Aastalõpp on muusikas ja muus palavikuline aeg, uue aasta algus reeglina aga pöördvõrdeliselt tasane ja seeläbi sobiv aeg avastamata asjade virnade läbi sirvimiseks. Nõnda saab nüüd ka kokku rullitud Hooligan Hamleti 2016. aasta räpikokkuvõtete pärgament (eelnevate peatükkide osas saad mälu värskendada siin ja siin).
Detsembri paiku ilmunud plaatidel on tihti oht aastanumbritevahelisse kuristikku langeda, kuna 1) ilmub päris palju plaate ja 2) selleks hetkeks on lõviosa kõikvõimalikest aastalõpuedetabelitest valmis ja mõtteliselt ollakse muusika-aastaga selleks korraks lõpparve teinud, järgmise aasta tabelite jaoks aga on nad liiga vara ilmunud, et meeles püsida. Seda silmas pidades toon välja mõned rohkem- ja (eelkõige) vähemtuntud plaadid 2016. lõpust. Kuna hierarhilisi nimekirju on viimasel ajal päris palju loodud, ilmub siinne 16-albumiline list tähestikulises järjekorras.
A Tribe Called Quest – We Got It from Here… Thank You 4 Your Service
Raske on sellest plaadist mingit tahku välja tuua, millest juba kõneldud pole. Aga see pole ka vajalik. Native Tongues’i vanameistrite tagasitulek-ja-võimalik-viimane-album-ühes lähtub nende juurtest, aga on samas värske ja kuulub kahtlemata parima hulka, mis aastal 2016 pakkuda on.
A$AP Mob – Cozy Tapes, Vol. 1: Friends
Kaanekujunduse ja „Yamborghini High“ järgi hinnates on „Cozy Tapes“ vähemalt osaliselt tribuut A$AP Yamsile, kelle visioonita poisid ilmselt ei oleks jõudnud nii kaugele kui praegu. Sobivalt meenutab meeleolu nende algusaegu, kus projektide puhul grandioossuse taotlemise idée fixe vaoshoitum oli ja asjatoimetustel on muhe, vabas vormis cypheri hõng. Kõige prominentsem on Rocky, kaasa lööb ka hulk erinevaid artiste, näiteks Juicy J, Tyler, the Creator ning Skepta.
Charles Hamilton – Hamilton, Charles
Charles Hamiltoni aeg pidanuks olema eelmise kümnendi lõpus, aga bipolaarne häire ja muud asjad viisid selleni, et ta pikemaks rajalt välja sõitis ja pildist kadus. Nüüd on siiski jõutud ametliku debüütalbumini. Plaat on üsnagi Hamiltoni nägu – külalisi ei ole ja ta on ka kõigi lugude produtsent. Siin sulavad kokku meeldivus ja kummalisus – refräänid on meloodilised ja taustad nii souli- kui popihõnguga, millele lisandub Hamiltoni mahe, aga ekstsentriline vokaal ja küllaltki isiklik, aus tekstiloome.
Childish Gambino – „Awaken, My Dear!“
Donald Glover on mees, kes vaid ühe tegevusvaldkonnaga naljalt ei piirdu. Muidugi mõista on žanritega sama lugu ja nii ongi hip-hopi asemel psühhedeelne funk ette võetud: Kanye päikseprillid on Bootsy Collinsi tähekujuliste vastu vahetatud. Muusikalise kenadusega haakub ka tõik, et album on Gambino pojale pühendatud.
Common – Black America Again
Ta ei pruugi alati Kanye ja OutKastiga ühes meenuda, aga Commonil on üks tugevamaid diskograafiaid hip-hopis. Ka selle taiesega tabab ta märki. Karriem Rigginsiga ühes loodud album põimib souli ja jazzi õige pisut left-field vormi ja üritab Ameerika hetkeseisule vaadates leida rakurssi, milles mustade pilvede tagant paistab ka paar lootuskiirt – helgem tulevik, mille poole tuleb püüelda.
D.R.A.M. – Big Baby D.R.A.M.
D.R.A.M. on üks kahest praeguse aja kõige intensiivsemalt rõõmsakõlalisemast räpparist. Teine on muidugi Chance the Rapper. Kuigi Chance on noorem kui D.R.A.M., on viimane neist mingis mõttes nooruslikum, kuna kui Chance’i rõõm näib olevat muuhulgas vastumürk Chicago probleemidele, siis siin ei pühendata usulistele ja sotsiaalsetele küsimustele aega. Tegu on ikkagi artistiga, kelle läbimurdehitt oli tšatša tantsimisest. „Big Baby“ hõljub toas muretult ringi nagu hea WiFi, endast teada andes, aga mitte peale lennates.
Injury Reserve – Floss
Arizona trio teine projekt on parajalt lööv – kurjakuulutav bass, hihatid ja hetketi mystikalilikult intensiivne räppvokaal. Sõnad liikmete olemust väga ei ava, nii et identiteedi osas on see punt veel mõistatus. Aga nende nooruslik energia on hea nurgakivi, millest alustada.
J. Cole – 4 Your Eyez Only
Cole on väga usaldusväärne – hetkel saab päris hästi ennustada, missuguse projekti temalt saab. Ühtlaselt kvaliteetse, valdavalt Cole’i enda poolt produtseeritud, külalistevaba, ausa… ja põnevustevaba. Millegi soliidseks nimetamine ei tohiks anda alust kriitikaks, A-kategooria räppartisti kohta on tema loomingus kuidagi vähe mis tahes X-faktorit. Kui see kuulaja hinge ei kriibi, siis on hästi, kuna muidu on tegu korraliku albumiga.
Kate Tempest – Let Them Eat Chaos
Kate Tempest kõlab nagu The Streetsi noorem, luulelembene õde. „Let Them Eat Chaos“ asetab spoken word tekstid vaheldumisi õhulistele ja ärevatele, klaustrofoobsetele elektroonilistele taustadele. Hetked, mil luule käiku vahetab ja räpiks muutub, hoolitsevad vaheldusrikkuse eest. Inglaslik on plaat enamas kui vaid dialektis: plaadi kontseptsioon keerleb ümber ühel Londoni tänaval elava seitsme inimese (kes kõik on ärkvel kell 4:18 varahommikul) ja nende elus toimuva.
Kid Cudi – Passion, Pain & Demon Slayin’
Olles vaimse tervise deemonitega tapelnud, on Cudi naasnud cudiliku loomingu juurde: „Passion“ on tema mõnusaim projekt „Man on the Moon“ teisest osast saati. Sellele saab ette heita liiga pikka kestust, misläbi lood hakkavad ühel hetkel eristamatuks muutuma, aga see on ootamatult positiivne pööre Scott Mescudi karjääris. Siin sai jätku ka André 3000 muljetavaldav külalisetteastete jada: ta lööb kaasa lugudes „By Design“ ja „The Guide“.
Little Simz – Stillness in Wonderland
Little Simz on valmis saanud oma teise albumi. Valmimisprotsess olevat olnud raskeim, mis tal seni ühegi projekti puhul ette tulnud, kuna sai albumit kirjutada ja lindistada tuuritamise kõrvalt. Esikalbumiga võrreldes on kõlapilti ulatuslikult muudetud – ei tea, kas see tähistab UK-st kaugemale jõudmist, aga grime’i asemel on produktsioon mahedam ja meloodilisem, midagi sarnast nagu plaadifirmas TDE au sees peetakse. Võrdeliselt on ka Simzi häälekasutus muutunud, hõlmates rohkem laulmist. Ridu süljates on ta soovi korral siiski sama terav kui grime-taustadelgi.
NxWorries – Yes Lawd!
Anderson .Paakil on olnud väga tegus aasta, mille raames ta on kaks täispikka projekti väljastanud ja kamalutäie fiite teinud. Vististi kõik, mis ta teinud, on päris hea, kuid paratamatult saab eri asjadele pühendada erineval määral aega. See väljendub NxWorries’ albumil: tegu on mõnusa muusikaga, kuid „Malibu’ga“ see laulukirjutamise osas ei konkureeri; pigem on see left-field miksteibilaadne projekt oma lühikeste, fragmentaarsena mõjuvate lugude ja sämplihõngulisusega. Seda sobivam, et selle on väljastanud Stones Throw Records.
Rapsody – Crown
Võimalus „To Pimp a Butterfly’l“ kaasa lüüa laiendas Rapsody tuntust ilmselt oluliselt. Olgu kuidas on, aga aastal 2016 jõudis ta Roc Nationi ridadesse. „Crown“ on ta esimene projekt peale Roc Nationiga liitumist; varsti peaks ilmuma ka tema esimene major label album. Nende toredate asjaoludega haakuvalt on ka „Crown“ positiivse meelelaadiga. Lõviosa on produtseerinud vana kamraad 9th Wonder ja souliliku maheduse kohapealt ei ole koonerdatud.
Run the Jewels – Run the Jewels 3
Run the Jewelsi produktiivsus peegeldab seda, et kaks räpparit on jõudnud selgusele, et nad sobivad väga hästi koos muusikat tegema. Kui esimest ja teist plaati on võimalik üsna selgelt eristada – kõigepealt tunde pealt ja lõbu pärast tehtud projekt, seejärel juba pisut kontsentreeritum, tõsisem, statement’ina toimimist taotlev projekt – siis teise ja kolmanda puhul peitub erisus juba nüanssides. Iseloomulikud elemendid on paika loksunud, saab lihtsalt näha, kuidas ja kui palju on võimalik RTJ-d veel edasi arendada. Kõla on agressiivne, read kiired ja bass/trummid kombinatsioon elpiilikult lajatav. Tahaks justkui öelda, et „RTJ3“ on oma eelkäijast kuidagi helgem, aga see ei lähe eelmises lauses välja tooduga kokku. Detailid detailideks, hetkel toimib kooslus hästi.
Smoke DZA & Pete Rock – Don’t Smoke Rock
Smoke DZAle tunduvad koostööprojektid sobivat – eelnevalt on ta koos Harry Fraudiga teinud albumi „Rugby Thompson“. Vanameister Pete Rock on talle teinud rodu korralikke taustu ja DZA, kes nii mõnigi kord kanepist räppinud on (debüütalbum: „Rolling Stoned“), kuid end savuräppariks ei pea, on nendest teinud korralikud lood. Kui see nii jubedalt ei kõlaks, võiks seda kirjeldada kui väga normaalset hip-hop’i, aga leppigem sõnadega soliidne ja rahulik.
Swet Shop Boys – Cashmere
Swet Shop Boys eksisteerib UK/USA kooslusena justkui mõlemast kohast lahus. Eri maadest pärit värsiseppasid ühendab lisaks räpile Lõuna-Aasia päritolu, millest „Cashmere“ ka pajatab. Tänuväärsel kombel ei kaalu ühiskonnakriitiline kontekst üle muusikat ennast – kui muusika oleks vaid „sõnum“, siis oleks asjalood kehvad, kuna sõnum ei korva kvaliteedialaseid puudujääke. Siin seda probleemi ei ole, kuna on häid ridu, nii huumorit kui teravust ja löövaid taustu.