Ma olen nüüdseks päris mitu nädalat nende emotsioonide peal istunud, mis minus peale „Kapten Ameerika: Kodusõda“ nägemist võimust võtsid. Igaks juhuks ei hakanud kohe suure suuga kiidulaulu laulma, sest mine sa tea, äkki oleks see põhjustatud kõigest sellest, et „Batman vs Superman“ oli niivõrd suursugune rämps ja iga film, mida peale seda vaadata, oleks enneolematult hämmastav kogemus nagu ühe sõõmu puhta õhu hingamine Pekingi linnas.
„Civil War“ oli hea, äge, tuus, lahe, vaimukas, põnev
Aga tuleb välja, et ei. Praegu, mitu nädalat hiljem, kui kõik mõtted on läbi mõeldud ja emotsioone on saadud seedida, võin kindlalt öelda, et (samanimelisel koomiksil põhinev) „Civil War“ oli ka reaalselt hea, äge, tuus, lahe, vaimukas, põnev ning tõenäoliselt üks paremaid Marveli filme, mida stuudio alates 2008. aastast oma nime alt välja lasknud on. Veidral kombel saab aga selle teise eelnimetatud käkiga paralleele tõmmata küll – mõlemas filmis on suure fookuse all konflikt kahe mehe vahel. Üks neist on rikas orb, keda piinavad (ühel või teisel kujul) mõtted oma surnud vanematest, teine aga idealistlik „võõras mees võõras linnas“, kes üritab teha õigeid otsuseid, olgugi, et need alati hästi välja ei kuku. Mõlemas filmis tegeletakse eelnevalt aset leidnud katastroofide tagajärgedega, mille põhjustajateks on (osaliselt) olnud peaosas olevad kangelased ise.
AGA! Vahe on selles, et Marveli üllitises tundub kõik tunduvalt loogilisem, koherentsem ja konkreetsem ning isegi, kui ekraan on supervõimeid omavatest poistest ja tüdrukutest pungil, ei teki sellist üleküllastuse tunnet. Oskuslikult on tabatud seda tasakaalu draama, komöödia ja märuli vahel. Erinevad stseenid erinevate vaibidega vahetuvad enam-vähem sujuvalt ning ekraanil toimuv tundub siiras. Draama ei ole kunagi liiga tõsine, et sellele järgnevad, pisut vabama olemisega kaadrid tunduks kohatud. Samal ajal on aga tõsisemad momendid tõsiseltvõetavad, mitte ülepingutatult tumedad ja n-ö üle ilustatud. Ja ei ole ka sellist momenti, kus kaks tundi on ekraanil trööbatud kõige karmimat melodraamat ja siis tehakse lõpus põhimõtteliselt kaks jalaga-perse-nalja. Get that shit outta here!
„Civil War“ vajab teatud teadmisi eelnevatest filmidest
Täiesti iseseisva filmina „Civil War“ sajaprotsendiliselt siiski ei tööta. Kuna tegu on järjekorras kolmanda Kapten Ameerika filmiga, siis ilmselgelt vajab ta mõningaid teadmisi antud tegelase tegemistest, kuid ka Marveli filmide ajaloost üldiselt. Hästi palju sõltub nii Kapteni eelmise filmi kui ka viimase „Tasujate“ jooksul aset leidnud sündmustest (üllataval kombel leidub isegi viiteid seni ainsale Marveli filmiuniversumis aset leidnud Hulki filmile!). Kodusõjas on tegelikult see ülesastuvate kangelaste nimistu niivõrd kirju, et seda võib võtta kolmanda Tasujate filmina. Samas ei saa öelda, et ükski neist oleks ekraanil vaid augu täiteks ning igaüks neist satub kasvõi paariks hetkeks sündmuste ja loo fookusesse.
Lugu üldiselt (hea teema, millest artikli viiendas lõigus rääkima hakata) on suures plaanis lihtne, ent toimiv – meie kangelased on juba pikka aega maailma (ja väiksemaid üksuseid) päästes enda seljataha maha jätnud kaost ja hävingut. Muidugi mitte meelega, ent kindlustusfirmad korvavad vaid nii palju. Nüüd on jõudnud järg selleni, et ÜRO tahab Tasujate tegemistele käe ette panna ning üksuse järgmisi samme reguleerima hakata. Kuigi päris maailma asjadest ja oludest lähtudes on tegu üpriski tobeda kontseptsiooniga, on filmiuniversumis see isegi üpriski loogiline samm. Raudmees on idee poolt, Kapten Ameerika selle vastu ning, nagu oodata võis, järgneb sellele lahkheli kahe mehe ning kumbagi seisukohta pooldavate kangelaste vahel. Kõige selle taustal tõmbab niite salapärane Zemo, kelle narratiivijupp on taolisi filme arvesse võttes üllatav ning selle tulemusena positiivselt üllatav.
Tädi May on päris hot
Seda vist oled kuulnud, et Ämblikmees on selles filmis? Ametlikult Sony ja Marveli omavahelise diili tõttu kompanii ühtsesse filmiuniversumisse sattunud seinalronija debüüt on igati eeskujulik ning nii mitmedki humoorikamad momendid sisaldavad ühel või teisel kujul just teda. Noort Peter Parkerit kehastav Tom Holland oli enne seda filmi minu jaoks totaalselt tundmatu, kuid rollisooritus oli igati eeskujulik. Marisa Tomei tädi May rollis on ka muidugi märkimisväärne, sest too tegelane on iga erineva iteratsiooniga aina nooremaks muutuv ja internetil on õigus, kui väidab, et lause „Tädi May on päris hot“ väljaütlemine on kummastav, sest noh, tavaliselt…
„Kapten Ameerika: Kodusõda“ on tegelikult ülikõva koomiksifilm. Pisut on vaja enne kodutöö ära teha ja taustainfot uurida (kui filmiuniversumiga varem tutvunud pole), ent kui on vaja sellist mõnusat meelelahutust, siis ei ole „Civil War“ kohe kindlasti mitte vale valik. Ole sa #teamironman või #teamcaptainamerica, vahet pole – film on äge igal juhul!
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone