Ma olen pisut liiga tihti alustanud oma kirjatükke fraasiga “pean ausalt üles tunnistama”, aga nüüd tuleb nentida, et seekord on selle kasutamine õigustatud – Tyler the Creator ja Cherry Bomb on mul juba pikemat aega pleieris kõlanud, ent siiani ei oska ma konkreetselt öelda, kas see mulle meeldib või mitte. Selles on midagi veidrat, midagi võõrast ning kuigi need elemendid on reeglina midagi, mis teevad Tyleri muusika just omapäraseks ja ligitõmbavaks, on kõnealune plaat kuidagi rütmist väljas. Kujundlikult, muidugi.
Algus on paljutõotav – “Deathcamp” on päris korralik bänger nii oma kõla kui sõnumi poolest. Võib-olla selles ongi probleem – Tyler ajab kohe alguses ootused niivõrd kõrgeks. Ütleb ta ju loos isegi: “Named the album Cherry Bomb, because Greatest Hits sounded boring.” Damn! “Buffalo” on mõistlik järg eelnevale loole. See on pisut mahedam, ent piisavalt terav ja toores puhkepaus, kus Tyler klopib veidi vaibast tolmu välja – need halvad Mountain Dew reklaamid, Hopsini mainimised ja see, kuidas inimestele ei meeldi, et ta kasutab liiga palju sõna “faggot” oma tekstides – kõik see jama pekstakse ausalt õue peale laiali. Siiamaani on kõik veel hästi, sest Tyler jätkab samas vaimus – “Pilot” lõhub oma mõnusa bassiga subwooferit ning “Run” on oma nimele kohaselt kiire, lühike ja tabav läbijooks.
Kuid siis hakkab seni sujuvalt rööbastel kulgenud rong rappuma ja vappuma, kui Tyler tutvustab oma nii-öelda pehmemat poolt ning vahetab toore ja karmi räpi rahulikuma “arrennbiilikuma” stiili vastu. Iseenesest pole uue stiili katsetamine ju paha asi ning ajalugu on täis näiteid artistidest, kes on teinud seda edukalt. Tyleri kompamine, kuigi piisavalt kvaliteetne, tundub siiski ontlik ja võõras. Ehk on ka asi selles, et lugude paigutus plaadil on veidralt tasakaalust väljas – eriti karmidele, ent lühikestele bängeritele järgnevad aeglased ning pikad lood. See lööb plaadi rütmi katki, ei ole sellist mõnusat vaheldust, vaid suured kahurid lükatakse esimesena lahinguväljale, hirmutatakse vastaseid ning seejärel, kui kõik kuulid otsas on, marsib nende tagant välja jalavägi, kes on oma püssitorudesse lilled toppinud ning nüüd, peale suurt lahingut, propageerivad hoopiski armastust.
Iseenesest pole need individuaalsed lood halvad ning teatud tasandil on plaadil isegi narratiiv olemas – see on lugu täiskasvanuks saamisest ning kärarikka elu rahulikuma ja stabiilsema vastu vahetamisest. Ning jah, ma ütlen seda, olles täielikult teadlik, et näiteks “Blow My Load” sündis lihtsalt seetõttu, et Tylerile, hmm, väga meeldis nähtud Cara Delevingne foto. Inspiratsioon võib ilmutada ennast kõikjal, ilmselgelt. “2Seater” on liiga pikk, “Fucking Young” niisamuti. See mõnevõrra halvab nende kahe vahele pikitud lugu “The Brown Staines of Darkeese Latifah, Part 6-12 (Remix)”, mille eksistents mul pidevalt tema paigutuse tõttu ära ununes. Nagu hoiaks oma sokisahtlis ilutulestikurakette – paugutajad on täiesti sobimatus kohas.
Rohkem plahvatusi ei toimu, isegi mitte ekslikult. “Smuckers”, “Keep Da O’s”, “Okaga, CA” ja isegi peidusolev boonuslugu “Yellow” on põhimõtteliselt kõik sama vitsaga löödud. Eraldiseistes on tegu heade lugudega, mis toimiksid erinevates situatsioonides suurepäraselt, ent antud album on pisut katkine. Ehk aitaks seda parandada lugude parem paigutus või kasvõi taotuslikult mudase produktsiooni vältimine, et noh…võiks lugusid kuulda ka!
So yeah, kahevahel. Ükski lugu ei ole halb, ent osad vajuvad üheülbalisuse tõttu keskpärasusse. Rütm on rikutud, ent “Deathcamp” tõmbab nii kõvasti käima, et mootor töötab topeltkiirusel. Tyler on teinud paremaid plaate, ent tema ja ta muusikaga seonduvad mälestused on minuga alati kaasas ning rikastavad iga kogemust. Oli hea idee plaadi nimeks “Greatest Hits” siiski mitte panna. Õnneks on videod coolid!
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone
Aitäh Sony Music Estonia!