Nike Air Max sai 30. aastaseks. Juubeli puhul oleme märtsikuus keskendunud just selle ikooni pärandile. Hamletil on selle mudelisuunaga väga eriline suhe, kuna justnimelt Air Max pani aluse Hooligan Hamleti kui elustiili ajakirja sünnile. AirMax on inspiratsiooni, kire, tahtejõu ja unistamise kehastus nii mitmel levelil. Tähistame seda loomingulise vabaduse ja eneseväljenduse kuud tutvustades kohalikke loomeinimesi, kes vormivad meie tulevikku ja sütitavad noori olema parim versioon iseendast. Peatükk 3 ja sõna saab Eesti juurtega auhinnatud moebrändi GUILD üks loojatest – Joan Hint.
Räägi sellest, kus sa üles kasvasid – kuidas on need kohad mõjutanud seda, kelleks tänaseks oled saanud. Kuidas on need kohad/inimesed mõjutanud su loomingut?
Mind kasvatasid Nõmme metsad, Glehni allikad, Saaremaa tuulised rannad ja kidurad kadakad. Pilvisemad päevad möödusid Uues Maailmas, mis tollal oli hoopis midagi muud kui täna – turvalise hip rajooni asemel oli lagunev kant täis kodutuid koeri ning katkiseid vene gänster-nagamanne, kes nuhtlesid endast nõrgemaid mõnuga. Ma õppisin, et need, kes ei jookse, neid ei aeta ka taga.
Nüüd kui sellele mõtlen, viskab ette üks viimaste aastate korduv unenägu. Olen metsas, mis on alati uutmoodi. On vihmast raskeid sõnajalametsi ja hommiku-uduseid männimetsi või jõuan üldse mõne kärestikulise jõe kaldale kui järsku, tajun endal pilku – hunt. Ja siis ma mäletan, “ahaa, nüüd see juhtub, nüüd me kohtume – olen seda unes ju näinud.”
Ja me vaatame tõtt, mina ja hunt. Kogu mu olemus teab tunda – ära karda, sa ei tohi karta. Ja ma ei kardagi ja tunnen, kuis kohalolu ja valgus mu rinnus paisub ja paisub kuni ulatub hundini ja ühendab meid ja ma ütlen talle mõttes: “Hunt. Ma tean, Sa oled mu vend ja mina olen sinu vend ja me oleme Üks. Ma ei luba sul end rünnata ja minu sõna, et mina ei haava sindki, eales. Mine rahus ja minu õnnistus sinuga.”
Ja hunt haistab austust ja armastust ja hunt lähebki. Ehk siis, eluga tasub kohtuda sirge seljaga ning mitte alati ei pea me võitlema, selleks et võita.
Mu lapsepõlv ja need hetked ja metsad mühisevad minus endiselt, sosistades mulle muudkui: “Ära unusta, kes sa oled ja kust sa tuled – et me oleme metsarahvas ja loodus on me kodu, mitte pelgalt vaatamisväärsus, kuhu aeg-ajalt väljasõidule minna.”
Minusse on jälje jätnud ka vanaisa hunnitu raamatukogu, tema kõiksugu eksootilised meened, viikingimõõgad, indiaanlaste peaehted ja käsitöö. Vanaema perfektsus, kõiges. Ning ema headus ja isa vägevus. Usun, me isegi ei hooma, kui läbipõimunud oleme kõigest, mis on olnud. Me endi lugu ja kõik, mis on juhtunud me esivanematega, kulmineerub ja elab meis, mõjutades seda ja iga tulevat hetke ja see on nii, nii ilus.
Kirjelda enda meelelaadi loojana. Kuidas näed maailma ja enda rolli seal sees?
Ma teen oma asja just nii nagu mulle meeldib ning mitte keegi ei ole mind käskimas või keelamas. Teate seda tunnet? See ongi vabadus. Ja vabadus, see on oskus võtta vastutust. Muidugi, on hetki, mil mõtlen, milleks üldse? Milleks luua siia maailma veel asju ja infot juurde, me niigi oleme end info-ja tarbimismüras kaotamas. Ja siis tabab mind mõte, aga kes siis veel? Ma ju tean, kui tuimalt luuakse suvalisi asju, kuidas käiakse ümber inimestega, kes neid asju valmistavad, millised on töökeskkonnad. Ja siis ma mõistan – minu kätes on võimalus olla eeskujuks, teha päriselt paremini.
Kuidas sa end luues tunned? Mida see protsess sinu jaoks tähendab?
On asju, mis sünnivad n-ö käigupealt. Enamasti napib meil aega ning otsused sünnivad hetkega – peab lihtsalt tabama, milline on esimene tunne millegi suhtes, sest esimene tunne on alati õige.
Ja siis on asju, mis peavad sündima nii puhtast kohast, et pean end kõigest eraldama. Esimestel päevadel ei juhtu enamasti suurt midagi, vahin lakke ja enesesse ning olen pinges kui vibunöör. Alles siis, kui kõik üleliigne, mis ümbritsevast talletatud, on ära kukkunud, saan luua – tõeline kunst saab sündida vaid puhtast allikast, mis füüsilisse kujusse panduda tõstab ning inspireerib ka teisi.
Millistest sündmustest, kohtadest, tunnetest ammutad inspiratsiooni enda loomingu jaoks?
Kõik talletub. Kõik, millega ristub minu tee. Kõik, millega pistsid rinda mu esivanemad. Kõik, mis puudutab ükskõik keda ükskõik kus maailma nurgas, talletub ja vormub ka minus, sest me oleme Üks. Läbi ja lõhki! Kui kasvad sina, kes sa neid ridu loed, kasvan ka mina, sest mina olengi ju Sina.
Mida tähendab sinu jaoks enesekindlus? Kas see on alati olnud osa sinu iseloomust, kas oled selle enda jaoks protsessi käigus leidnud?
Kindlus eneses ehk loeb see, kas me ise väärtustame oma valikuid ja tegusid. Kui see vastus on jaatav, on täiesti savi, mida arvavad teised. As I said – päeva lõpuks on need “teised” nagunii ju meie ise, seega ei tasu üle mõelda, mida keegi meist arvab või ei arva.
Mõistagi, ei ole ma alati nii kindel ja vaba olnud. Väikestest tirtsudest oli kahtlemata minu oks enim laiali, kuid keeruliseks läks, kui põhikooli esimestel aastatel kallis inimene Piibli mu nina ette pani ja väitis, et me ei olegi head ja täiuslikud, vaid hoopis patused, kes peavad Loojalt igal õhtul andestust ja õnne paluma. Et mingit maagiat ei ole ning me ümber on vaid kavalad kujumuutvad deemonid. Mu maailm kukkus kokku – elasin pidevas hirmus, et ma ei ole piisav ning ma ei saagi Paradiisi ja mu paganatest (vana)vanemad samuti mitte ja oi, kas me siis tõesti põlemegi põrgutules? See segadus kestis mõned aastad kuni teismeea ebakindlused asemele astusid. Sinna mõned valed valikud otsa ja nii tüüriski Elu mind selguse sadamasse – enamasti eelneb tõusule alati üks korralik mõõn.
Minuni jõudis meditatsioon ja nii mõndagi tohutult avardavat (ja keelatut). Hakkasin taas metsades uitama, elumaagiat märkama ning kurivaimudest oli see ikka väga kaugel. Mõistsin – me ju juba olemegi paradiisis! Me oleme nii süsteemikütkes, et me lihtsalt ei hooma ära, kui imelisse kohta oleme sündinud ja milline on nii meie kui ka Maa potensiaal. Sattusin ka heebrea keele tõlgetele, mis tõestasid, kui mitmeid kordi on raamatute raamatut ümberkirjutatud, et meid hirmu ja kontrolli all hoida. Religiooni kuri vari kadus mu elust kiiremini kui aspartaamiga Orbit. Ühtäkki olin taas hirmuta ja vaba! Täiuslik, Ülim, kingituseks iseendale ja maailmale.
Mis on suurim takistus (mentaalne, füüsiline), mille oled ületanud, et jõuda siia, kus täna oled?
Mind.
Kas sul on eeskujusid, inimesi, kellelt elusristteedel tahaksid nõu küsida? Kuidas nad Sind inspireerivad?
Mul on olnud mitmeid võimalusi vestelda oma ala imeliseimate inimestega – nagu nt Yohji Yamamoto – kuid päeva lõpuks on kõik kõigest inimesed. Seega, kalleimaks pean kallite nõu, annaks elu meile aega koos veeta!
Põhimõte, mis sind elus edasi on viinud ja tugevana hoidnud.
Kõik on võimalik ja kõik möödub.
Kuidas kirjeldab su stiil seda, kes sa oled?
Muinas-Eesti uues kuues? Vahest tõesti minus kohtub kõik, mis on olnud ja kõik, mis tuleb.
Sinu esimene paar Nike Air’e?
Olin veel nii väike, et soov olla suur oli nõnda kange, et ostsin number 43 ja pool helesinised Nike tossud. Need olid tubli kuus numbrit suured, aga rahulolu oli veelgi suurem.
Kuidas sa kirjeldad revolutsiooni iseendas?
Fear-less.
Üks sõna, mis su loomingut kõige paremini iseloomustab, kokku võtab ja siis üks sõna, mis sind ennast kõige paremini kirjeldab.
GUILD – hingestatud ja mina, metsik.
Üks viis, kuidas sa enda igapäevaelus maailma muudad?
Ma olen päris paljude inimeste jaoks olemas – aitan neil visualiseerida, oma tõelise olemuse ja kutsumuseni jõuda, seda võimendada. Aitan näha, kuidas saaks paremini, kaunimalt ja külluslikumalt – see on vahest minu suurimaid kingitusi.
Me ei tohi ka unustada, et me ei saa maailma muuta enne, kui me ei muuda iseennast. Meie kõigi valikutest sõltub, millega meid ümbritsetakse, ehk siis – kui me kõik lõpetaksime selle toetamise, mis meie ülimat hüvangut ei teeni, alles siis saab sündida ka muutus, millest nõnda paljud unistavad. Päris toit, päris rõivad, päris suhted. Juba aastaid ei vaata ma telekat, ei kuula raadiot ning ei loe ka lehti – rohkem kui tihti ei teeni need tõde ega lahuta päriselt ka meelt. Ma ei tarbi teiste elusolendite kannatusi nagu karusnahk ja liha, samuti ei ole mu elus kohta toksilistel karastusjookidel ega tehistoidul (McDonalds ja sõbrad!). Katsun ilma kile ja plastita hakkama saada. Just mittelagunevate pakendite tõttu tarbin ka väga väheseid ilutooteid.
Pea kunagi ei näe mind ka kaubanduskeskuste odavate rõivaste poodides – esiteks ma tean, kuidas need rõivad on valmistatud ja teiseks – need asjad lihtsalt ei pea vastu. Kuna 99,99% rõivastest värvitakse ka keemiliste värvidega, imbub see keemia toote lagunedes me pinnasesse ja põhjavette, mõnus, eks?
See on üks põhjuseid, miks me GUILDiga oleme valinud partneriteks küll kallimad, aga ka oluliselt kvaliteetsemate kangaste kudujad – lõviosa meie kangastest tuleb Saksamaalt ning Jaapanist, palju on recycled kangaid, mis värvitud kas söe või ehtsate indigolehtedega. Kui kangad kohal, õmmeldakse kõik siinsamas Eestis, kus teame, et inimesed, kes neid õmblevad, ei kannata puudust ega nälga ning keegi (peale meie) ei tee ületunde. Kangast me ei raiska ning ühtki tootmisjääki ära ei viska – oleme seni kõik, ka väga väikesed kangatükid, kokku kogunud ning üks päev sünnib neist uus, imetabane kangas. Meie õmbluskeskkond on harmooniliseim, mida olen näinud – meil on suisa väike talveaed, kus end rätsepad ja õmblejannad laadimas saavad käia.
Usun, me tõesti oleme andmas uut, tervemat hingamist sellele, kuidas maailmas rõivaid toodetakse, turundatakse ja müüakse. Kui mõelda loodusele, siis taim kasvab mullast, elab, sureb, laguneb taas mullaks ning sünnib taas. Raiskamist ei ole. Jäätmeid ei ole. Sääraselt võiksime toimida ka meie, kuid meil kõigil on veel päris pikk maa minna.
Kõik algab valikutest – be the change!
Intervjuu: Liisa Ennuste
Fotod: Felix Laasme
Stilist: Joan Hint
MUA: Gerda Miller
Hair: Kati Vaikre
Aksessuaarid – Loitsukeller