20. aastat tagasi sai alguse Eesti hip-hopi üks alustalasid – räpipunt Noizmakaz. Sõnameister Tommyboy ja biidimeister/sõnameister Alko duo on pika aja jooksul toonud meieni suure hulga muusikat, mis terve põlvkonna kodumaise räppmuusika austajaid üles on kasvatanud. Lood, mis ei lahku paljude sellel ajal sirgunud inimeste playlististidest mitte kunagi. Träkid nagu “Eluparoodia”, “Monument” , “Miski Muu Ei Loe”, “Pühapäevasuitsetajamemumaarid” ja loomulikult “Diskokuul”. Noizmakaz lõpetas oma tegevuse ametlikult juba 5 aastat tagasi, aga nende panus Eesti hip-hop kultuuri, nende pärand ei kao mitte kunagi. Mõni aeg tagasi andis duo välja Henri Hollandi meisterdatud dokumentaalfilmi “Noizmakaz “Müra aastast 1997″”, mille puhul ka duo eestvedaja Tommyboyga natuke Noizmakazi jäljest kultuuri pikemalt juttu tegime.
20. aastat tagasi sai alguse Eesti hip-hopi üks alustalasid, räpipunt Noizmakaz. Kas igatsed ka natuke neid aegu või on praegune elu parem? Mäletad sa üldse seda perioodi selgelt?
Muhahhaa @mäletad! Usun, et mäletan kõike, mis oluline ja kindlasti ajaga lähevad need minevikus püütud kalad aina suuremaks, Kuu kollasemaks ja muru rohelisemaks – nagu ikka vanematel inimestel tavaliselt juhtub. Mida ma igatsen veidi, on otse näost-näkku suhtlemine. Kogu see nutihuinjaa on küll väga mõnus ja kiire pöördega, aga kõrvalnähtudena vohav pealiskaudsus ja meeletu unustamine, imevad lurinal. Kui enda originaalmälu ei kasuta, siis see lülitab ennast jupphaaval välja. Elu on kindlalt parem kui 20 aastat tagasi, palju rohkem võimalusi ja stabiilsust on juurde tulnud.
Millega sa praegu, 20. aastat hiljem kõige rohkem tegeled? Millest sa kõige rohkem mõtled?
Kõige rohkem mõtlen oma perekonnast, sõprade käekäigust ja sellest, et mida teha täna, et homme oleks asjad joone peal. Tegelen igapäevaselt New Era Cap & Co kaubamärgi majandamisega Baltikumis, pidude organiseerimisega, muusika mängimise ja räppimisega. Tõsi – alates poja sünnist panin endale peale piiraja, et üle kolme öö kuus esinemas ei käi, proovin selle vastu mitte eksida.
Olid ka Eesti ühe suurima räpileibeli Superbandiit üks veduritest. Teil kujunes välja oma käekiri, aitasite aina ägedamaid ja suuremaid noori artiste ja järsku haihtusite. Mis sellest päriselt sai? Nagu ausalt ja tegelikult? Räpiringkondades liiguvad juba kaua ainult kuulujutud.
Leibel on alles, aktiivsest reliisimisest oleme paar aastat eemal olnud ja lihtsal põhjusel, et kui pole ajaliselt võimalik 100 protsenti pühenduda, siis poole persega asju teha ei taha. Jep 2010 – 2015 ilmus Superbandiidi toel peaaegu paarkümmend täis- ja poolpikka plaati, millest omakorda pooled vähemalt said oma helinäo Jareki käe all. Kuna Jarek on retsi nõudlusega nii artistina, kui ka saundivõlurina ja seda väga erinevates žanrites, siis mingil hetkel tuli piir ette. Minu senini viimaseks jäänud soolokas “Meele/lahutus” lükkus aastast 2010 aastasse 2013, kuna aega ja tööd teiste artistide promomise ja muuga oli lihtsalt nii palju. Ühelt maalt ei toitnud see Eesti räpi ämmaemandaks olemine enam hinge ja finantsiliselt oli see niiehknaa mõnusalt kulukas hobi. Hetkel pakub leibel enda sõpradele promo ja ürituste orgunnimise alast tuge. Uuesti reliisima hakkamise plaani ei paista veel niipea, aga nagu ütles üks legendaarne Briti luuraja, et ära iial ütle iial.
Kuidas sulle, kui kõik erinevad Eesti räpi arenguetapid läbi elanud räpparile, Eesti hip-hopi seis tundub? Mida tahaksid muuta?
Ausalt öeldes ma ei muudaks midagi. On piisavalt uusi biidimehi ja ägeda flowga jutupaunikutest ei ole ka puudust. Ehk noorte puhul kisub veidi üksluiseks see tühi kõvatamine drinks-drugz-gangsta teemadel, aga kamoon – iga asi nõuab veidi kasvamist ja seda eelkõige kahe kõrva vahel. Ma olen käinud kõikidel Eesti Hiphop Festivalidel ja iga kord on seal järjest rohkem rahvast ja selliseid uusi artiste, keda lähen meelsasti veel kuulama-vaatama. See on elus!
Tõmbasite Noizmakazile 2012. aastal joone alla. Nüüd, kui sellele kooslusele eemalt tagasi vaatad, kas tunned, et oleks pidanud Noizmakaziga midagi teistmoodi tegema? Tunned, et midagi jäi tegemata? Või on Noizmakaz täpselt nii suur peatükk Eesti hip-hopis nagu sa noore poisina kunagi võibolla unistasid?
Eks selle peatüki suurus on pigem publiku määrata, minu räppariks kasvamise dna’s on Noiz üks peamiseid faktoreid. Meie vege oli selleks ajaks [joone alla tõmbamise ajaks] kahjuks kestnud juba päris mitu head aastat ja sellest tekkinud pinged panid mu väga lihtsa valiku ette – kas lõpetada Noizmakazes muusika tegemine või kaotada sõber – ma valisin [et jätan alles] sõbra. Üks asi on kindel – selle nime all me ei tee ühtegi asja, kui kunagi peaks tekkima nö 2.0, siis see tuleb täitsa uues pintsakus. Selle nime all saab meid kuulda käesoleva aasta lõpuni – that´s official!
Mis edasi saab? Kas Tommyboy reliisib veel soolomaterjali? Paneb kokku mõne uue põneva projekti? Või on see tänapäeva räpp noortele ja keskendud järgmise 10 aasta perspektiivis tööle, perele ja ürituste korraldamisele?
Ma ei piira ühtegi võimalust, pigem tuleb uut muusikat siis, kui ma tunnen, et nüüd on aeg. Põhiline on endale mitte stressi tekitada. Kuigi olen jätkuvalt inimene, kes hindab konkreetsust ja ajaraamidest kinnipidamist – nooruses on saanud piisavalt palju aega raisata igasuguse mitte kuhugi viiva huinamuinatamise peale – see on mõttetu nagu nimedeta bätelräpp. Peale paariaastast kirjutamispausi on üht-teist jälle paberile saanud, eks lähiaeg näitab, millises koosseisus need asjad lugudeks saavad. Lihtsalt see räpivärk on minu elu ja identiteedi osa olnud nii palju aastaid, et väljalülitusnuppu ei eksisteeri enam. See on läbi siis, kui mu luugid viimast korda sulguvad.
Fotod:
Anu Hammer
Silver Taavet Kollom