Paneelide vahel: Doomsday Clock #1

Kui ma paar aastat tagasi Hooligan Hamletiga liitusin (päris rets mõelda, et neid aastaid juba nii mitu on), oli mu peamiseks sooviks koomiksitest kirjutada. Kuigi kohe alguses sai sellega edukalt algust tehtud ja räägitud pisut Frank Milleri loomingust ning ülikõvast (get it?) “Sex Criminalsist”, siis peale seda jäi kogu värk kuidagi soiku. Tähendab, et on aeg seda muuta!

Kunagi, kui ma ülikoolipingis püksitagumikku kulutasin, otsustasin ma lõputöö kirjutada justnimelt graafilistest romaanidest. Täpsemalt võtsin fookuse alla Alan Moore‘i kirjutatud “V for Vendetta” ja “Watchmeni” ning kuidas nood kujutavad seda postapokalüptilist maailma ja midagi veel. Konkreetselt ei mäleta, aga see pealkiri oli igatahes selline veits peenutsev jaur. Aga põhjus, miks ma sellest räägin, on fakt, et “Watchmen” on otsustatud järjekordselt välja kaevata, kui “see üks intellektuaalomand, mis kunagi inimestele peale läks, seega miks mitte seda kasutades uuesti raha teenida”.

Kõigepealt tehti seda aastal 2012, kui ilmus seeria “Before Watchmen”, mis kujutas endast erinevaid eellugusid Moore’i loodud kangelastele, nüüd aga on astutud samm kaugemale, sest kogu tegevus on uue seeriaga toodud samasse universumisse, kus eksisteerivad ka meile armsaks saanud kangelased Batman ja Superman. Noh, teate küll, need tüübid, kellel on ägedad koomiksid, aga garbage filmid.

Suhteliselt hiljuti ilmunud “Doomsday Clock” #1 on otsene järg Moore’i ja Dave Gibbsonsi (ehk tüübi, kes “Watchmenile” kunsti tegi) 80ndate lõpus ilmunud saagale. Uue sarja esimene osa leiab aset aastal 1992 (ehk 7 aastat peale Moore’i raamatu sündmuseid) ning järgib Rorschachi(!) tegemisi. Need, kes “Watchmeniga” tuttavad on teavad, miks see pisut märkimisväärne asjaolu on, aga kui tolle universumiga kokkupuude puudub, siis võtke teadmiseks, et originaalse “Vahimeeste” lõpus näitas reaalseid supervõimeid omav Dr. Manhattan maskistatud mehele sõrmega, mille peale viimane tegi… plop!

Igatahes otsib Rorschach endale uusi tiimikaaslaseid, et “jumalat” otsima minna. Samal ajal on kogu planeet rahutu, sest Ozymandiase plaan läbi hävingu maailmarahu luua on ilmselgelt ilmsiks tulnud ning rahvusvahelised suhted on üpriski pingelised. Esimese osa lõpus näeme ka tuttavat nägu tavapärasest DC universumist. Loo autoriks on kunagi hästi palju Green Lanternit kirjutanud (ja Aquamani uuesti cooliks teinud) Geoff Johns ning pildi eest vastutab Gary Frank, kelle resümee on samuti meeletult pikk ja täis ägedat kraami.

Mõlemad mehed matkivad pisut enda eelkäijad, ent ilmselgelt on tegu pigem austusavalduse kui et millegi muuga ning lõppkokkuvõtteks sünnib siit midagi põnevat – on ju ometigi kogu värgil kamaluga potentsiaali. Näiteks saab down the line omavahel kemplema panna Supermani ja Dr. Manhattani või näiteks (eeldusel, et mees annab ennast näole) Nite Owl II ja Batmani (sest mõlemad on sellised… öö-inimesed).

Esimene osa tutvustab ka mõnda uut tegelast ning vähemalt esmapilgul on tegemist päris intrigeerivate tüüpidega. Sesmõttes, et ma julgeks juba praegu seda sarja soovitada küll – kogu värk on üpriski hästi kirjutatud ning Franki pintslitõmbed samuti kenad.

Kui lugu aga kunagi kuskil puntrasse peaks jooksma, siis algupärane “Watchmen” ja selle kvaliteet ei kao jätkuvalt kuhugi. Ühesõnaga, lugege rohkem koomikseid!

comments powered by Disqus