Ülevaade: süvenemist väärt räpp aastal 2017 osa 4

2017. aastal ilmunud räppmuusikast on 100% ülevaadet teha pehmelt öeldes keeruline. Ent anname siiski oma parima. Mõni teist on juba kursis pisikese protsendi sellel aastal ilmunud albumitega tänu sama seeria artikli 1 osale, 2 osale ja 3 osale. Jäime viimati pooleli varasuvesse ja jätkamegi oma ülevaadet täpselt sealt. Järgnevad lõigud üritavad kokku võtta mõningaid seiku ja trende, mis 2017 suvel ilmunud räppi ilmestavad.

 

Varia

Milo kolmas plaat „who told you to think??!!?!?!?!“ sammub samal rajal mis eelmised, aga on ilmselt tema seni kõige terviklikum ja realiseeritum. Põhilised Milo tunnusjooned (nagu spoken wordi ja räppimise vahepeal platseeruv stiil, malbe, et mitte öelda monotoonne flow, vähem ja rohkem obskuursete popkultuuriviidete tulv (näiteks jõuab ta ühes kohas kahe rea raames Skyrimist vendade Coenite Fargosse) on järjepidevalt esindatud. Temale kõige sarnasem Hellfyre Club liige Open Mike Eagle sel korral fiiti ei tee, aga seda korvavad muuseas Busdriver ja Freestyle Fellowshipi vanameister Self Jupiter. Plaadile annavad tervikliku tunde ka sisu, st kuigi tekstid pole brošüürilikult lihtsad ja arusaadavad, mõjuvad nad isiklikult – õhustik, mida toetavad Milo kõla luulelik, sõnade kõla riimikihtidest kõrgemale seadev lähenemine ja mõttelendusid saatvad kosmilise kõlaga left field biidid.

 

 

Alternatiivne hiphop à la Chance the Rapper; trap; hip-house; rokkstaari-imago. Kõik need üsna erinevad asjad on osa Vic Mensa identiteedist ja senisest muusikateekonnast. Debüütalbum „The Autobiography“ on selle ebaühtlase natuuri poolest Mensa varasemale loomingule sarnane: kõrvuti eksisteerivad muuhulgas nii popräpp kui koostöölaul Weezeriga. Pole ilmne, kas ta otsib veel õiget suunda või on kameeleonlik mitmetahulisus taotluslik, aga lihtsalt veel tahumatu, kuid kasvamist ja eneseotsinguid kajastava albumiga sobib see omal moel kokku. Väärt hetki plaadilt leiab, nagu näiteks „Wings“, koostöö kahe Williamsiga (slam-poeet Saul ja Pharrell) ning „OMG“ koos Pusha T-ga.

 

 

From Briti saared with flow

Viimaste aastate grime-renessansi valguses on sobilik, et ka vanameister Dizzee Rascal on oma juurte juurde naasnud. “Raskit” on kõige toorem ja grime-lähedasem projekt, mis ta aastate jooksul väljastanud on. Samas on suve kõige huvitavamad Briti saartelt tulevad taiesed sellised, mis kindlaid žanrilisi piire nõtkelt väldivad. Atlandiülene koostööprojekt Swet Shop Boys ilmutas uue EP „Sufi La“, mis jätkas osalt poliitilise, osalt lõõpiva teksti ladumist Lõuna-Aasia kõladega vürtsitatud biitidele.

Iiri esiräppar Rejjie Snow, kes on viimase paari aasta jooksul erinevaid singleid droppides demonstreerinud omapärast suunda, mis ei seo end ülemäära ei trapi ega boombapi esteetikaga, vaid on omanäolisem ja mahedam – sellega läheb kokku ka tema kähe tämber, mida ärevaks nimetada ei saa, aga mis on ometigi kõike muud kui tuim. Teel oma debüütalbumini väljastas ta lühikese mixtape’i „The Moon & You“, millest seda mahedust samuti leiab. Kaasa teeb ka Joey Bada$$.

 

 

Agressiivsusele ei rõhu liialt ka J Husi debüütalbum „Common Sense“. J Hus on noor Londoni värsisepp, kes oma muusikat pehmendab ja meloodilisemaks muudab sellesse dancehalli ja R&B tahkude lisamise läbi. Kariibilikele kõladele kontrapunktiks on plaadil siiski ka omajagu nurgelisust, nooruslikku enesekehtestamist ja vanakooli telliskivitelefone.

 

 

Kolmas rannik

Veteranistaatus võib tähendada väga erinevaid asju. Mõned võivad olla areenilt juba kadunud, mõned aga alles oma saavutuste paremikuni jõudmas. Soliidset muusikat on teinud kahe ikoonilise duo liikmed: Thorntoni vendadest vähemtuntum – No Malice – on Clipse-aegadega võrreldes oma temaatikat ja vokaalstiili muutnud (usk on tema muusikas rolli mänginud juba mõnda aega, aga Pusha arrogantsest minimalismist nii erinev pole ta oma teatraalsema stiiliga varem olnud). „Let the Dead Bury the Dead“ on ühiskonnakriitiline, aga ka naljatlev. OutKasti Big Boi on „Boomiverse’il“ põhirõhu asetanud lustliku ja joviaalse kraami peale, mis vahelduva eduga õnnestub; flow on tal endiselt väga mõnusalt kulgev. Gucci Mane’i vanglast vabanemise järgne taassünd sai jätku Metro Boominiga kahasse tehtud projekti „Droptopwop“ näol – läbivalt ühe produtsendi kasutamine annab sellele ka ühtlase iseloomu.

 

 

2 Chainz on teinud üllatavaid vangerdusi: olles aastaid Tity Boi nime all Ludacrisi plaadifirmas obskuursena mööda saatnud, tundus, et temast on saanud paari gigantse singliga räppar, kelle plaadid on ebaühtlased ja kes on väärtuslikum entusiasmi toova külalisena, kui mitte meemina. Aga ei – „Pretty Girls Like Trap Music“ on oma tunnipikkuse kestuse kiuste kvaliteetne trap-album, millel on oma identiteet, üsna ühtlane natuur ja nii mahedaid singleid kui üllatavalt lüürilisi momente.

 

 

Samuti väljastas uue hoogsa EP „13“ (täpselt nii mitu minutit see kestab) Denzel Curry, samuti ilmus uus plaat Young Thugil. „Beautiful Thugger Girls“ eristab teda mitmetest tema kaasaegsetest (nagu Yachty, Uzi Vert või 21 Savage) selle poolest, et Thuggeri muusika, olgugi see polariseeriv, ei ole üheplaaniline ja erinevalt eelmainituist on ta korduvalt tõestanud, et suudab välja anda täispikalt huvitavaid projekte, seda ka oma produktiivsuse kiuste.

 

comments powered by Disqus