Filmiarvustus: Alien: Covenant üritab vastata küsimustele, mida keegi ei küsinud

Aastal 1979 ilmunud Ridley Scotti ulmefilm “Alien” on tänase päevani mu imaginaarses lemmikfilmide edetabelis üsnagi kõrget kohta hoidmas. See omab kõike – huvitav ja mitmekülgne ampluaa tegelasi, lihtne ja efektiivne süžee, hea tempo ning visuaalselt huvitav koletis, kelle tugevaimaks küljeks on tema minimaalne ekraaniaeg.

Filmiarvustus: Alien: Covenant üritab vastata küsimustele, mida keegi ei küsinud

Seeria järjed ei suuda, vähemalt minu tagasihoidliku isikliku arvamuse kohaselt, esimesele osale konkurentsi pakkuda. James Cameroni “Aliens” omab küll meeldejäävaid momente ning on vaheldusrikas kontrast oma eelkäijale, sest varjudes kassi-hiire mängu mängimine on asendunud meeleheitlike tulevahetustega, aga jääb oma olemuses pisut üheülbaliseks. David Fincheri “Alien 3” on minu jaoks seeria madalpunkt ning ainus meeldejääv aspekt kogu teose juures on filmi ühtlane monotoonne oranžikas-pruun visuaal. “Alien: Resurrection” mulle isegi meeldib, aga vaid seetõttu, et stsenarist Joss Whedon veeretab kogu seeria “nii halb, et on hea” kategooriasse. “Alien vs Predator” kaheosaline kõrvalpõige on just seda – kõrvaline, ebaoluline ja (eriti just teine osa) halb.

Ning siis jõuame “Prometheuseni”. Oh boy!

Mingil veidral põhjusel jõuavad nii mitmedki inimkonna liikmed oma elukõvera teise poolde jäävatel kurvidel punkti, kus vaadatakse tagasi tehtud töö peale, näidatakse näpuga edukamate projektide peale ning seejärel üritatakse vana rasvaga uut panni määrida. Vahel on tulemused positiivsed – George Milleri otsus Mad Max uuesti ellu äratada andis meile ajaloo ühe parima ja stiilseima märulifilmi eales, ent siingi tasub olla ettevaatlik, sest ka kõnealune härrasmees on juba otsustanud välku veel mitmel korral pudelisse püüdma hakata ning järjeosad on planeeritud. Üldiselt on aga nostalgianootidel mängimine ohtlik, sest kuigi instrument minevikus igapäevane kaaslane võis olla, jätab selle aastatepikkune igonreerimine oma jälje. George Lucas sai näiteks valusa õppetunni, kui 1999. aastal “Star Wars: The Phantom Menace’iga” eeltriloogiale aluse pani.

Filmiarvustus: Alien: Covenant üritab vastata küsimustele, mida keegi ei küsinud

Paljude vanameistrite (või rahahimuliste suurkorporatsioonide – vaatan sinu poole, Disney) tahe luua on suur, ent kui esimene õhinatuhin vaibub, seistakse silmitsi probleemiga. Nimelt puuduvad lood, mille rääkimine on vajalik, puuduvad küsimused, millele fännid tänini vastuseid ootavad. Sellest on võimalik ümber hiilida – Miller ja “Mad Max: Fury Road” näitavad, et ka kõige lihtsakoelisemat narratiivi on võimalik ohtra, suurepäraselt ülesvõetud märulipolsterdusega maha müüa. Siiski on tegu pigem erandi kui reegliga ning seetõttu elamegi me maailmas, kus “Star Wars” üritab rääkida taustalugusid, mis ei lisa olemasolevale mütoloogiale lisaväärtust või kus George Lucas nägi vajalikuks seletada, et kunagine sisemine zen ehk Jõud ei ole midagi muud kui numbrites mõõdetav parasiitide hulk inimese kehas. Ka Ridley Scott ei ole sellest patust puhas – “Prometheus” on eellugu esimesele “Alienile”. Eellugu, mida “Alien” ei vajanud.

“Prometheus” oli klišeedest ning loogikaaukudest kubisev nukker käkk, mille tugevaimaks küljeks oli stiilipuhas visuaalne külg

Universum, milles me elame, ei ole oma suuruses mõõdetav. On loogiline eeldada, et inimrass ning meie sinisel maakeral lokkav floora ja fauna ei ole ainsad eluvormid kogu selle lõpmatu tähtedekogumiku keskel. Ometigi tuksus Ridley Scotti ajusoppides mõte: “Mis oleks, kui mu järgmine film uurib, kuskohast need tulnukad ikkagi pärinevad ning kas nad ikkagi on üldse tulnukad (see on nii “Prometheuse” kui ka selle järeltulija üks roostesemaid kirstunaelu)”. Selle tulemuseks oli klišeedest ning loogikaaukudest kubisev nukker käkk, mille tugevaimaks küljeks oli stiilipuhas visuaalne külg. Me õppisime, et inimesed on tegelikkuses ühe teise tulnukrassi loometöö tulemus, et teadlaseks olemine ei tähenda kõrge IQ omamist ning et ka robotid (hea küll, androidid) võivad ilma mingi põhjuseta õelaks muutuda. Ühtegi xenomorphi ekraanil ei näe, suurem osa tegelaste eluküünaldest puhutakse ükskõiksusega ära ning ilmselge peategelane ja Michael Fassbenderi pea lendavad suure kosmoselaevaga uutele jahimaadele. The end… Or is it? Ei, ei ole.

“Alien: Covenant” (ma ausõna ei uskunud, et tekstis siia jõudmisega niivõrd kaua aega läheb) leiab aset 10 aastat peale “Prometheuse” sündmuseid. Kosmoselaev Covenant liigub uue potentsiaalse koloonia suunas, ent nende teele jääb ette seni kaardistamata planeet, mis algsest sihtmärgist tunduvalt ahvatlevam tundub. Seda uudistama minnes selgub aga, et uus planeet on palju ohtlikum, kui algselt arvata võis. Soovimata reeta üleüldise loo kulgu (süžeepöörded, mida ekraanile pillutakse, on muidugi prometheuslikult rumalad) saan öelda vaid üht – “Alien: Covenant’i” stsenaarium on enam-vähem võrdväärne eelkäija omaga ning kui te juba aru pole saanud, siis “Prometheus” ei olnud suurem asi film…

Valdav osa tegelastest on keskmisest lauajalast rumalamad

Esimestel minutitel visatakse ekraanile üks arv. Numbrite 1 ja 5 kombinatsioon paljastab fakti, et Covenanti pardal on 15 meeskonnaliiget. See on esmane hoiatus, et tegelastega tutvumine ei ole tähtis, sest suurem osa nendest oma kopsudes lõputiitriteni õhku ei hoia. Õnneks (kasutagem seda sõna äärmise sarkasmiga) ei raiska film pea ühegi tegelase arendamiseks eriti palju aega (veidral kombel on selle jaoks jäetud aga filmile eelnenud promoklipid YouTube’is…) ning need vähesed, kes end vaatajatele teistest kauem esitleda saavad, on välja rebitud sellest samast vanast klišeederaamatust, millelt paljud teised filmiloojad aeg-ajalt (ehk siis väga, väga tihti) abi paluvad.Tänu sellele on igaüks ekraanile jõudvatest surmadest tähtsusetu, suutmata isegi cool või meeldejääv olla. Samuti puudub seetõttu stseenides pinge, sest kui puudub keegi, kellele pöialt hoida, ei saa vaatajat ka põnevusest tooliserval hoida, kas pole? Samuti peab selgi korral pead vangutades nentima, et valdav osa tegelastest on keskmisest lauajalast rumalamad.

Mõnes mõttes on “Alien: Covenant” oma eelkäijast “Prometheus’est” pisut kehvem – kui 2012. aasta film on vähemalt oma stiili ja silmatorkava kaameratöö tõttu kohatiselt meeldejääv, siis “Covenant” suudab tolleski osas üpriski geneeriliseks jääda. Näitlejatöö on seinast seina, kuigi osaliselt saab selle ka kehvakese stsenaariumi süüks ajada. Nii mitmedki stseenid mõjuvad võltsina, kuna nad on, noh, ettekirjutatud. Film vastab küll eelmises osas kerkida võinud küsimustele, ent tekitab neid uues osas kordades juurde. Kõige tagatipuks on need küsimused, mille esitamine mitte kunagi vajalik polnud – need pigem eemaldavad olemasolevalt mütoloogialt seda müstilisust, mis seeriale alguses niivõrd palju juurde andis.

Filmiarvustus: Alien: Covenant üritab vastata küsimustele, mida keegi ei küsinud

Kujutagem ette situatsiooni, kus “The Godfather’ile” tehakse eellugu, mis detailselt kirjeldab seda, milline oli Jack Woltzi hinnalise võidusõiduhobuse elu varsast kuni hetkeni, mil ta peavõrra lühemaks tehti ning oma omaniku voodisse toimetati. “Alien: Covenant” on midagi sarnast – see on lugu, mida võib tahtmise korral rääkida, aga ta ei anna ülejäänud seeriale mingit lisaväärtust.

Also, #miksrobotiljuuksedkasvavad?