Ma olen väga suur Tarantino fänn. Võibolla on sõna “fanboy” kasutamine selles kontekstis isegi pisut õigustatud. Ma ei tea, kuivõrd palju mõjutab see mu järgneva kirjatüki objektiivsuse-subjektiivsuse suhet, aga samas – on see üldse tähtis? Fakt on see, et mees teeb häid filme, mis tahes-tahtmata kõikidele ei imponeeri ning on seega teatud mõttes pisut nišitoode. Kuid ka sellest pole hullu, on ta ju isegi korduvalt rääkinud, et ta teeb filme nii, kuidas tahab ja mitte kellelgi pole õigust selle üle kobiseda. „The Hateful Eight“ on tõenäoliselt selle aspekti musternäide, kuna ekraanile on monteerimise käigus sattunud niivõrd palju silmnähtavaid jätkuvigu, ent see pole oluline, sest suurepäraselt kirjutatud tegelased ja dialoog ning pidevalt kruviv pinge hoiavad vaatajat selles Tarantino poolt loodud maailmas sees.
Kohustuslik süžeetutvustus: käputäis aastaid peale Ameerika kodusõda transpordib pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) ohtlikku naisvangi Daisy Domergued (Jennifer Jason Leigh) läbi lumise Wyomingi, et jõuda Red Rocki linnakesse, kätte saada oma vaevatasu ning näha, kuidas Daisy võllas ripub. Tema teele satub teinegi pearahakütt – mustanahaline major Marquis Warren (Samuel L. Jackson). Üheskoos jäävad eelnimetatud tegelased koos teistegi kaaslastega korraliku lumetormi kätte, mille eest otsitakse varju tee peale jäävas puhkemajas. Seda asustavad pisut varem saabunud külalised, kellest vähemalt üks aga ei pruugi olla see, kellena ta end tutvustab. Tollest momendist algavad kahtlused, pinevad hetked ning (teatud tasandil) võitlus ellujäämise nimel. Ja see on neetult hea!
„The Hateful Eight“ on korraga nii vana hea ja tuttav Tarantinokas, kui ka totaalselt võõras ja uus eksperiment. Võibolla on ta liigselt tuttav seetõttu, et režissööri eelmine film, „Django Unchained“, on veel niivõrd värskelt meeles, et Tarantino kohene naasmine vesterni žanri juurde tundub veider. Selle kasuks (või kahjuks, oleneb seisukohast) räägib ka fakt, et mehe sõnul leiavad mõlemad filmid aset samas maailmas (kuhu mahub tegelikult ka „Inglorious Basterds“). On olemas ka Tarantinole omased visuaalsed tundemärgid, arvukad viited eelmistele filmidele ning needsamad tuttavad näod, kes paljudel kordadel ennegi on tema filmides esindatud olnud – Samuel L. Jacksoni jaoks oli tegu kuuenda korraga Tarantino filmis (mingil määral) olla, James Parksi jaoks neljandaga, Tim Roth osales kolmandat korda (kui mitte arvestada kahe mehe põkkumist filmis „Four Rooms“) ning sama kehtib ka Michale Madseni puhul, kes juba aegade algusest on väitnud, et Tarantino käe all võib ta näidelda kasvõi homoerootilises draamas. Oma teise soorituse Quentini fantaasiaviljas teevad Kurt Russell ja Walton Goggins, kellest viimane tegi rolli ka just selles eelnimetatud filmis „Django Unchained“ (koos Jacksoniga, kusjuures). Zoë Belli jaoks oli tegu küll viienda Tarantino filmiga, ent kolmanda näitlejatööga – kuna tegu on maineka kaskadööriga, ei pea vist rohkem mainima, millega ta kahes ülejäänud teoses tegeles.
Kui juba näitlejatest rääkida, tuleb ka ära mainida, et nende rollisooritused on fenomenaalsed. Muidugi, siinkohal tuleb arvesse võtta, et kohati on tegu taotlusliku ülemängimisega (mille tõttu võib osade karakterite nö armastama hakkamine pikemaks protsessiks kujuneda), kuid ka see nõuab korralikku oskust. Tim Rothi tegelaskuju on näiteks saanud kriitikat selle eest, et sarnaneb liigselt Christopher Waltzi kujutatud Hans Landaga („Inglorious Basterds“), ent pigem on tunda Rothi „Four Roomsi“ karakteri ontlikkust. Üheks suurimaks lemmikuks kujunes tõenäoliselt Jennifer Jason Leigh, kes pakkus läbi pisut (mõnusalt) labase huumoriprisma tõsist ja tõsiseltvõetavat rollisooritust. Tema tegelaskuju oli paradoksaalne ning see toimis suurepäraselt – teoreetiliselt oli tema surm lähedal, ent ta võttis asja kahtlaselt rahulikult. Vaikus enne tormi. Ja torm tuleb. See on Tarantino filmide juures ehk parim asi – ootamatus. Alati ei ole seda kohustuslikku hollywoodilikku happy end rämpsu. Kõik mängivad avatud kaartidega ning lõpptulemus ei pruugi olla see, mida vaataja kas arvab või loodab. Kuigi „The Hateful Eight“ võiks kohati veelgi julgemaks minna, sest ruumi selle jaoks on.
Tehniliselt võib tegu olla Tarantino ühe parima tööga – mees on alati silma paistnud sellega, et tema filmides on meisterlikud kaameranurgad ja kaunid võtted, ent siin tundub see kuidagi eriti ilmselge. Ehk aitab sellele kaasa mõnevõrra minimalistlik lähenemine ning pisut süžee poolt ohjatud tegevuspaigad, ent see on see miski, mis muudab filmi värskeks. Märulielement (mis pole kunagi mehe filmides põhifookuses olnud, isegi mitte sellistes stiilipuhastes märulites nagu „Kill Bill“ või „Inglorious Basterds“) on jäetud kaugemale tahaplaanile, mille tulemusena on esile toodud just tegelaste omavaheline interaktsioon ning Tarantino trump varrukas – dialoog. Tema viimane film, mis lasi tekstil niivõrd vabalt voolata, oli 1997. aastal ilmunud „Jackie Brown“. Ju on see üks põhjustest, miks „The Hateful Eight“ niivõrd värskena tundub. Veel üheks põhjuseks on muusika – vanameister Ennio Morricone, kes vastutab muuseas ka „Dollars Trilogy“ muusika eest, on loonud antud filmi jaoks ohtralt originaalmuusikat, mis asendab varem Tarantino filmides võidutsenud litsentseeritud muusikapalad ning teeb seda võimsalt. Nii mõnelgi korral käisid võimsate nootide taktis judinad üle selja.
„The Hateful Eight“ ei ole täiuslik, aga ta ei peagi seda olema. Ning just sellepärast on ta suurepärane.
Filmil on kitsaskohti. Algus venib pisut liiga aeglaselt ning, kui ausalt üles tunnistada, siis mingil põhjusel ma lausa vihkasin esimest veerandtundi. See tundus kuidagi vale. Aga seejärel kohe väga-väga õige. Peale tolle tõkke ületamist ei tundunud kordagi, et antud film oma 2 tunni ja 47 minutiga oleks liiga pikk, pigem vastupidi. „The Hateful Eight“ ei ole täiuslik, aga ta ei peagi seda olema. Ning just sellepärast on ta suurepärane.
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone