Arvustus: The Weeknd “Starboy” viib tähepoisi muusika lõplikult massidesse

The Weeknd on minu lemmikuartistide edetabelis kindlasti kõrgel kohal. Kuulan iga tema albumit ikka selle final_final_final.pdf punktini välja. Ja isegi siis tulen ma mõne aja pärast oma lemmiklugude juurde ikka ja jälle tagasi. Üheks selliseks looks on näiteks albumilt “House of Balloons” pärit “The Morning”. Ei suuda uskuda, et esmaspäevasel Kopenhaageni live’il esitas ta kõigist vanadest lugudest just seda. Seega polnud minu jaoks mingi üllatus, et ka uus album “Starboy” vallutas mu südame.

Küll aga, kui ma peaksin tähepoisi uut kauamängivat võrdlema eelmise albumiga “Beauty Behind the Madness”, tahaksin oma suu pigem kinni hoida, sest isiklikke lemmikartiste kritiseerida mulle üldjuhul ei meeldi. Paratamatult saan ka mina aru, et Abel Tesfaye, aristinimega The Weeknd, liigub aina rohkem mööda seda ootuspärast rada ning võlub kuulajate südameid järjest mainstream‘imate nootidega. Ja siis jälle see tavaline ving, et tema pikaajalistele “fännidele” tundub, et artist oleks nagu oma visiooni täielikult kaotamas.

 

 

Aga siia otsa kohe see kõige legem mõttekäik – kas see on tegelikult halb? Ostsin ju minagi piletid tema “Starboy” tuuri kontserdile ja kui seni paljud mu sõbrad küsisid tihti, et “kes see The Weekänd on?”, siis tänu uuele plaadile kuuleb seda küsimust järjest vähem. Pea kõik “Starboy” lood jõudsid maailma muusikaedetabelitesse ja ka kohalike raadiote eetritesse, mistõttu peaks iga “Su Nägu Kõlab Tuttavalt” saate vaataja olema nüüd The Weekndi loominguga rohkem kursis kui varem.

Albumi kõige mõnusamad lood minu jaoks on valminud koostöös Daft Punk’iga ja kui üldjuhul Prantsuse elektroonilise muusika duo jätab mind keskmisest külmemaks, siis “Starboy” ja “I Feel It Coming” mu kõrvadele ja rütmis nõksuvale kehale väga meeldivad.

 

A post shared by The Weeknd (@theweeknd) on

 

Vast kõige weekndilikum (või see, mida ma olen harjunud weekndilikuks pidama) lugu albumilt on “Ordinary Life”, mis meenutab rohkem artisti eelnevat loomingut ja seda, mis mulle tema muusika juures enim meeldib – mõnusalt voolav ja seksikas (jah, ma just ütlesin seda) saund. Küll aga on juba väga etteaimatav, et enamus The Weeknd’i lugusid puudutab suuremal või vähemal määral armastuse teemasid erinevate sõltuvuste vaatevinklist või läbinähtavalt pornograafilisel viisil (David Carradine, I’ma die when I cum / She just givin’ head, she don’t know what I’ve done). Ma ei tea miks, aga selle looga seostub mul kohe eelmiselt albumilt pärit “Often” (Bitches down to do it either way, often / Baby I can make that pussy rain, often). Ja täpselt nii lihtne ongi võita naisfännide südameid üle maailma.

Kui vaadata tagasi albumi tuuri raames toimunud kontsertile, kus õnnestus ära näha ka soojendusesineja Lil Uzi Vert‘i räpp, tekivad siiani ärevusvärinad, sest kogu show oli lihtsalt niiii hästi üles ehitatud. Vinge lava ja “Starboy” albumi lugude vahele valitud eelnev looming toimis üheskoos nii hästi, et siiani on tunne justkui oleks see kogu kontsert kestnudki kõigest 10 minutit, sest lihtsalt ei pannud tähele, kuidas aeg lendas. Minu elu vaieldamatult kõige suurem kontsert seni ja ei oska ega taha millegagi seda võrrelda.

PS! Peatselt läheb Hooligan Hamleti lehel käima ka The Weekndi-teemaline loos. Be ready!

 

Täägid:

comments powered by Disqus