Kas Eesti räpi tulevik on nn “mõmisejad”?

Raadio 2 eetris mürisev saade “Nestor ja Morna” võttis 2017-ndat aastat kokkuvõtvas saates ette uued kodumaised räpparid eelmisest aastast. Ettevõtmine ületab minu jaoks uudiskünnise, sest valik on piiratud kindla žanriga, mille saatejuhid nimetasid “mõminaräpiks”. Teema, mis kindlasti paljudes Eesti räpi erinurkades kõneainet pakub.

“Mõminaräpi” eri tähendas, et seekord ei pääsenud eetrisse nn lüürikud. Selgituseks nii palju, et päris räpis (ehk siis seal, kus suured räpparid räpivad) jaguneb räppmuusika selgelt kaheks juba tükk aega. Me ei räägi enam ammu East Coast – West Coast situatsioonist, me ei räägi isegi iganenud vastasseisust old skool VS new skool, sest see ei koti ausalt enam mitte kedagi. Täna, siin ja praegu on aktuaalne lyricists VS mumble ehk lüürikud VS mõmisejad. Esimesi on tihtipeale nimetatud ka nn Kendrick Lamari (või ka J. Cole) koolkonnaks ja mõmisejaid vastavalt siis Lil Yachty (või ka Lil Uzi Vert) koolkonnaks. Need on nimed, kuhu taha mõlemad žanrid koonduvad.

 

 

Ettevaatust! Järgneb väga lihtsustatud analüüs, mis on tugevalt subjektiivne. Eesti räppi on pikalt ruulinud lüüriline boompap. Lihtne ligipääs erinevale helisalvestustehnikale, pildisalvestustehnikale ja internetile on aga toonud viimaste aastatega meile juurde palju noori räppareid, kes võtavad asja palju kergemalt, kui nn õigele räpparile kohane. “Truehead” keskmisest kodust on alati pidanud pingutama, et tekste kirjutada, et asi kuskil kellegi juures sisse salvestada, et sellele mingi foto/video juurde organiseerida, et “turundusplaan” koostada ja, et see kõik lõpuks inimesteni viia. Umbes kuu või kaks tõsist orgunni ja hunnik raskelt teenitud raha tuulde loopimist ja tulemuseks on see, et mingi muusikakriitik saadab kuskil oma blogis su pekki ja tembeldab su muusika igavaks. Praegu on aga majandus heas seisus, inimesed on rikkad, kõigil läheb hästi. Tänapäeva noorel heast kodust loost videoni (kõik sõbrad on fotograafid) ja sealt edasi loo reliisini kõik iPhone’ga kokku laias laastus 24h. Ja see ongi väetis, mille pealt sünnivad lihtsad, naljakad, totakad, pohhuistlikud lood, mis hoiavad kuulaja tuju üleval ja, mida tarbitakse umbes sama kaua, kui neid tehti. Hingad kiirelt sisse ja peeretad ruttu välja. Puuks! See viimane subjektiivne hinnang kehtis siis üldiselt nähtuse kohta, mitte kellegi konkreetse loomingu pihta, eks? Ma puuksutan mõne enda selle žanri loo ka vahel välja, namsayin’. 

Kas see on tulevik, et kõik kuulavad ainult pinnapealseid lihtsaid humoorikaid träkke, kõigil on tuju hea ja kedagi ei koti sämpeldustele sätitud 24+ bari pikkused räpisalmid? Ei ole mõtet üle analüüsida. Kõik on okei, see lihtsalt on praegu selline ajastu, sellel muusikal on oma koht ja oma kuulaja. Usu mind, Kendrick Lamar kuulab ka heatujuga “selliseid” lugusid. Vastandumise asemel võiks mõlema tulihingelised esindajad teineteist jälgida, teineteiselt õppida ja kõrvataha panna. Mõned targemad noored on juba aru saanud, et mõlemat mussi võib teha ja all good. Ükski tõsipea ei pea muretsema, et nüüd ongi meie räpiga perses, noored ainult mõmisevad ja lugudel puudub sisu. Varsti tuleb majanduslangus, lastakse mingi riik kuskil õhku, lastelt korjatakse iPhone’d käest ära ja kõik hakkavad jälle räppima sellest, kuidas ei ole tööd ja, kuidas kogu naabruskond nälgib. Selle nurga alt vaadates on mõmisejad räpi olevik ja tulevik hoopis lüürikud. Hmm, huvitav hüpotees. Kas ma just hindasin ise oma hüpoteesi huvitavaks? No super. Lõppkokkuvõttes tasub kõiges proovida head näha. Nalja- ja peoräpi üledoos tekitab varsti nõudluse lüürikute järgi ja vastupidi. Üks asi, millest ma võibolla hoiduks, on selle moevoolu punkariteks nimetamine.

 

 

Kuula täispikka “mõminaräpi” erisaadet “Nestor ja Morna” Raadio 2 kodulehelt. Kui kellelgi tekkis suurem huvi saates kõlanud palade vastu, siis playlisti leiab saate Facebooki lehelt.

comments powered by Disqus