Istusin Tallinn Music Week festivalil “Hip-Hop Night”-i backstages ja rääkisin uue Soome hip-hop’iga suuri jutte. Nad olid just tulnud alt korruselt ja nad ei suutnud uskuda, mida nad olid tunnistanud. Eesti räpp oli neile pakkunud midagi täiesti ootamatut ja uskumatut, mis oli noorte tüüpide emotsioonid lakke viinud. “Ma arvasin, et teil on siin ainult boompap! Mis ei oleks absoluutselt midagi halba, aga see olekski okei ja normaalne. Olin peasaalis – fresh modern eksperimenteeriv saund, läksin B saali – fuckin’ epic cypher on grime beats!” (viimased viis sõna muutmata kujul). Neile jäi kahest tunnist mulje, et Eesti räpp on väga tulevikku vaatav.
Proovisin mõista nende elevust ja uurisin natuke rohkem selle tagamaid. Sonny ja Matti 8 jutust selgus, et Soome ja Eesti hip-hop skene on ühes osas väga sarnased – pidev vaidlus vanakooli ja uuekooli vaadete vahel. Soome räpikuulajat on aastaid voolinud ameerikalik arusaam MC-st kui kontseptsioonist ja moderne nö “klubireivi MC” on vähemus. Täpselt nagu siinpool Läänemerd. MC sümboliga peavad meie jaoks õpitu kohaselt kaasas käima sellised nähtused nagu – gangsta, freestyle, ballin’, battle, minevikust rääkimine, riimitehnika, New York, LA jne. Kõik need olid väga asjakohased omas ajas. Maailm on muutunud, inimesed on muutunud, probleemid on muutunud, muusika on muutunud, võimalused on muutunud. Aina vähem on inimesi, kes sellise MC kontseptsiooniga suhestuda saavad, oskavad ja tahavad. Nendest kolmest seda viimast levib täna ehk kõige rohkem.
Vestlusest selgus, et nende jaoks on kaasaaegne kontseptsioon MC-st Inglismaa juurtega ja hõlmab endas rohkem artistlikkust, suurt visiooni, visuaalset kommunikatsiooni, eksperimenteerimist. MC täna on keegi, kes rajab teed teistele muusikutele, sest ta julgeb katsetada ja tema järgi joondavad ennast Taylor Swiftid ja Karl-Erik Taukarid. Mitte, et ameerikalikul MC-l neid omadusi ei oleks, lihstalt need ei ole nii olulised, hinnatakse muud. Boompap on Soomes olnud ülimalt populaarne pikka aega. YouTube’is on suurtel trueskool‘i vaibiga lugudel mitmeid miljoneid kuulamisi. Elektrooniline eksperimenteerimine hip-hopis aga tõstab tugevalt pead ja osakaal nende kahe eri suuna vahel on Matti 8 sõnul viimaste aastate jooksul vaikselt tasakaalu suunas loksuma hakanud. Keegi ei taha näha ühe või teise arusaama kadumist. Super ei. Lihtsalt Soomes ja ka Eestis on aina rohkem inimesi, kes saavad suhestuda rohkem kunsti, elektroonilise saundi ja euroopaliku teemakäsitlusega ning neile on vaja ka natukene muusikat teha.
Ja kui ma lisan siia lõppu omapoolse kõrvaltvaataja hinnangu, siis minumeelest on tunda, et see nn “euroopalik MC kontseptsioon”, millest soomlased mulle pajatasid, on tasapisi saanud selleks ägedaks asjaks, mis kõik ameerikaliku kontseptsiooni ninamehed täna natukene olla tahaksid, sest sellest on vaikselt saanud uus “cool”. Sellega on ainult see suur häda, et seda ei ole võimalik fabritseerida, see peab sul olemas olema. Seda ei saa ehitada. See on jätnud ainsaks võimaluseks integreerida Euroopa vaibi nö ninamehed oma muusikasse. DJ Shromik on minu jaoks olnud väga paljuski selle saundi ja energia importija Eesti hop-hop skenesse juba mitmeid aastaid ja mees teeb tõepoolest tänuväärt tööd. Et saaksid enamvähem aimu, millest jutt, siis palun, siin on Tallinn Music Weekil B-saalis toimunu kenasti videopilti salvestatuna.