Ülevaade räpialbumitest sept-dets 2015

Aasta lõpp on mingil põhjusel alati rahutu ja tegus. Seda ka muusikamaailmas. Reastasin erinevaid rohkem ja vähem (eelkõige just vähem) tuntud räpialbumeid, mis vahemikus septembrist detsembrini mu tähelepanu on äratanud.

 

Puff Daddy – MMM

Sellel nädalal on Sean Combsi nimeks taas Puff Daddy. „MMM“ – ehk Money Making Mitch – on ta esimene projekt viieaastase pausi järel. Ja see on dope. Peale selle, et see on mõnus muusika, on raske liialt palju sõnada. Üks, mis tõsi, on, et Puff on hoolitsenud selle eest, et asi värskelt kõlaks: lisaks tema enda Hitmen-nimelisele produktsioonitiimile löövad siin kaasa sellised nimed nagu näiteks Mike Will Made It, Key Wane ja Harry Fraud. Lisaks kuuleb näiteks Pusha T’d ja Travi$ Scott’i.

 

Big K.R.I.T. – It’s Better This Way

Peale selle, et ta on võib-olla kõige lõunalikum (sellises sutsu romantiseeritud, plaadifirma Stax’ soulimõjutuste, soul foodi, päikseloojang Mississippi-äärse maja verandal stiilis) lõunaosariikide räppar Goodie Mob’i aegadest, on K.R.I.T. tuntav ka selle poolest, et ta on pagana usaldusväärne. „It’s Better This Way“ ei ole erand – see on maheda kulgemisega lõunaräpp, traditsioonilisem kui „Cadillactica“, kuigi nt „In the Darkness“ näitab, kuidas Travis Scottilik atmosfäär K.R.I.T.i maailmas välja näeks.

 

MED, Blu & Madlib – Bad Neighbour

Blu on varasemalt teinud koostööd nii M.E.D. kui Madlibiga, samuti on M.E.D. Madlibiga seotud projektidel juba pikemat aega siin-seal kaasa löönud (muuhulgas külalisvärsid nii Lootpacki kui Madvillaini debüütalbumitel). Seega lühidalt öeldes on kõik kõigiga tuttavad ja see tundub ka albumis endas peegelduvat – „Bad Neighbour“ on nagu vanade sõprade muhe istumine, mõnus ja pretensioonitu, ehe hip-hop. Tooniandvaks elemendiks madliblikud pisut nihkes sumedad soulilikud sämplid, kirevust lisavad ka mõned külalised, kes läbi astuvad, eesotsas MF Doomi endaga.

https://www.youtube.com/watch?v=-H_ZlxcUS9k

 

Milo – So the Flies Don’t Come

Hellfyre Club on üks ütlemata huvitav kollektiiv – või siis plaadifirma -, mis on enda ridadesse koondanud väga kireva seltskonna. Busdriver. Open Mike Eagle. Anderson .Paak. Siis on veel Milo. Kohati sarnaneb ta oma kummalisuses ja lakoonilisuses Open Mike Eagle’iga, aga temaga võrreldes on Milo vähem olmeline, rohkem meditatiivne ja salapärane. Oma letargilise flow’ga ja müstilise sõnakasutusega on ta justkui Earl Sweatshirti ja Saul Williamsi hübriid. „Flies“ on omapärase, uneleva helikeelega alternatiivräpp (või, kui kasutada Eagle’i loodud terminit, art rap).

 

Kube – Purppura

Soomekeelne räpp on kahtlemata acquired taste, kuid mulle on see sel aastal mingil määral täitsa külge hakanud. Kube on Vantaast pärit emsii, kes on päris produktiivne – „Purppura“ on kolmas stuudioalbum, mis tal sama suure aastate hulga jooksul ilmunud on. See on üpris mitmekülgne, ja kõige löövamad on vast trapilikud palad nagu nimilugu ja „Jackie Chan“, lisaks on „Mun vuosi“ mõnusalt entusiastlik. Ja „Tönap“ on ütlemata tore uudissõna.

 

Raury – All We Need

Loodus ei salli tühja kohta ja arvestades seda, et André 3000 on üks 3rd Coasti defineerivaid artiste ja seda, et ta eriti muusikat ei väljasta, tundub paratamatu, et keegi tema sisse tallatud radadel kõnniks ja õnnelikul juhul ka neid edasi arendaks. Raury debüütalbum on „Indigo Child’i“ loomulik jätk ja kuigi tema räpi-ja-folgi ühtepookimine ei ole veel ühtegi pahvikslöövat projekti (milleks ta võib võimeline olla) loonud, siis on ka tema praegune – veel oma kõla otsiv – muusika oma katsetuslikkusega tähelepanu väärt. Ehk teisisõnu, „All We Need“ on huvitav ja kohati väga mõnus, kuigi lapitekilik album.

 

Blackalicious – Imani Vol. 1

Blackalicious on tagasi. Ja see on väga tore. Gift of Gab on väga hea emsii nii või naa, aga ta lihtsalt sobib Chief Xceli taustadega; see on loomulik kooslus, nagu Liverpool ja Ian Rush. Muusika on soe, Californialikult päikseline funk paari varjulisema, õhulisema vaheldushetkega. Ja kuigi  varasemaga võrreldes on Blackalicious pisut rahulikum, pole flow, mis pundile tuntust toonud on, kuhugi kadunud. Ühel lool teeb kaasa ka teine lääneranniku underground-klassika, Latyrx. „Imani Vol. 1“ on sume, mõtlik ja soe album, mille juures on veel tore see „Vol. 1“ – pika pausi lõpetamine pole hetkeline värelus peale vaikust, vaid on oodata lisa.

 

The Game – The Documentary 2 (& 2.5)

2015 on olnud läänerannikul nii uute kui vanade pidu. Monumentaalseim on mõistagi N.W.A biofilmi ilmumine ja seda saatnud Dr. Dre album. Lisaks tegi Warren G EP, mis on järg tema debüüdile „Regulate… The G Funk Era“. Ja The Game’i „The Documentary“ sai kümme aastat vanaks. „Doc 2“ kirjeldab ammendavalt Game’i tugevusi ja nõrkusi: siin on palju tugevat muusikat, palju erinevaid külalisi (millisel plaadil võiks leida kõrvuti muuhulgas sellised nimed nagu Kanye, Drake, Nas, Ice Cube, Dr. Dre, Kendrick jne?), valik on päris mitmekesine. Kuid tõsine murekoht on final cut: „The Documentary 2“ ja „2.5“ sisaldavad kahepeale kokku üle 35 loo ja Game on isegi (näiliselt uhkelt) välja öelnud, et Dre soovitas tal valida parimad lood ja teha album kompaktsemaks, kuid ta otsustas seda nõu ignoreerida. Sellest on kahju, kuna „Doc 2“ on nagu The Clashi „Sandinista“: duubelalbum („Sandinista“ on suisa kolmikalbum), millest saaks palju tugevama üheplaadilise albumi.

 

Dâm-Funk – Invite the Light

Ma ei tea, kuidas näeks välja dialoog Dâm-Funk’iga, aga ma aiman, et seal võiks olla tegemist pikkade lausete, trobikonna tühikute, seejärel taas pikkade lausetega. Tema eelmine sooloalbum ilmus 2009 ja oli nii umbes 120 minutit pikk. „Invite the Light“ on kõigest pisut alla 100 minuti. Tõsi küll, kestus ei ole muusika puhul just tähtsaim. Tähtsam on muusika ise, ja see on tihke lahmakas funk’i, mis on vahel nõtke ja õhuline, vahel toorem, robustsem. Aga nagu Sokrateski omal ajal ütles, funk on alati hea. Ja nii ongi.

 

Rick Ross – Black Market

Black Market“ teeb seda, mida oleks „God Forgives I Don’t“ või „Mastermind“ pealt oodanud: Rick Ross räägib muuhulgas ka isiklikest teemadest, materialismi pahupoolest ja muust. „Black Market“ ei ole võib-olla „Teflon Don’i“ kõrgusel, aga kui võtta arvesse ainult Rossi enda esitust (ja biite muidugi kah), siis on see ilmselt Rozay tugevaim plaat – lüürilis-tehnilist külge arvesse võttes. Muusika on valdavalt luksusliku alatooniga soul, mis annab plaadile üsna ühtlase ilme. Kahjuks on siiski kohal ka Rossi kaubamärgiks olev tõrvatilk ehk üks-kaks üksluisemat trap-biiti. Aga suures pildis on see hea plaat, millele annab oma õnnistuse ka Nas ning – oh üllatust – isegi lugu Chris Browniga on täiesti kuulatav!

 

Mac Miller – GO:OD AM

Mac Milleri karjäär areneb ühe tõetruu bildungsroman’i vormis: peale kriitikat-mitte-kannatavat „Blue Slide Parki“ hakkas ta üha suuremas suurusjärgus produtseerimisega tegelema, üha eksperimentaalsemat ja veidramat muusikat tegema.“Watching Movies with the Sound Off“ ja hilisemad projektid olid pisut hüplikud, aga see-eest kirevad. Nüüd on ta võtnud mahedama, maitsekama suuna – „AM“ on väga ühtlase kõlaga album, mis purjetab enamus ajast rahulikult keskmise käiguga edasi. See rõhub rohkem terviklikkusele kui individuaalsete osade väljapaistmisele – seda aitab teha helimaastik, mille taga on muuhulgas DJ Dahi, Christian Rich, Thundercat ja Sounwave.

 

Scarface – Deeply Rooted

Houstoni legend on tagasi uue albumiga, mil järjekorranumbriks 12. Selle nimes on tõtt – Sisse- ja väljajuhatuse on produnud Mike Dean, samas kui lõviosa biitidest tuleb N.O. Joe’lt (kes mängis väga suurt rolli näiteks „The Diary“ ja „Ridin’ Dirty“ kõlas). Kõla on siiski läbinisti selle milleeniumi oma – klaverikarva taustavalik, mis oma vaimus midagi bluusilikku, gospellikku ja soulilikku kannab, on asetatud tänapäevasesse vormi. Juurtetunnetus on pigem hingestatuses – „Deeply Rooted“ on Scarface’ile omaselt mõtlik, aus ja hingestatud. Kõneainest Brad Jordanil puudu ei tule. Kaasa löövad muuhulgas Nas, Rick Ross ja Z-Ro.

 

Kirk Knight – Late Knight Special

Kirk Knight on New Yorgi Pro Era crew liige ja tõenäoliselt järgmine, kes peale Joey Bada$$i ennast laiema publiku seas tuntuks teeb. Knight on nii räppar kui produtsent (muuhulgas produs ta Joey tänavuse debüüdi pealt „Big Dusty“ ja „Hazeus View“) ja nende elementide ühendamine tuleb talle kasuks: ta on igati kompetentne, nooruslikult energiline räppar, aga väga tähtsa lisadimensiooni annavad taustad, mis lähtuvad suuresti boom-bap’ist, aga on tihti helged ja õhulised, mis annab neile värske ja omanäolise liikumise (nagu harfikeskne „Start Running“). On ka trapilikud mõjutused, kuid kõik loob kompaktse terviku. Külalistena annavad vaibile oma panuse Joey Bada$$, Mick Jenkins, Noname Gypsy ja Thundercat.

 

Freddie Gibbs – Shadow of a Doubt

Gangsta Gibbsil on mitmeid häid omadusi: ta on nii (kõla osas) mitmekülgne kui (kvaliteedi osas) järjepidev. Poolteist aastat peale Madlibiga kahasse tehtud „Piñatat“ tuleb „Shadow of a Doubt“, mis vahetab madlibliku ekstsentrismi sündikeskset „Toronto kõla“ ja trap’i segava saundi vastu. See sobib, kuna Gibbsi kiire-aga-võimukas flow ja trapi agressiivsus on sümbioosiks loodud. Omal kohal ka klassikalisem kõla – isegi Bob Jamesi „Nautilus“ saab sämplitud. Tulemuseks jõuline, aga mõnus album. Külas Gucci Mane, E-40 ja The Rootsi Black Thought.

 

Little Simz – A Curious Tale of Trials + Persons

Little Simz on noor briti naisräppar, kes paistab silma nii grime’ile omase särtsakuse kui ka poeetilisuse poolest. Arvestades, et see on alles ta esimene album, tundub tulevik väga helge. Muusika on sama nõtke kui Simzi värsid: kohati kummituslik („The Lights“), muutlik („Tainted“) ja muidugi ka grime’likult kuri („Dead Body“). Kõige huvitavama sisuga paistab silma „God Bless Mary“, pühendatud naabrile, kes pidi taluma kogu seda lärmi, mida tekitas Simzi pidev töö oma muusika lihvimise kallal.

 

GoldLink – And After That, We Didn’t Talk

GoldLink on noor räppar Washington D.C.’st. Link viljeleb omanäolist, eklektilist muusikat, mis ühendab eneses mõjutusi go-go’st, house’ist (või tantsumuusikast laiemalt), millele lisandub siin-seal eksootilisi kõlasid ja muud. Sarnaselt linnakaaslase Wale’ga on ta muusika energiline ja eelmainitud go-go mõjutused on tekitanud lootusi, et tekib midagi, mida saaks D.C.’le täiesti omaseks (räpi)saundiks pidada. Wale teekond on oodatumast käänulisemaks osutunud, aga GoldLinkil on nüüdseks väljas kaks projekti, mis on väga nauditavad ja hellitavad ka lootusi suurteks edaspidisteks sammudeks. „And After That…“ on „The God Complex’ist“ tiba tõsisem, aga vaid kohati – GoldLinki energiline, natuke ärev flow ei lase kõlavärvidel tumedaks minna. Mitte, et nad seda üritaksidki – „New Black“, võimalik, et plaadi tõsiseim lugu, omab tausta, mis on ikka väga mahe. Tummisemad mõtted on (parajas koguses) võimalikud ka päikesepaistelise ilmaga.

 

Jay Rock – 90059

Jay Rock, mees, kelle tegemised ja esimesed õnnestumised panid veerema lumepalli, millest on saanud Top Dawg Entertainment, on lõpuks jõudnud oma teise albumini. Vahepeal on Kendrick tulnud, näinud ja (kahel korral) kriitikute ja publiku südamed võitnud, Schoolboy Q bucket hat’id omal moel ikooniliseks muutunud, Ab-Soul asju teinud, Isaiah Rashad vägagi tõsiseltvõetavaks artistiks osutunud ja palju muud. Teisisõnu – palju on juhtunud. Kõik TDE edulood on neile ka mingisuguse karakteri, kui mitte trademark kõla loonud. Kuigi „90059“ tähistab Wattsi linnaosa, kust Rock pärit on, siis on ta sellise juurteteadliku gängstaräpi asemel rohkem eelmainitud TDE edulugude kiiluvees triiviv teos. Ja see pole paha: kuigi on siin vähem agressiivseid bängereid (nimilugu ja „Necessary“ hoolitsevad selle eest, et neid pisutki oleks) kui Jay Rocki käekirjast ootaks, siis korvab lisatud kunstipära ja meloodilisus selle igati. Ja näitab, et nagu teda ümbritsev, on ka Rock muutunud ja arenenud.

 

Pusha T – King Push – Darkest Before Dawn: The Prelude

Pusha uue eelalbumi (jep, eelalbumi) nimekuju on pisut keerukas, kuid kui see tähistab seda, et “Darkest Before Dawn”  on küll nö eelroog kuid “King Push’iga” piisavalt tugevasti (olemuslikult, stilistiliselt) seotud, siis on oodata nii mõndagi. Kuna käesolev projekt ei ole lihtsalt ports lugusid, mis said dropitud, et midagi oleks kuulata, vaid need lood on head. Clipse’i kuulsam pool jätab Efektse Minimalismi Kuninga tiitli vähemalt aastaks taas enda koju. Meeleolu on (ühtlaselt) sünge, aga catchy, ja teema on tuttav (aastaaja poolest peaks lund sadama küll namiin), aga see, kuidas Push seda glamuurselt või löövalt esitleb, on oskusliku müügimehe tunnus. Väga meeldiv on ka, et naasevad skeletaalsed biidid “Numbers on the Board” stiilis.

 

Travi$ Scott – Rodeo

Rodeo“ on aus ja travisscottilik debüütalbum. Ta kaasab hunniku A-kategooria külalisi ja produtsente ja tulemuseks on kirju, pea rokokoolik trap, mis pealkirja mingis mõttes õigustab. Nimelt ei ole see väga sügavamõtteline ja struktureeritud teos, mis liigub punktist A punkti B, samaaegselt mingit suurt narratiivi näpuga viipavalt seletades. Selle asemel on ta öine, ainetihedas udus toimuv pillerkaar, mis kuulajat siia-sinna viskab nagu peru hobune tollel spordialal. Erinevuseks on see, et selle debüütalbumi suhu ei vaadata, vaid ühendatakse kõrvaklappidega (või muusikakeskusega) ja saadakse kaasa tõmmatud.

 

Hea ja eestimaine

Lisaks on aastalõpp olnud – üllatus, üllatus – väga produktiivne kodumaises räpis. Leidub midagi pea igale maitsele. Kuna eesti räpparid on siinses kontekstis juba omajagu kajastust saanud ja seega tuttavad, ei ole enamike puhul väga pikka kirjeldust vaja:

Krick lasi koostöös 5LOOPSiga välja debüütalbumi „Voog“, mis ühendab konservatiivsemakõlalise (kuid samas eksootilise, kuna lähtematerjaliks on India filmimuusika) boom-bapi leidliku laulukirjutamisega, mis muuhulgas kätkeb elusalt maetud hip-hopi päästmist ja diagnoosib Bermuda kolmnurgal „õlireostuse“ (mingis mõttes on lugu „Oilar Squad“ minu arust Öökülma „Seagripp ’95“ kauge sugulane). Tegime Krickiga ka intervjuu;

 

Pok väljastas koostöös Joosep Maripuuga trapiliku EP „Uinamuinasjutud“, mille arvustust võid lugeda siit;

 

Põhja-Tallinn droppis oma kolmanda kauamängiva „Regeneratsioon“, mis on nende kõla kõige lihvitum, arenenum versioon ja sisukaim album;

 

Reketi teine album „Tuule tee“ kattis tundlikke teemasid ja hõlmas mahedat, eesti räpis tavatut laulmiskesksemat saundi;

 

Ja oma debüütalbumi lasi välja Sammalhabe, noor räppar-produtsent Tallinnast. „Sammalbum“ segab minimalistlikku räppimisstiili osati elektrooniliste, osati mahedate taustadega, mis loovad päris huvitava koosluse:

 

Lisaks tasub lähemal ajal kindlasti pilk peal hoida ka Beebilõustal, kes peaks varsti väljastama oma „Resotsialiseerumise“ tumedama poole ehk „Musta lipu“.

Teksti autor: Asko Astmäe
Vähem tõsistel teemadel säutsub ka Twitteris

comments powered by Disqus