Otto Suits: südame paneb põksuma ikka see vana hea toores, lihvimata boombap

Otto Suits on kodumaise hip-hopi ja eriti just vanakoolima vaibi austajatele tuttav nimi. Ta on muusik, artist, produtsent, kes aastate jooksul oma asendamatu panuse andnud sellistesse projektidesse nagu 5LOOPS, Manipulated Mindz, 12EEK Monkey jpm. Meie jaoks on ta aga eelkõige silma jäänud haruldlase visioonikindlusega oma loomingus. See on asi, mida on tänapäevases infokülluses ja tempos ülimalt keeruline hoida. Kui siiamaani on Otto olnud eelkõige osa erinevatest projektidest, siis nüüd on produtsent jõudnud oma sooloplaadini, kui seda tohib nii nimetada. Instrumentaal hip-hopist tiine Otto Suits Instrumentals on väljas ja selle puhul võtsimegi autori tõsisemalt ette.

 

Oled paljude jaoks Eesti boompapi lipulaeva 5LOOPSi nö ihuprodutsent ja kuna inimestele meeldib asju vastandada, siis sulle on selgelt külge jäämas leibel nö “vanakooli” ja “boompapi” jms produtsent. Kas sa oled sellega nõus või arvad, et see on kuidagi ebaõiglane? On see sul mingil määral sihilikult välja teenitud tiitel või kuidagi kogemata tulnud?

Kindlasti mitte ebaõiglane. Pigem siiski sihilikult saavutatud kuvand endast ja kannan seda tiitlit uhkusega. Kuigi aeg-ajalt tekib küll kerge tung näidata, et ma suudan ka muudes stiilides silma paista. Eks see ole see edasiviiv hunger, enda tõestamise soov.

 

“Viimastel aastatel on ka uuekooli räpp muutunud
minu playlistis igapäevaseks ning ka kaasaegsema
saundiga biitidega katsetan aeg-ajalt.”

 

Kui vaatan oma loomingule järgi, siis näen selgelt eristatavaid ajastuid. Oled muusikas olnud päris kaua, milliseid faase tunned ise, et oled selle aja jooksul läbinud? Millised peatükid kirjeldavad sinu loometeed algusest kuni tänaseni?

Ma olen vist seda vanakooli joont hoidnud juba varateismeeast saati. Noorena meeldis mulle rohkem selline conscious ja kunstilisem räpp, vanemaks saades aga järjest enam jõulisem ja ignorantsem teema. Tagantjärele mõeldes veider tendents. Aga kokkuvõtlikult on ikkagi koguaeg olnud mul trueheadi ajastu. Viimastel aastatel on ka uuekooli räpp muutunud minu playlistis igapäevaseks ning ka kaasaegsema saundiga biitidega katsetan aeg-ajalt, kuid see, mis paneb südame õiges rütmis põksuma ja pead noogutama, on ikkagi see vanahea toores, lihvimata, konkreetsete rütmidega boombap.

Milline on siiamaani sinu suurim saavutus? 5LOOPS? Manipulated Mindz? Uus soloalbum? Mille üle tunned oma elus siiamaani kõige rohkem uhkust?

Muusikalises mõttes on minu jaoks olnud palju tähtsaid momente, ei tahakski neid väga kaalukausile panna. Kui tuua mõned olulisemad välja, siis kindlasti Mindzi loomine, 5LOOPSi ridadesse sattumine, 12EEK Monkey projekti panustamine. Need olid kõik sellised i-made-it-momendid. Kuulda oma nime ja biiti kõige esimest korda Raadio2-s oli suht rets tunne. Olin siis 18 vist. Aga kui minna konkreetsetest raamidest välja, siis tunnen lihtsalt uhkust selle üle, et lähen inimestele korda tehes seda, mis mulle kõige rohkem meeldib.

 

 

Sa oled kindlasti üks silmapaistvamaid produtsente Eestis (ja ma ei sihilikult ei kitsenda seda väidet hip-hopiga). Mida sa selles osas teistmoodi teed? 

Aitäh. Kui rääkidagi nüüd konkreetselt silma paistmisest, siis ma tahaks saavutada seda, et produtsent ei oleks enam tingimata mingi nähtamatu taustategelane. Minu arust väärivad biidimehed rohkem tähelepanu, kui nad praegu saavad. Selleni jõudmiseks vajab üks korralik producer oma nišši, stiili, äratuntavust – enda puhul hoian ma neil faktoritel silma peal. Kui rohkem biidimehi selle nimel ise vaeva näeks, siis see rikastaks ikka kõvasti meie skenet.

Kirjelda natuke oma loomeprotsessi, too välja mingeid detaile, kuidas su asjad sünnivad. Millises meeleolus sul asjad kõige paremini tulevad, mis järjekorras sa midagi teed, milline ilm õues olema peab?

Ausalt öeldes väga tihti triggerib mõni träkk mingi emotsiooni. Näiteks, kui kuulen mõnda varem märkamata jäänud vanakooli bängerit, mis paneb korralikult nägu krimpsutama, siis on üsna tõenäoline, et järgmise paari päeva jooksul tekib biidikausta päris mitu eriti intensiivset asja. Rasked ajad elus inspireerivad ka, kuid siis üldiselt on raskem kuidagi seda muusikasse panna. Pigem elan selle perioodi läbi ja siis hiljem, kui on endal parem olukord, panen oma tunded “kirja”.

 

“Minu arust väärivad biidimehed rohkem
tähelepanu, kui nad praegu saavad.”

 

Loomine on keerulisem, kui see võib tunduda, selles mõttes, et see on nii otseselt seotud enesetunde ja meeleoluga. Kui on ikka sitt olla, siis ei viitsi biiti teha ka, kuigi mõtteid ja ideid võib olla tohutult palju. Minu stiili puhul kindlasti on päästikuks ka “õige” sämpli leidmine. Mõnikord isegi ma ei kasuta seda algselt leitud sämplit ja lõpptulemus on alustatust kardinaalselt erinev, kuid see sämpel siiski vastutab juhtunu eest.

Mida näed oma muusikas tulevikus muutuvat? Kas oled pigem selline paigalpüsija ja lihvid olemasolevat visiooni viimse perfektsuseni kuni sured või tunned, et tahad eksperimenteerida, erinevaid projekte proovida, hüpata ja vahetada?

Olen väga paigalpüsiv. Meeldib lihvida olemasolevat visiooni ja ma usun, et seda momenti, et “oh nüüd on valmis”, ei tulegi. Kui minna millessegi väga süvitsi, siis leiab lihtsalt nii palju, mida teha ja katsetada ilma, et suuremas plaanis miskit segi läheks. Lähitulevikus mingit metsikut out-of-the-box projekti kindlasti ei sünni.

Kui näiteks Stig Rästa ja Iiris tuleksid su juurde põneva ideega ja sooviksid sind oma projekti kaasata, läheksid?

Ma püüan üldiselt hoida lahtist pead ja mitte olla selline põikpäine ja kibestunud truhead, keda mõnikord kohtab. Aga Stigi ja Iirise puhul oleneks nüüd ettepaneku sisust. Kui nad ütleksid, et nad hakkavad vanakooli räppi tegema ja, et neil oleks korralikku boombap biiti vaja, siis ma ütleks kindla ei. Kui nad aga leiaksid, et ma saaksin oma oskustega neile kasulik olla kuidagi nii, et asi jääb nende enda elemendi piiresse, siis miks mitte.

 

 

Räägi uuest albumist. Miks tahtsid seda teha, on see olnud algusest lõpuni planeeritud protsess või oled sinna näiteks komplekteerinud asju, mida koguaeg teed ja otustasid need lihtsalt kokku tõsta ja välja anda? 

Mõtlesin millegi sellise tegemisele üsna tihti. Lõpuks tekkis võimalus see protsess ühildada kõrgkooli lõputöö tegemisega ja see andis alustamiseks hea lükke. Esialgne maht oli selline, et saaks lõputöö jaoks piisavalt, hiljem lisandus sinna veel umbes 10 pala. Paljud asjad sellel plaadil on spetsiaalselt selle projekti jaoks tehtud, kuid on ka varem olemasolevaid asju sinna tõstetud. Põhimõtteliselt on see nagu minu biidi-portfoolio, mis koosneb seni välja andmata materjalist ja demonstreerib mu stiili.

 

“Ma loodan, et see muusika inspireerib
inimesi ja on neile hea kaaslane
igapäevastes tegemistes.”

 

Kuidas sa näed, et seda albumit tarbima peaks? Millised su vaimusilmas on need kuulajad ja millised on need situatsioonid, kus su muusika peale pannakse? Mida su muusika nende kuulajatega teha võiks?

Ma arvan, et sellel albumil ei ole mingit kindlat kuulajaskonda, kuna seal on üsna mitmekülgset muusikat, mitte ainult boombap biidid truheadidele. Ma loodan, et see muusika inspireerib inimesi ja on neile hea kaaslane igapäevastes tegemistes. Minu biidid ei ole nii keerulised ja mitmekihilised, et nendesse süvenemiseks ja kõikide nüansside tabamiseks peaks üksi kodus maha istuma ja keskenduma. Pigem on need selleks, et kuulajale lihtsalt mingi teatud vaib sisse tekitada. Olgu see siis autoga kruisides, tänaval kõndides, kodus õppides, töötades, crewga stuudios – mida iganes.

 

 

Mis su ambitsioon selle albumiga on? Või mis sinu jaoks on selle reliisi agenda? On sellel üldse mingi suurem eesmärk?

Mingit kõrgemat eesmärki selle projekti puhul ei ole. Lihtsalt demonstreerida oma skilli produtsendina – seda siis albumi kui terviku mõttes, mitte ainult muusika – ja pakkuda huvilistele üks ports head kraami. Ma olen kindel, et suuremad ja tähtsamad projektid on alles ees.

Oled väga palju rõhku pannud oma albumi füüsilise olemusele täna, kus füüsilist albumit enam kuulajal vaja ei ole. Loomulikult teema, kus võib vaielda, aga fakt on, et kuulajal füüsilist albumit VAJA ei ole. Kui sa tahad seda muusikat kuulata, siis sul ei ole vaja selleks osta cd-d ja pakendit. Sa võid selle osta, kui sa tahad ja see sulle meeldib, aga reaalne päris funktsionaalne vajadus selleks puudub. Mida sa selle füüsilise plaadiga öelda tahad? Mida see sinu jaoks tähendab? Sama vaeva ja energia oleks ju saanud näiteks kulutada albumi digitaalsele olemusele ja uue meedia kommunikatsiooni lahenduste välja mõtlemisele. 

Eks see otsus natuke tulenes ka mu kooli lõputöö teemast, kus ma analüüsisin eesti hiphop albumite kujundusi ja üleüldse selle formaadi käekäiku. Aga ilmselt oleks see album valminud sarnasel kujul ka väljaspool lõputöö raame. Füüsilisel kujul asi kätte saada on lihtsalt erilisem tunne. Seda enam, kui autor on oma asja põhimõtteliselt oma kätega kokku pannud (antud plaadi puhul olen ise käsitsi kõik materjalid kokku liiminud jne). Siis saab seda nähtud vaeva kuidagi paremini tajuda. Ja see tundus mulle nagu oma idee lõplik realiseerimine. Digitaalselt oleks ta jäänud nagu lihtsalt kuhugi õhku. Guess you can call me old fashioned.

 

 

Eestis on füüsiline album minu jaoks kohati (mitte alati!) võtnud natuke sellise rolli, et kuulajal pole seda vaja, aga artistil endal on. Siis on asi nagu kuidagi päris ja saad aru, et oled millegagi hakkama saanud. Digitaalne üles laadimine ei ole nagu “real”. Mida sa sellest väitest arvad? 

Eestis on see jah mingi teatud verstapost artisti jaoks. Aga üldiselt ma arvan, et see formaadi valimine sõltub natuke ka projekti olemusest. Näiteks võib olla nii, et mingit sorti muusikat digitaalsena tirides ei saa lihtsalt nii erilist kogemust, kui sama asja vinüülilt kuulates. Samas mingi internetiajastu räpp sobibki hästi digitaalselt releasemiseks.

 

“Vaadates viimaste aastate eesti räpi
progressi, siis ei imestaks suuremate
plaadifirmade huvi kasvamist.”

 

Oleme Eestis muusikaga praegu natuke sellises keerulises vaheetapis, kus tundub nagu Spotify striimidega justkui päriselt kuulajani veel ei jõua ja kõik Eesti artistid suunavad ikka veel oma kuulajad Apple Musicu ja Spotify asemel YouTube’i, mis on tegelikult hetkel kõige suurem artisti koorija kõikidest platvormidest ehkki jätab endast mulje justkui kasutajasõbralikust tasuta keskkonnast. Päris suur osa Eestis räpist toimub aga üldse Soundcloudis. Millisena näed sina Eesti räpi tulevikku? Kuidas homme muusika kuulajateni viia? Kas tõusevad uuesti au sisse väikesed plaadifirmad? Tugivad sisse suuremad plaadifirmad? Tuleb unustada internet ja hakata parklates füüsilisi mixtape’e inimestele müüma?

Vaadates viimaste aastate eesti räpi progressi, siis ei imestaks suuremate plaadifirmade huvi kasvamist. Teisalt on praegu just üpris lihtne ka independentina anda asju välja. Aga üldiselt ma arvan, et asi on pigem ikkagi liikumas selles Spotify suunas. Edumeelsemad artistid ikka ju tahavad kaasaegseid kanaleid pidi liigutada oma asju. Kindlasti elab oma elu edasi ka underground skene ja mainstreami kasvamisega süveneb ka teatud lõhe nende kahe vahel. Muidugi undergroundi tüübid üldiselt ajavad oma teemasid ja ei mõtle väga asja nö ärilise poole peale. Neid eesti räpi keskkondi on meil ju ka olnud ja kõik on otsa saanud – tõsi, hiphop.ee ja ehh.ee küll veel eksisteerivad, aga ma ei kujuta ette, kui väike liiklus nendel lehtedel reaalselt on. Inimesed saavad oma räpiuudised enne kätte, kui nad nendele lehtedele jõuavad.

 

 

Kust sinu uut albumit kõige lihtsamini saab? Mis tegema peab?

Kõige lihtsam on kirjutada Facebookis mulle isiklikult või Manipulated Mindz’i fännikale.

Kas uut muusikat on võimalik kuskil ka LIVEs kuulda/näha? 

Hetkel selle materjaliga ühtegi live plaanis ei ole. Aga äkki tuleb.

Lõpetuseks nimeta mõned Eesti artistid, kellel sinu arvates tuleks silma peal hoida ja miks.

DEW8 – mega talented ja seni biidimehena liiga underrated. Sealt veel hakkab tulema. (by the way, tüüp on mu kursavend!)
SAZ – oma hoovi kutt, selle nime alt ühtegi träkki veel riliisitud ei ole, aga varsti tuleb. Tüüp on ill.
EPT – kui oled vanakooli mees, siis ilmselt juba tead.
MINDZ – punt on tagasi stuudios ja ready to step up their game.
LSTEELO – neil silma peal hoidmine ei ole eriti lihtne, aga kui õnnestub, siis kogemus on rets.

Sellised nimed siis maa-alustest käikudest.

 

Otto Suits Instagramis @ottosmoke
Fotod: Felix Laasme / Hooligan Hamlet

comments powered by Disqus