Converse tuleb uute jõududega ning nädal aega tagasi uputasid #conseesti esimesed saadikud, Marta ja Edgar, oma fenomenaalse tantsuga jalatsibrändi videoseeria avalöögina Eesti sotsiaalmeediakanalid üle. Kes need tüübid on ning millega tegelevad? Uurisime järgi!
Marta ja Edgar, te kõmmutasite just oma tantsuvideoga kogu Eesti sotsiaalmeedia umbe. Mis tunne on?
Marta: Äge!
Edgar: Hea meel on, kuna see on meie esimene korralik tantsuvideo. Tore, et inimestele meeldib.
Te tantsite fenomenaalselt hästi ja teie näiliselt tagasihoidlik natuur on paljudele silma jäänud. Hooligan Hamletile kirjutati mitmel korral, et “hea, et lõpuks ometi talente märkasite.” Millega te täpsemalt tegelete?
Eelkõige tantsime ja teeme tsirkust: teeme oma asja ja proovime seda teha hästi, sest meile lihtsalt meeldib seda teha. Päriselt. Oma tegemistes keskendume eelkõige kvaliteedile ja protsessile. Trenni või proovi teeme rutiinselt, umbes korra päevas. Kokkuvõttes on meie suurimaks eesmärgiks rahvusvahelisel tasemel kõrgele jõuda.
Kuidas see sedasi juhtus, et õde-vend täpselt ühele erialale sattusid ning seda tänaseni lahutamatult teevad?
Vanemad mängisid selles kõige suuremat rolli. Imikueast oleme samadest asjadest huvitunud, päevast päeva samades trennides käinud ning igapäevaselt elu samast vaatenurgast näinud. Viimasel ajal oleme hakanud vaatama paljusid asju erinevalt, aga see on hea. Klassikaline õe-venna suhe lööb meile välja koreograafiat tehes: veedame 90% ajast vaieldes, siis natuke kakleme, lepime ära ning lõpuks teeme kava valmis.
“Elu on tants.”
Kas see on teie tantsu kuidagi mõjutanud?
See ongi meie tantsu kõige rohkem mõjutanud. Need koos veedetud kuusteist aastat annavad trennis ja battle‘tel tunda – sümbioos meie vahel on kõhedusttekitavalt hea. See avaldub ka muude eluliste otsuste ja valikute tegemistes, kuid enamasti tantsus: näiteks kui teine freestyle’b suudame ette ennustada 80% tema liigutustest. Tunneme üksteist läbi ja lõhki ning tants on sellele paljuski juurde andnud. Just seetõttu polegi tavaliselt vaja meilt mõlemalt mingite ürituste või projektide koha pealt küsida- enamasti oskab üks mõlema eest koheselt vastata.
Teist õhkab tugevat karakterit ja ebaeestlaslikku julgust. Kust see tuleb?
Äkki seepärast, et oleme venelased? Kuid pidevalt suheldes tantsijatega erinevatest rahvustest oleme võimelised ümber lükkama igasugused eelarvamused ja stereotüübid. Kui käisime kümme aastat tagasi tänavatantsu MM-il, siis kõige energilisemad, valjumad ja aktiivsemad olid Taani ja Norra võistkonnad, kuid Lõuna-Aafika võistkond oli vastupidiselt rahulik, vaikne. Meie igapäevasesse suhtlusringi kuuluvad, eestlased, venelased, ukrainalased, juudid, rootslane, egiptlane, sakslane, hollandlane – mingisuguseid probleeme see tantsus ega suhtluses ei tekita.
“Meid on lihvinud kõik, mida me teeme, näeme, kuuleme, tunneme, sööme.”
Kui vaatate mõned aastad tagasi, siis mis on tänavatantsus enim muutunud? Näiteks Eestis?
Tase on viimastel aastatel kõvasti tõusnud ning progressi tänavatantsus saame jälgida oma silmaga. Juurde on tekkinud tosin tantsustuudiot, on näha uusi nägusid (eriti välismaalt) ja uusi tegusid. Eestis on battle’te kui ürituste kvaliteet aina tõusmas. Rahvusvahelisel tasemel on ilmselge, et tänavatantsu hakatakse aina enam võtma kui kunstivoolu ning hip-hop ei ole enam ammu ainult gängstavärk.
Kas tants on elu või elu on tants?
Elu on tants.
Mis on see, mis teid, teie tantsustiili ja olemust lihvinud on?
Meid on lihvinud kõik, mida me teeme, näeme, kuuleme, tunneme, sööme. Väga palju on mõjutanud teised tantsijad ning tantsustiilid. Kahtlemata on ka tsirkus ja akrobaatika oma kõva panuse andnud.
Milline oleks teie unistuste crew, kellega koos asju teha?
Inimesed, kes armastavad ja tahavad teha seda, mida teevad. Inimesed, kes teevad oma asja järjepidevalt. Inimesed, kellel on kindel eesmärk.
Olete peamiselt toimetamas battle tantsus. Miks just see?
Sest see on kõige lihtsam, arusaadavam ja ausam süsteem maamuna peal. Alguses on preselectionid, kus valitakse välja parimad tantsijad. Seejärel võitlevad väljavalitud omavahel battle’tes, kuni järele jääb vaid võitja. Süsteem on lapsikult kerge- ainult sina ja sinu tants. Tänu süsteemi lihtsusele leiavadki battle’tel aset imelised hetked. Lisaks battle’tele saab meid kohata ka erinevatel festivalidel, lavastustes, eriti sellistes kohtsades nagu STL, VabaLava ja Kanuti Gildi Saal.
Kas see, et õde-vend on su selja taga sel hetkel, kui sa vastast hävitad, annab turvalisema tunde?
Jah! Kui oleme koos, siis ei karda me automaatselt kedagi. Kaasa karjumine aitab lavajulgusele kaasa.
Edgar: Ma mäletan just hiljuti ühel väikesel battle’il karjusin ma Martale midagi naljakat ta väljamineku ajal, Marta hakkas naerma ning tegi tänu naermisele imelise kätelseisu täpselt siis, kui muuskas oli paus. Tavaliselt nii juhtubki.
Marta: Üldiselt pole asi situatsioonis ega kohas, vaid pigem pidevalt jätkuvas toetuses.
Kas Eesti tänavatantsus on liiga palju kommertsi?
Peaasi, et kultuur areneks. Ilma kommertsita ei liiguks asi edasi ning iga kultuurisfääri vajab seda, kuid igal inimesel peaks olema valik: kas ta tahab tegeleda kommertsi või n-ö underground-iga. Kommertsi puhul põhiliseks küsimuseks, kui palju mingi tegevus mulle tulu toob? Undergroundis on tähtsaim see, kas see tegevus aitab kultuuri säilitada, arendada ja edasi viia. Kindlat piiri kommertsi ja undergroundi vahel on väga raske määratleda, kuid eks igaüks seab ise endale piirid.
Kui saaksite ühe Eesti tantsija esile tõsta, siis kelle tõstaksite?
Marek Vetik, sest tema tagasihoidliku natuuri taga peitub tohutu talent. Ta on väga mitmekülgne, huvitav ning hiiglasliku repertuaariga tantsija.
Fotod: Hooligan Hamlet