Sellel aastal ilmunud hip-hop albumid ja käes sariartikli OSA 3. Muljetel laagerduda laskmine pole tingimata paha ja meie ülevaade räpiaastale jätkub omas tempos. 2017. aasta albumite sadu jätkub ja seekordses osas on luubi all märtsi ja aprillikuu, mis muidu albumirohke 2017 kontekstis rahulikum periood oli. Kindlasti tasub meelde tuletada ka 2017. aastal ilmunud hip-hop albumid OSA 2 ülevaade.
Drake – More Life
„Views“ on igasuguste näitajate poolest koletislikult edukas album, aga kui mõelda ootustele, et Drake jõuab sellega mingi uue etapi ja tasemeni, on see suurem pettumus kui Howardi ja Nashi katse Kobega jõud ühendades NBA meistrisõrmuseni jõuda. Seega ei tundunud kõigest aasta hiljem uus ja taaskord väga pikk projekt eriti paljulubav, aga sellega on Drake paadi (jahi) õigele kursile tüürinud: termin playlist on huvitav katse laveerida ümber albumiga seotud ootuste, aga tähtsaim on muusika enda kvaliteet: 81 minutit ja 22 lugu muusikat ja Drake’i tugevaim projekt „Nothing Was the Same’ist“ saati. Plaadi rahvusvaheline sugupuu (muusikalised mõjutused Aafrikast, Kariibidest ja UK-st; mitmed külalised nagu Sampha, Skepta, Giggs jm) on esile kutsunud ka küünilist suhtumist Drake’i enese osakaalu kõige selle võlus, aga seda võib ka mõista kui Drake’i „Gracelandi“, kus tulemus kaalub üles autorluse küsimuse.
GoldLink – At What Cost
On üllatav, et GoldLink pole juba n-ö blown up. Omanäoline kõla ja kõik muud eeldused on tal olemas. „At What Cost“ on plaat, mis keerleb väga konkreetselt ümber tema kodulinna, Washington D.C., ja on taotlus sellele laiemalt tuntavat identiteeti anda: future bounce, nagu GoldLink seda nimetab, on Washingtoni go-go mõjutusi trapi ja soulectionliku troopikahõngulise house’iga ühtesulatamise tulemus; samuti on lõviosa albumil kaasa tegevatest artistidest kõik washingtonlased, sealhulgas Shy Glizzy ja seni edukaim D.C. värsisepp – Wale. Aeg näitab, mis GoldLinki sihtidest saab, aga see on üks kuulamist väärt album.
Freddie Gibbs – You Only Live 2wice
Kinnipidamisasutusse sattumine ja kogemuste albumina dokumenteerimine on kuidagi sagedamini esinema hakanud. Mullu pani Gucci Mane ühe oma tugevama plaadi välja nädal peale trellide tagant välja saamist. Freddie Gibbsil on seljataga pikem tango Austria õigussüsteemiga, mille aluseks olid alusetud süüdistused, mis andsid tuld erinevatele mõtetele, mis omakorda viisid selle lühikese, ent tõsise plaadini. Pealkiri annab mõista, et Gibbs ei alahinda selle väljakutse seljatamise tähtsust.
Joey Bada$$ – ALL-AMERIKKKAN BADA$$
New Yorki juurtega tugevalt seotud, kuid nende poolt stagnatsiooni mitte tõmmatuna on Joey Bada$$il käsil huvitav teekond: asju vastanditeks (nagu boom-bap vs trap ja uus vs vana) taandada võib võrrandi mõlemale poolele ülekohut teha ja on lühidalt öeldes tarbetu. Joey rahutus väljendub selles, kuidas ta projekt-projektilt eri asju proovib ja seejuures kuldajastu hõngu uuemate mõjutustega segab. „ALL-AMERIKKKAN“ on „B4.DA.$$“ist popo’m (popilikum ja poliitilisem) ja tulemusena päris noores vanuses juba kaks soliidset albumit (lisaks muidugi ka „1999“). Ideaalis viib valemiga sahkerdamine lõpuks millegi täiesti omanäoliseni – potentsiaali on.
Kendrick Lamar – DAMN.
Paradoksaalne küll, ja võib-olla kirjeldab see vaid siinkirjutaja mõtteid, aga artistide suurus võib viia selleni, et nende suuruse ära unustad. Kui keegi on alles ennast tõestamas, potentsiaali näitamas ja tõusuteel, siis on neile kaasa elamine väga loomulik – inimesed millekski saamas ja oma sihtideni jõudmas, tihtilugu ka teekonnal suuremaid või väiksemaid kadalippe läbinuna. Kui keegi on juba pea kõikjalolev, siis ehk just sestap kipud rohkem kuulma kui kuulama, kuna teda kuuleb kogu aeg niikuinii. Ja see on Kendricku kolmas projekt viimase kolme aasta jooksul, lisaks veel erinevad külalisvärsid. Aga damn – selle albumi kohta on raske midagi öelda, mida juba öeldud ei ole, nii et jäägem põhilise juurde: see on kuradi hea plaat. Nüansirohke, virtuoosne ja samaaegselt isiklik ning laiahaardeline (nii sisult kui levikult – Kendrickule näib rambivalgus sobivat).
Your Old Droog – Packs
Algselt Nasiks peetud Droogi identiteedi avalikustamine ei ole teda kui artisti drastiliselt muutnud, aga lihtsam on siiski, kui teada, kellega tegu. Droog on albumil kaasanud erinevaid traditsioonilise ja alt-hopi vahepeal peituvaid artiste (nagu tunnustatud veterani kohta üsna obskuurne Edan, Wiki Ratkingist, Das Racisti ridadesse kuulunud Heems ja Danny Brown) ja kõlapilt paikneb sarnases kohas: vormiliselt ja kõlaliselt mitte uuenduslik, aga mõnus ja toimiv sellegipoolest. Droogi punchid ja popkultuuriviited meenutavad Action Bronsoni omi – fragmendid newyorklaste kollektiivsest maailmapildist? – , aga on kohati teravamadki.
Veel märtsi-aprilli üllitisi:
Amir Obè – None of the Clocks Work
Detroitist pärit Obè on küll Def Jami ridades, aga saundi poolest sobiks ta ideaalselt ka OVO ridadesse. „None“ on värske kõlaga EP, mis on ta esimene riliis Def Jami alt; ilmselt on ka täispikka plaati oodata.
Devin the Dude – Acoustic Levitation
Devin the Dude on väga rahulik räppar, isegi veniva southern drawl‘i maailmas. „Levitation“ on temalikult aeglane, vahel suisa letargiline album. Leviteerimine tõepoolest – muutlikkuse kaalub üles kulgemine ja ühtlase vaibi säilitamine.
EiK – Uinak
EiKi teekond on muljetavaldav – nii noore sõnasepa puhul on progress veel mõneks ajaks tähtis asi (ja millisele artistile tegelikult ei oleks?), aga juba praegu on tal tekkinud Eesti mõistes midagi kataloogi sarnast: kaks plaati ja üks EP, seejuures on iga projekt näidanud mingit edasiminekut. Sarnaselt eelmistele on suurema osa produtseerinud Kuera (seekord peamine kõlaarhitekt) ja Kolmnurk, nüüd lisaks ka Chalice. Taustad on mõnusad ja kuigi on kohti, mis lähevad rändama (5 minutit rääkimist ehk „See kõik on uni“), on flow varasemast ühtlasem, ehk tasakaal spoken word‘i ja räppimise vahel on kaalu peal ja õige proportsiooni leidmine käib.
G Perico – All Blue
G Perico on omal moel YG-ga päris sarnane ja omal moel tema vastand. Ühe artistinimi algab, teise oma lõppeb G-ga. Ühe värv on sinine, teise oma punane. Aga mõlemad on ehedad näited g-funk‘i naasmisest sellisel moel nagu see 90ndatel oli. Seda nii kõlas kui temaatikas.
Genka / Paul Oja – Mixtape Nr. 1
Miksteibi ja albumi erinevus on 2010ndatel pehmelt öeldes hägune (nt Big KRIT’i „Live from the Underground“ eelne looming), aga see hägusus pakub ka suurt tõlgendamisruumi. Genka ja Paul Oja esikmiksteibi puhul väljendub see mängulises eksperimenteerimises (collab Tehnoloogilise Päiksega; „Basseinid“ ehk „Swimming Poolsi“ eesti keelde ümber kandmine), aga oma koht on ka tõsisel temaatikal (lageraie-Rihod ja poach-Rihod – fuck you).
Homeboy Sandman – Veins
Sandmani uus projekt ei meenuta flow poolest ta kõige kaasahaaravamaid hetki, aga muus osas on ta loomingu peamised tunnused esindatud: sõnarohked ja abstraktsed värsid ning Stones Throw võnkega alt-hopi biidid.
Ill Camille – Heirloom
Suuresti radarialune LA naisräppar pani välja 78-minutilise, mitmepalgelise albumi, mille jooksul võib leida nii jõulist ja tehnilist räppimist kui malbemat ja mõtlikku kraami. Sarnaselt segunevad taustades boom-bapist lähtuvad ja pehmema, jazziliku tegumoega lähenemised.
J.I.D – The Never Story
Dreamville’i uus liige kõlab teatud hetkil nagu Anderson .Paak kes räpib nagu Kendrick, aga sarnasustest tähtsamalt on ta mõnusalt paindliku flow‘ga Atlanta räppar, kellele ka lüürilisus üle jõu ei käi.
Kodak Black – Painting Pictures
Kui Kodaki puhul on vast esmatähtis, et pildid oleksid head, siis Kodak Blacki puhul on (antud juhul) põhiline see, et biidid on head. Ja seda nad tõesti on, autoriteks näiteks Ben Billions, Mike Will Made-It ja Metro Boomin.
Playboi Carti – Playboi Carti
„Carti“ on projekt, mis paneb proovile selle, kui kaugele saab räpis minimalismi piire nihutada. Täpset mõõtühikut ei selgu, aga igatahes päris kaugele – see mõjub nagu rohkem ad-libidest kui värssidest koosnev tervik, mis sellegipoolest omal moel mõjus on.
Porter Ray – Watercolor
Seattle’ist ei tule just väga palju räppi – see on ikkagi ajalooliselt grunge, flanellsärkide ja Sub Popi (mille alt „Watercolor“ samas välja antud on) pärusmaa ja nagu Sir Mix-a-Lot aastakümnete eest, mõjub ka Porter Ray suuremal maastikul sutsu eremiitlikult. Aga see eremiitlikkus sobib talle – plaadi isiklik temaatika ja adrulikult vesine vaib ei kõla kui crew’ga tegemise ja/või crew’ga kuulamise muusika.
Raekwon – The Wild
Kuigi ta on räpiajaloo mõnede põnevaimate hetkede eest vastutav, on „Only Built 4 Cuban Linx’e“ Raekwoni loomingu seas ikkagi vaid kaks. Kuulajale, kellele ka tema ülejäänud plaadid pinget pakuvad, võiks „The Wild“ istuda – enamjaolt klassikalise hõnguga kraam, ja Rae on rohkem hingega asja juures kui „FILA“ puhul.
Reket – Super ei
Album järjekorranumbriga 3 evib õhulise ja öise saundi näol „Tuule teega“ sarnasusi, aga meelelaad on igatahes teine (sutsu helgem); samuti on teine ka kontekst – kui võtta arvesse, „Super ei“ on rajatud kividele, mille kuhjas kokku „Tuule tee“, siis vaade peakski päris hea olema.
Rick Ross – Rather You Than Me
Vanale koerale uusi trikke ei õpeta, nagu kõnekäänd ütleb, aga Rossi puhul on kahju sellest, et ta ei kasuta üht enda arsenalis kogu aeg olnud käiku terve albumi raames – soulihõngulised ja luksuslikud biidid sobivad talle ülihästi, aga nagu kombeks, viskavad kulgemisele kaikaid kodaratesse siin-seal järsku ilmuvad trapitaustad (lugu võiks olla teine, kui need kõlaks Lex Luger a la 2011 asemel rohkem London on da Track a la 2016). Plaadil teeb kaasa Nas, mis on muidugi tore.