Mai kuu viimasel pühapäeval astuvad ühele lavale kaks Eesti Laulu konkursi kõige lemmikumat artisti – Rapla hood’ist pärit Mick Pedaja ja Jüri Pootsmann. Lubatakse palju head muusikat, aga ka võimsaid produktsioonilahendusi ning vinget lava. Uurisime välja, mida nad arvavad teineteise muusikast ja millised on nende kahe andeka artisti sarnasused.
Jüri jaoks oligi just Micku laul “Seis” see n-ö must hobune, kes oleks võinud vabalt 1. koha Jürilt käest pätsata. “Alguses oli selline tunne, et võidabki ära, mille üle mul tegelikult oleks väga hea meel olnud,” tunnistab sellel aastal Eestit Eurovisioonil esindav Jüri. “Kõikidest lugudest oli tema oma kõige erilisem ja oleks kindlasti rahva Eurovisioonil pahviks löönud.”
Mick tunnistab, et Jüri muusikat ta igapäevaselt ei kuula, aga hindab kõrgelt Pootsmanni häält. “Ootan pikisilmi, millal ta ise hakkab lugusid kirjutama,” tunnistab muusik. “Olen isegi tema loomingut kuulnud ja tean, et temas on mingi suur asi. Ta on nii vaba, ei põe millegi pärast laval ja tal on hea vibe. Tegelikult kujutasingi ise ette, et ta hakkab tegema sellist James Blake’ilikku süntidega muusikat.”
Kui Mick peaks ise Jüri võidulaulu “Play” esitama muudaks ta loo tempot. “Kuigi mul tuleb viimasel ajal ka rütmikamat muusikat, teeks ma “Play” sügavamaks ja atmosfäärilisemaks.”
Kaovad muusika sisse ära
Lauljate enda muusika kuulamise stiil on üsna sarnane, sest mõlemad eelistavad sounde nautida läbi klappide ringi liikudes. “Mulle meeldib jalutada ja kuulata, sest nii saan rohkem muusika sisse minna,” räägib Mick. “Muusikastiil oleneb täitsa tujust. Vahel on kütte tuju, vahel kuulaks midagi rahulikku ja tripiks niisama. Maailmas on nii palju muusikat mida ilmselt ei jõuagi kõike läbi kuulata.”
“Ukraina eurolugu on tõesti väga ilus.”
Jüri lendab seoses Eurovisiooniga siia-sinna käies läbi riigid Hollandist Iisraelini, mistõttu keerleb ka tema muusikaline maailm praegu pea täies mahus eurolugude ümber. “Ukraina eurolugu on tõesti väga ilus,” teab ta. “See räägib teisest maailmasõjast ja küüditamisest ning selle tšiki hääl on lihtsalt nii haige.”
Senisest rohkem rütme
Micku uue täispika albumi ilmumisest rääkisime juba varasemalt. Sellelt plaadilt võib oodata endisest rohkem rütme. “Uus plaat on eelmisest “Ärgake EP”-st erinev, aga siiski rahulik ja chill. Mind inspireerivad elu armastus, inimesed, erinevad situatsioonid. Selle emotsiooni, mis parasjagu on, panen oma muusikasse ja seda ei saa otseselt kontrollida. Kui mingid viisijupid on juba valmis ja mõtted sisse mängitud, hakkabki tulema.”
Sarnasusi on veel
Kui midagi sarnast veel Jüri ja Micku vahel otsida, siis see on hetk, mis eelneb lavale astumisele. Nii Jüri kui ka Mick eelistavad korraks end muust maailmast välja lülitada ja lihtsalt hetkele keskenduda. “Vahel on mingid kontsertid, kus on ülikiire ja ei jää sellist aega ja siis ongi juhtunud, et lähen imeliku energiaga peale ega tunne end hästi,” tunnistab Mick.
Lisaks tahaksid mõlemad kutid enne 30-aastaseks saamist terve maailma vallutada ja seda mitte karjääri kontekstis, vaid pigem lihtsalt reisida ja avastada. “Minna Lõuna- ja Põhja Ameerikasse, Austraaliase ja Aasiasse,” unistab Jüri. “Jah, võib-olla koliks aastaks-kaheks kuhugi kaugele ära ja siis ostaks endale maamaja, kus saaks lihtsalt elada ja olla,” mõtleb ka Mick ning Jürigi tunnistab, et tahaks Raikkülla tagasi elama minna. “See on ikkagi mu kodu.”
Loe Jüri ja Micku ühise kontserti kohta lähemalt Facebookist.
Autor: Keilit Aedma
Fotod: Felix Laasme