See, et “Logan” saab olema Hugh Jackmani viimane rollisooritus Marveli tõreda kangelase Wolverine‘ina, oli meil ammu teada. Samuti oli juba treileritest selge, et tulemas ei ole tavapärane koomiksifilm, kus liibuvates kostüümides musklihunnikud kurjamitele otse pasunasse annavad, vaid raevuka, ägeda ja emotsionaalse hüvastijätuga ning tohutu tänuavaldusega meie kõigi lemmikmutandile kõikide nende aastate eest (Jackman on nüüdseks Wolverine’i kehastanud 17 aasta jooksul tervelt 9-s erinevas filmis)!
Olgu esimese asjana öeldud, et Logan ei ole lõbus film – paarist helgemast kohast hoolimata on teos algusest lõpuni depressiivne… mis ei ole ilmtingimata halb, sest sellega on suudetud luua suurepärane atmosfäär fantastilisele narratiivile. Lugu päevinäinud endisest superkangelasest ning tema üritusest õigeid valikuid teha on värskendav suund kulunud valemite virrvarris, millesse liigselt kinni jäämist kõiki ülejäänud viimaste aastate koomiksifilme süüdistada saab.
“Logan” on vesternihõnguline roadtrip mööda düstoopilist Ameerikat täis õppetunde, eneseleidmist ning brutaalseid võitluseid
On aasta 2029 ning mutandid on väljasuremisohus. Wolverine on seljataha jätnud ajad, mil võideldi maailma päästmise nimel – nüüd käib võitlus iseendaga. Limusiinisohvri ametit pidav Logan on silmnähtavalt vanaks jäänud, tema võimed on hääbumas. Lisaks sellele peab mees hoolt kandma oma sõbra ja mentori professor Charles Xavieri eest, kelle mõistusele samuti aeg oma jälje on jätnud. Üheskoos üritatakse maailma eest peitu pugeda, ent see plaan lüüakse uppi, kui Logani ellu jalutab sisse 11-aastane Laura – noor, tehislikult aretatud mutant, kel on samad võimed, mis Wolverine’il. Sellele järgneb vesternihõnguline roadtrip mööda düstoopilist Ameerikat täis õppetunde, eneseleidmist ning brutaalseid võitluseid.
Loos on mõned pisemad ontlikuna tunduvad konarused, ent ka need suudetakse siledaks lihvida tänu briljantsetele rollisooritustele. Hugh Jackman paneb Wolverine’i saagale väärika punkti, tõestades taaskord, et kedagi teist antud kangelase rolli sobitada lihtsalt ei ole võimalik. Jackmani viimane seiklus on täis reaalseid emotsioone, toorust, jõhkrust, hellust, õrnust, siirust, külmaverelisust, südamlikkust – olemas on kõik vajalikud koostisosad ideaalse luigelaulu jaoks. Peale filmimist samuti oma X-Meeste saapad varna riputada otsustanud Patrick Stewart on võrdväärselt tasemel, näidates Professor X-i hoopis teises valguses kui oleme teda tavaliselt kinolinal harjunud nägema. Kiidusõnu väärivad ka nooruke Dafne Keen, vihatavat kurjamit mängiv Boyd Holbrook ning ka Stephen Merchant, kelle osalus vähemalt mulle pisema üllatusena tuli.
Ma julgeks “Loganit” soovitada ka oma emale
On väheseid asju, mida käesolev film halvasti teeb, kuid väga palju sellist, mida tehakse rohkem kui hästi! Teos on täis ülistiilseid ja ilusaid kaadreid, heliriba on meeldejääv ning märulistseenid on jõhkrad. Siin tasub aga märkida, et film ei ole kordagi vägivaldne lihtsalt selleks, et vägivaldne olla ja veri ei purska niisama, vaid et illustreerida, milleks nurka aetud Kaljukass (sõna “ahm” on tunduvalt vähem badass) võimeline on.
Suurimat naudingut pakub Logan kindlasti neile vaatajatele, kes algusest peale Hugh Jackmani/Wolverine’i käekäiku jälginud ning tema seiklustele kaasa on elanud. Samas toimib film suurepäraselt ka iseseisva tükina ning, mis veelgi tähtsam, ei kanna endaga kaasas toda koomiksifilmide taaka, mille kohaselt too žanr siiski mõnevõrra eksklusiivne on ja millesse paljud juba eos teatava umbusuga suhtuvad. Ma julgeks “Loganit” soovitada näiteks ka oma emale, kes muidu superkangelaste peale nina kirtsutaks, öeldes, et tegu on hea draama- või pisut ebatraditsioonilises võtmes perefilmiga. Ja siis annaks talle taskurätid ka, sest neid võib vaja minna.
Tähendab, kohe kindlasti läheb vaja.