekasv.”
Miks see maine siis ikka nii halb on ja kuidas te sellesse suhtute?
“See võib tulla sellest, et ei ole inimesi, kes oskaksid hokist kirjutada,” tõdeb Võrang ja ka teised nõustuvad. “Aimavad mingeid asju ja klopsivad mingi jama kokku ja siis kõik vaatavad, et nii ongi.”
Ei ole inimesi, kes oskaksid hokist kirjutada.
“Mingi hetk oli olukord, kus kirjutatigi ainult halbadest asjadest,” räägib Rooba. “Positiivseid asju isegi ei viitsitud üles otsida. Süüdistame praegu meediat, aga üks suur põhjus on kindlasti ka see, et mingil hetkel tehti asju valesti. Valed inimesed olid ala juures, aga suurem osa nendest inimestest on nüüd kadunud ja asjad selles mõttes muutunud.”
Halb meediakajastus aga enamikule kuidagi eriliselt ei mõjunud. “Kui midagi, siis see annab veel viha ja indu juurde, et tõestada vastupidist,” tõdeb Russ.
“Mul on olnud paar kokkupuudet, kus olen öelnud, et mängin hokit ja inimene küsib esimese asjana, kas ma käisin ka 2012.aastal Ukrainas, mis oli n-ö Eesti hoki highlight,” jutustab Rooba. “See oli see, mida kõik inimesed teadsid ja esimene kord, kui me jõudsime Faktuaalsesse Kaamerasse. Eks mingi hetk tundsin küll end häirituna ja mott oli maas.”
“Viimasel ajal on tegelikult Roberti esiletõus meedias jätnud positiivse jälje,” usub Russ. “On millest rääkida ja tänu sellele ka ala populaarsus kasvab.”
“See on tore, et mul on mingil määral olnud võimalus olla teerajajaks teistele,” tunnistab Rooba ise. “See on teinud seda kõigile meile lihtsamaks ja saame spordiala positiivsemana reklaamida. Enam ei pea end hoki teemadel ära peitma.”
Kadedaks see teisi mängijaid ei tee ja pigem on hea meel, kui keegi läbi lööb. “Kui aega on, jõuab ka üle lahe mängu vaatama ja toetama minna,” räägib Võrang.
“Teeb südame soojaks, et kui hästi läheb, räägime ühises Facebooki grupis ja arutame asja ning kui halvasti läheb, sõimame koos treenerit,” tunnistab Rooba. “See seltskond on lahe.”
Kui lihtne on Eestist välismaale hokit mängima saada?
“Tuleb väga noores eas raskeid otsuseid vastu võtta,” tõdeb Koitmaa. “Mina kolisin ju 17aastaselt Soome ja seda loetakse väga hiliseks. Mõned on läinud 12-13aastasselt ja see eeldab vanematelt ääretut pühendumist kolida poja potentsiaalse hokikarjääri nimel teise riiki. Väga palju peab ohverdama: sõbrad jäävad maha ja kooliga tuleb midagi välja mõelda (tõenäoliselt esimene aasta jääd istuma, sest ei oska kohalikku keelt piisavalt) ja lisaks sellele veel suured materiaalsed väljaminekut. See kõlab väga karmilt, aga just selline teekond on praktiliselt ainus viis profiks saada.”
Sellise teekonna on läbi teinud kõik mehed, kellega täna räägime. “Meist ainult Robil oli isa kaasas. Ülejäänud kolisid üksi, mis võib alaealisena päris jube olla, aga hoki nälg kaalus selle üle.”
Mis teie eesmärgid praegu on?
“Ma arvan, et meie kõigi eesmärk on Eesti hoki mainet veelgi parandada,” ütleb Rooba kindlalt. “Meil kõigil on vastutus selle ees ja mingil määral on see kõigi meie ülesanne.”