Me elame diagonaalis lugemise ajastul. See võib tuleneda sellest, et infot on lihtsalt nii paganama palju! Infovoo tsunami, mis nii halastamatult peale lendab, kehtib ka muusika kohta – uut ja huvitavat muusikat on nii palju, et selle läbitöötamine võtab sujuvalt mitmeid kuid aega. Nõnda olengi kesksuveks jõudnud kohta, kus saab 2016 poolt seni pakutut kokkuvõtvalt hinnata. Järgnevalt toon välja, mis mulle aasta esimesest neljast kuust kõrvu jäi.
Erinevad artistid – Rubble Kings: The Album
Rubble Kings on dokumentaalfilm gängidest ja olustikust 70ndate Bronxis. Sellele tehtud muusika eest on vastutav Little Shalimar, kes on lugudele kaasanud assortii Suure Õuna räppareid, kelle muusika NY süngusega hästi haakub (El-P, Mr. MFN eXquire, Ka, Ghostface Killah jm) ja ka mõned külalised nagu Houstoni veteran Bun B. Tulemus on sobivalt jõuline, aga ka mitmetahuline taies.
Macklemore & Ryan Lewis – This Unruly Mess I’ve Made
Ma olen isegi päris üllatunud, et see plaat siia listi jõudis, aga see on positiivne üllatus. Nimi on väga tabavalt valitud, kuna parajalt kirju sigrimigriga on tõepoolest tegu – siin on mitmeid hetki, mis lasevad märgist mööda (eelkõige „huumoripalad“ nagu „Let’s Eat“, „Brad Pitt’s Cousin“ ja „Dance Off“ mis, kuigi ka neil võivad olla oma hetked, on nagu kohad sarjadest, kus laugh track’idega sai pisut üle pingutatud. Aga plusspunkte on mitmeid – Ryan Lewise produktsioon on mitmekülgsem ja õnnestunum kui „The Heisti“ peal – popilik räpp, jah, aga korralik. Koloriiti toovad külalised nagu KRS-One, Chance the Rapper ja YG. Ja mitmed lood on lihtsalt hästi õnnestunud – „St. Ides“ ja „Kevin“ on konkreetsed, siirad lood elust enesest ja „Buckshot“ toob välja, kuidas grungelinnas ja Sub Popi kodus Seattle’is on räppariks hakkamine üsna tavatu asjade kulg.
Rome Fortune – Jerome Raheem Fortune
Atlanta kuulsaim sinihabe on tagasi oma esimese, eponüümse stuudioalbumiga ja see ei ole ilmselt see, mida võinuks oodata. Tõsi küll, ma ei ole kindel, kas tema puhul saab kunagi üldse kindel olla, mida oodata. Plaat algab pisut kummastava kooslusega autotune’ist ja 80ndate mõjutustega sündipilvedest; keskpaigas saab see lisa house’iliku pala „Dance“ näol . Sealt edasi on asjad Rome’ile omaselt veidra, aga mõnusa vaibiga (oma Atlanta kolleegidest on Fortune’il minu arvates kõige mahedam taustavalik, kus juba mingi meditatiivsus biitidele juurde hiilib. Seda leiab ka siit). Lisaks autobiograafilistele träkkidele leiab siit näiteks ka „Blicka Blicka“, mille refrään on ajuvaba, aga paras earworm. Kokkuvõttes on tegu plaadiga, mis ei tundu nagu magnum opus, kuid lisab ühe huvitava kihi Rome Fortune’i niigi eklektilisse diskograafiasse.
Young Thug – Slime Season 3
Thugist räägitakse tihti kui veidrikust ja eks selles omajagu tõtt peitu. Lisaks pehmelt öeldes iseäralikule häälekasutusele valitseb päris rets kontrast kõla ja sisu vahel, kuna siis, kui ta sõnad on arusaadavad, on nad nagu šablooni järgi välja lõigatud pundar 2010ndate trapi klišeesid või siis miskit stiilis „I like fish in water, I’m a bear“. Samuti paneb ta välja ikka jube palju muusikat , millest suur hulk on katse-eksitus meetodil kokku klopsitud. Aga kuidagi toimib see kraam siiski – esimesel kahel “Slime Season”-il oli väga meeldiv biidivalik, mille taga olid muuhulgas Metro Boomin, Mike Will, Allen Ritter ja muud. Viimased kaks on osalised ka siin. Mis on „Slime Season 3“ osas uut, on see, et seal on vaid 8 lugu, mis on Thugi puhul värskendavalt kompaktne. Lisaks on tüübi flow kuidagi nahaalselt ajuvaba, täpselt niipalju, et see ei ole tüütu, vaid juba mõjus. Toores projekt on ta siiski, aga „SS3“ näitab potentsiaali ja kui lood nagu „Pacifier“ ja „Paradise“ usaldusväärseteks vihjeteks osutuvad, võib debüütalbum „HiTunes“ päris lahedalt välja kukkuda.
Kevin Gates – Islah
„Islah“ oli minu jaoks paras üllatus. Kevin Gates on parajalt kummaline isik ja ei satu meediasse alati just kõige positiivsemas valguses. Kuid artistina on tal omadusi, mis aitavad teda ka muusika poolest mõnevõrra eristada. Trap-räpp, mille rütmikat on kasutatud vähe tihedamate, sõnarohkete reapaaride moodustamiseks; flow, mis on tempokas ja ühest küljest jõuline, teisalt on sel ka teatud meloodilisus. Selle üsna mahuka albumi (15 lugu) läbib ta üksi, ainult ühel boonusträkil on külalisi. Produktsioon, mis on suuresti selle kümnendi esimese poole trap’i stiilis, väldib koormavaks muutumist seeläbi, et ei ole ainult Rick Ross-meets-Lex-Luger stiilis vali hekseldamine, vaid biitidel on ka mahedam tahk. Standout-lugu on „2 Phones“, mis võiks vabalt enda tee mõnda „Kaks ühe hinna eest!“ reklaami jõuda. Ei teagi, kas see oleks hea või halb, aga mis tähtsam, „Islah“ on päris soliidne.
dvsn – Sept. 5th
OVO õnnestunuim projekt seni, ütleks ma. Majid Jordani debüüdil on mõned vahvad lood, aga tervik jääb lahjaks, samas kui PND nimi on tõhusaim siis, kui sellele eelneb „featuring“. Aga Daniel Daley’st ja produtsendist Nineteen85 koosnev duo on leidnud omale kindla helilise identiteedi. Meloodiline, tükati kummituslik produktsioon ja õrn vokaal loovad tervikuna saundi, mis seob r’n’b mineviku ja kaasaja elemente parajas tasaalus.
Open Mike Eagle & Paul White – Hella Personal Film Festival
Ennast art rap viljelejaks nimetav Eagle on viimastel aastatel üks usaldusväärsemaid figuure alternatiivräpis olnud. Plaate on dropitud mitmeid ja nad on kõik pisut erinevad, aga arusaadavalt ühe mehe sulest ilmunud ja päris kvaliteetsed. „Festival“ võib olla neist muusikaliselt kõige õnnestunum, kuna taustades, mis pärinevad Danny Browniga tihti koostööd teinud briti produtsendilt Paul White’ilt, on soojus ja kummalisus täpselt õigel temperatuuril kokku sulatatud. See annab Eagle’i monotoonsevõitu vokaalstiilile värvi juurde ja sobib tema kuiva huumoriga. Kaasas Aesop Rock, kelle tegemistest rohkem allpool ja Future Islandsi frontman Hemlock Ernst, kes oma hiljuti alustatud räpirännakuid ühe värsi võrra täiendab.
Denzel Curry – Imperial
Minu jaoks vist senimaani aasta avastus. Denzel Curry kombineerib endas parima trap’ist (tempokuse, tera flow ja raju energia) hingestatuse ja lüürilisusega, mille puudumist sellele tihti ette heidetakse. See on seda tähelepanuväärsem, et Curry on alles 21. „Imperial“ on kompaktne – 10 lugu – ja moodustab tervikliku teose, mille saund hõlmab ka linnakaaslase SpaceGhostPurrpiga (kelle kollektiivi Raider Klan Curry ka kuulunud on) seostavat kummituslikkust. Peale pikka põuda on Miami endale saanud vägagi arvestatava värsisepa. Seda enam on sobilik, et omal moel on teatepulga edastamiseks kohal ka Rick Ross palal „Knotty Head“.
Anderson .Paak – Malibu
„Compton“ oli väga tore plaat. Seda mitmetel põhjustel, millest üks on see, et see osutus platvormiks, mis Anderson .Paaki laiema üldsuse teadvusse katapulteeris. Ta oli eelnevalt küll ise muusikat ilmutanud ning teinud ka erinevaid collabosid (tähelepanuväärseimalt vahest Milo projektil „A Toothpaste Suburb“), kuid suurusjärk oli täiesti teine. Ja „Malibu“ näol on tegu tähelepanuväärse albumiga. Siin segunevad neo soul, hip-hop, house, funk ja muud komponendid tervikuks, mis on omanäoline, samaaegselt meloodiline ja soe kui ka hingestatud ja sügav. Nagu muusika, nii on ka .Paak muusikuna selline, et kõlab küll tuttavalt, aga kõik võrdlused jäävad poolikuks. See, kuidas ta viljeleb kunstilisemat R’n’B–d ja segab räppimist ja laulmist, tehes nii üht kui teist kui miskit vahepealset, meenutab André 3000 ja Pharrelli tegemisi, aga ta kähedavõitu hääl ei meenuta liialt neid pluss ta on vokalistina võimekam. See kristalseid klahvikõlasid, madliblikke hetki (Madlib on ka ühe siinse tausta autor) ja muid tahke hõlmav tervik on läbinisti andersonpaakilik. Aukohale tõstaks „Am I Wrong“ ja „Parking Lot“, mis on aasta mõnusaimate lugude hulgas. Kui hiljuti on olnud näiteks Frank Oceani, D’Angelo ja Migueli aastad, siis 2016 võib kuuluda .Paakile.
Aesop Rock – The Impossible Kid
Aesopi looming on kompleksne nagu ikka, kuid sel korral on ta kuidagi vähem krüptilisem, ilmselt tänu sellele, et läbiv osa materjalist on autobiograafiline, mis eristab seda ta varasemast loomingust. Üleüldse on Aes seekord väga hands-on: ta on ise teinud kõik biidid ja plaadil pole ühtegi külalist. Selles kajastub selge visioon albumi olemuse kohta – ta teab, mida ta tahab selle peal teha. Teemade hulgast leiab vendadele pühendatud loo ja avasingel „Rings“ kajastab Aesopi suhet kujutava kunsti maailmaga, mis olevat talle omal ajal märksa tähtsam olnud kui va räpivärk. Kasulik on ka see, et siit plingib sporaadiliselt ka huumorisoont – Rocki ülitihe lüürika võiks muutuda kurnavaks, kui ta kõike liiga tõsiselt võtaks (mis on alternatiivräpis levinud komistuskivi). „The Impossible Kid“ on tehtud artisti poolt, kes kõlab tuttavalt, aga mitte laisalt – värskus on säilinud ja teemavalik (tema jaoks) uudne.
Eesti-Soome jaanuar kuni aprill
Kuigi ma keelest jätkuvalt suurt ei mõika, on põhjanaabrite looming kuidagi mõjuma hakanud. Kolm plaati, mis hiljuti külge jäänud, on anonüümräppar Eevil Stöö wavy „Iso vauva Jeesus“, Ruger Haueri viimane album „Mature“, kus mullune põhivend Paperi T jälle teistsugustel taustadel energilisemalt räpib ja eriti Khidi uus kauamängiv „Ohi“. Khid, varem tuntud kui DJ Kridlokk, on oma kõlalistel rännakutel jõudnud Memphise räpi siirupikõladest süngema trapini ja seejärel täitsa ära tõusnud, mispärast ilmselt ka skafander käepärast on. Khidi biitides on minimalism ja külmus arendatud omapärases, põhjamaises suunas ja nendes on parajalt palju „õhku“, aga nad ei ole tühjad.
Esimese nelja kuuga tuli minu teada kolm kodumaist räpiplaati välja. Aasta esimesel päeval ilmutas esikplaadi „Melomaniakk“ EIXD – see on mõistagi veel toores, aga 15-aastase räppari kohta muljetavaldav verstapost. Spoken word’ile nii tugevalt rõhuvat projekti EHHi kaanonist mulle ei meenugi. Taustadel näiteks Kuera ja siinkõneleja kolleeg pundist 1teist nimega Kolmnurk. Väärt debüütalbumi „Seosed“ väljastas peale pikka ootamisaega WST, mis lüromaanidele igati istuma peaks. Ja Grässhopase esimene plaat „Tsipap appi“, on väga meeldivalt eklektiline kraam, mille suurim miinus on see, et see on vaid 7 lugu pikk.
A-kategooria jaanuar kuni aprill
Kanye West – The Life of Pablo
„TLOP“ ajab segadusse, ja omaette küsimus on, kas see on taotluslik, või n-ö tööõnnetus. Kuna esimesel juhul võiks seda Kanye oma „4’33’ks“ pidada, mis jätab muusikale taotluslikult lõpetamatuse maigu ja annab kuulajale justkui võimaluse loomisprotsessi pealt näha (plaat on peale ilmumist mitu korda muutunud). Aga teisest küljest tundub ta lihtsalt toores või lõpuni arendamata. Siin on osa väga häid lugusid, uhkeid külalisesitusi ja kõik jutud, aga mõned lood (näiteks „Low Lights“) näitavad potentsiaali, kuid ei arene muusikaliselt kuhugi, vaid kustuvad enne, kui pirn süttidagi jõuab.
Kendrick Lamar – untitled unmastered.
See on huvitav, et siit rubriigist on kõige korralikum projekt see, mis ainuüksi oma nime läbi pretendeerib korrapäratusele. Võib-olla on see kinni selles, et „To Pimp a Butterfly“ sessioonid olid lihtsalt kantud nii tugevast loomingulisest energiast, et ka sealsed „ülejäägid“ nii head on või on see kontsept lihtsalt gimmick, aga projekt on hea.
Drake – Views
Seda albumit ümbritses juba hetkest, mil Drake selle nime esmakordselt lausus, spetsiifiline oreool. Ootused olid kõrged ja see tundus sobivat hetkeks, mil Drake teeb midagi analoogselt Kanyele aastal 2010. Võiduring par excellence. Eeldasin isegi, et see võiks kujuneda mu lemmikuks käesolevast aastast. Ja kuigi „Views“ on võiduring – mis iganes statistiline näitaja teeb kähku selgeks, et sel albumil läheb väga hästi – on ta omal moel kahvatu. Drake’i eelmised triumfid olid küll ehk väiksema fanfaariga kui praegune, aga taustamuusika oli tugevam. See ei tähenda, et see oleks halb album – biidivalik on tugev ja lood on mõnusad – aga „Views“ mõjub lüüriliselt laisalt ja lihtsalt ei tekita seda Suure Hetke tunnet. „Take Care“ on jätkuvalt ta parim.
Teksti autor: Asko Astmäe
Vähem tõsistel teemadel säutsub ka Twitteris