Kris Süld: Viljandist peab saama Eesti pealinn

Kris Süld on tüüp, keda võib kohata põhimõtteliselt igalpool tegemas igasuguseid asju. Ta organiseerib, pildistab, filmib, veab vlnd.ee portaali ja ekstreemspordi üritust Viljandi Bash. Kuidas see mees jõuab, seda me ei tea, aga proovime järgnevas usutluses natukene jälile jõuda.

 

Minult on palju küsitud, et millega see Kris täpselt tegeleb. Ta jookseb saja erineva rinde vahel ja tegeleb tuhande erineva projektiga, et mis mees ta päriselt on. Mis mees on Kris?

Kris on 22-aastane sajaasjategija, kes teeb seda, mis parasjagu pähe tuleb ning korda läheb. Ma armastan asju korraldada ning teha tööd nende asjade kallal, mis mind moel või teisel arendavad. Olen foto- ja videomees ning viimasel ajal olen hakanud uuesti spanjelist unistama.

 

Kui sa peaksid ühe oma saavutustest endale rinna peale tätoveerima. Millise nendest? Mis sind defineerib?

Ma seni ei ole endas suurt tätoveerimisfänni avastanud, aga kui tingimata peaksin, siis ehk tätoveeriks midagi, mis seostuks Viljandiga. Võib-olla mõne Timo Tiivase poolt kujundatud VLND teemalise teose. Aga väikselt. 

 

Mina tutvusin sinuga ikkagi kodumaise räpiga seoses. Oled olnud pikalt selle austaja, korraldasid üritusi, olid igal aastal Eesti Hiphop Festivalil platsis. Mis sind Maarjamaa hip-hopiga seob? Kuidas selleni jõudsid ja mida selles tollel ajal aastaid tagasi nägid?

Minu suurem armastus kodumaise räpi vastu tärkas juba umbes kümme aastat tagasi, kui erinevates väiksemates räpifoorumites ringi tuhlasin ja kodukootud tehnikaga isegi lugusid lindistasin. See viis mind läbi EHH.ee foorumi kokku minu hea tuttava Mehisega (M.T), kes sel perioodil mind väga palju aitas ja toetas ning mind väga noore poisina Elvasse festivalile kaasa tiris. Sealt sai alguse minu suurem kiindumus Eesti räppmuusikasse ning tänu sellele esimesele EHHF kogemusele hakkasin varateismelisena räpisündmuseid korraldama. Sealt arenesid edasi erinevad ekstreemspordisündmused ja nii edasi. Seega on Eesti räpil minu aktiivse noore teekonnal päris kaalukas osa kanda ning võlgnen nii räpile kui Mehisele väga-väga palju.

 

 

Mis seis praegu on? Jälgid? Austad? Hindad? Muudaksid midagi?

Püüan ikka kätt pulsil hoida, kuna suurema osa tegijatega olen ühel või teisel eluetapil sündmuseid korraldades väga lähedalt kokku puutunud ning ka väljaspool seda lävinud. Heast Eesti räppmuusikast pean ikka jätkuvalt lugu, lihtsalt artistidega olen erinevatel põhjustel kaugemaks jäänud. 

 

Ühte või teistpidi jõuame sinu tegemistes ikka ringiga su kodukoha Viljandini. Oled sa oma peas enda jaoks selle suure Viljandi missiooni lahti ka mõtestanud? Millal see algas? Miks sa seda teed? Kuhu see välja peab viima?

Ja peamegi jõudma, sest Viljandi on minu teekonna alguspunkt ning inspiratsioon. Kuidagi on nii, et ükskõik, kus ma reisin või mis ma teen, siis mu mõtted on alati ikka kodulinnaga seotud. Näiteks kui näen maailmas  huvitavat asja, siis on suur tõenäosus, et järgmisel hetkel mõtlen sellele, kuidas seda moel või teisel just Viljandisse sobitada. Ma ei tea, miks see nii on, aga ma tunnen, et Viljandi on mulle nii palju hoogu ja kogemusi andnud ja ma püüan nüüd alateadlikult omalt poolt linnale ja sealsetele inimestele tagasi anda. Nii hästi kui ma oskan. Ma ei ole küll maailma kõige suurem edulugu, aga kui minu teekond vähemalt ühte noort kõrgemalt lendama inspireerib, siis on kogu see missioon korda läinud. Viljandist maailma!

 

 

Viljandi Bash – kust sul tekkis mõte hakata korraldama sellist suurejoonelist ekstreemspordifestivali? Kui ma ei eksi, siis on see ju suuruselt 2. sellisele spordile pühendatud festar Eestis?

Suuruse kohta ma ei oska kindlalt väita ja ega see eriti ei loe ka. Mulle ja kogu Bashi tiimile on tähtis see, et saame teha seda, mida ise tahame ning kui see veel inimestele korda ka läheb, siis on eriti hästi. Aga Viljandi Bash oli kõikide varajases puberteedieas käimalükatud protsesside loomulik jätk. Olin Bashi algusaastaks korraldanud kolm aastat erinevaid räppmuusika ja ekstreemspordisündmuseid ning ühel hetkel kargas pähe, et teeks ühe suurema ekstreemspordifestivali. Sel hetkel viis elutee mind kokku Eneli Igega, tänu kellele arenes esialgsest tõukerattamöllust erinevate aladega liiga pikk festival, mida viis aastat järjest sirge seljaga vedasime.

 

Peale 5. juubeliaastat tegid Bashiga aastase pausi ja 2018. suvel tuleb Viljandi Bash taas. Mis aastaga muutus? Mis sa tahtsid, et muutuks?

Kopp tuli ette ja ma ei taha teha asju vägisi, lihtsalt tegemise pärast. Selle vaheaasta eesmärk oli ümber mõtestada need asjad, mille pärast ja kelle jaoks me neid asju kunagi tegema hakkasime. Need 365 päeva andsid väga palju mõtteainet nii Bashiga seotult kui selle väliselt ja sellel suvel tuleme juba natuke teistmoodi festivalina tagasi. Minu jaoks oli kõige olulisem tagasi saada see kirg protsessi vastu. Nautida teekonda korraldusprotsessi algusest kuni festivali pühapäeva õhtuni. Elamine ja korraldamine peab olema nauding mitte kohustus. Meile Bashi meeskonnas meeldib mõelda, et me teeme asju alati natuke enda moodi ning ei lähtu sellest, mida teised meilt ootavad. Võib-olla me ühel hetkel lõikame endale sellega näppu, aga siis ei ole ka midagi kahetseda: me oleme alati teinud nii nagu meile tundub, et on õige. Ja nii tulekski asju teha.

 

 

Oled seotud ju ka Hooligan Hamletiga. Misasi on sinu jaoks Hooligan Hamlet ja mis rolli sa endal selles pundis tunned? 

Hooligan Hamlet on see punt, mis aitas mul ülikooliaastatel ja peale seda üle saada kohanemisraskustest pealinnas. See on olnud mu hüppelauaks Viljandist väljapoole. Tänu Hamletile olen saanud avada nii palju selliseid uksi, mille linke poleks mul muidu olnud julgust isegi katsuda ning kohanud inimesi, kellega poleks ilmselt muidu kunagi kohtunud. 

 

Tõmbasid juba mõnda aega tagasi käima portaali vlnd.ee. Mis see täpselt on, millega tegeleb, mitmekesi seda ajate, mis on selle nö saamislugu? 

VLND saabki sel suvel juba kolme aastaseks. Rets mõelda. Lõime selle 2015. aastal eesmärgiga näidata maailmale, et Viljandi on kõige vingem linn maailmas ning seda koos kõikide oma vigadega. Suurimaks käivitajaks oli see, et mul oli ühel hetkel vaja kuskile oma linnast tehtud pilte postitada ning oma FB seina ei tahtnud uputada. Sõber Toomas hüppas paati ning arendasime seda mõtet edasi ja siin me nüüd oleme. Kasutame oma tegevustes peamiselt visuaalset keelt ja sotsiaalmeediat, st. me postitame igapäevaselt netti fotosid kodulinna vaadetest-majadest-inimestest-hetkedest ja näitame maailmale Viljandi teistsugust olemust. Toodame aeg-ajalt ka koos erinevate Eesti disaineritega Viljandiga seotud merchi (poekotid, t-särgid, nokamütsid jne). Selle kõige kõrvalt püüame pidada blogi ning lüüa kaasa Viljandis erinevate sündmuste korraldamisel. Sel suvel lööme käima ka oma VLND food-trucki, kus hakkame pakkuma burgereid ja muud tänavatoitu. VLND on meie kollektiivi erinevate inimeste kirgede peegeldus väga kodulinnakeskse nurga alt. Aa! Talvel andsime oma paberajakirja ka välja ning nüüd lähikuudel püüame järgmise välja anda. 

 

Mis on portaali lõppeesmärk? Mis peab juhtuma, et sa saaksid öelda “Ära tegime!”?

Siis kui Viljandist saab Eesti pealinn.

 

Mis vlnd.ee-ga lähitulevikus plaanis? Mis tulemas on?

Foodtruck, uus paberajakiri, värske ilmega koduleht ning mitmeid muid hetkel veel avalikustamiseks liiga tooreid projekte.

 

Sa muidugi oled selline kõik või mitte midagi mees, tundub. Teed asju Viljandis või kui sa ei tee Viljandis, siis sa teed neid ei lähemal ega kaugemal kui Hiinas. Misasi on Project C?

Project C on Viljandi Bashi kõrvalprojekt, mille raames viisime kuus Eesti rulatajat Hiina rulafilmi tegema. Esialgsest uitmõttest festivali jaoks rulafilm teha – kuna Viljandis on nüüd kino! – sai reaalne plaan pärast seda, kui Bashi kaaskorraldaja Eneli pakkus välja, et teeks filmi hoopis Hiinas. See esialgu kättesaamatuna tundunud idee tõmbas meid nii käima, et enam tagasiteed polnud. Võtsime jaanuari esimeses pooles kätte ning hakkasime asju ajama. Rääkisime Hiina saatkonnaga Eestis ning püüdsime leida toetajaid. Meie suurem missioon on lisaks filmile näidata, et kõik on võimalik, kui asjad kätte võtta ning nende nimel tööd teha. Unistama peab! See on meie viis näidata, et kõik piirid on nihutatavad ning ka Eesti rulatajatel on võimalus oma lemmikalaga maailma jõuda. Project C on selle tõestuseks: aprilli alguseks olime Hiinas ning tänaseks juba tagasi kodus. Kokku oli ~10 päeva, kus tüübid 12 tundi järjest ruladega Hiina tänavatel kütsid ning selle asja lõpptulemust peaks nägema Viljandi Bashil 7. juulil. 

 

 

Selliste asjade puhul on top 1 prioriteet ikka seda asja ennast teha – näha, kogeda, olla, pildistada, filmida. Protsess mitte finiš. Kas Project C peab lisaks tegijate isiklikule õnnele ja arengule midagi ära ka tegema, kuhugi viima?

Project C võiks olla hüppelauaks Eesti rulaskene arengule. Rulaliit on loodud, sündmuseid toimub, pealekasvu natuke juba paistab. Nüüd tuleb tegijatel kätte võtta ning asi nähtavamaks teha. Tahaks loota, et Hiina projekt ei ole meie ainuke väljund ning juba lähiajal hakkame uusi sihte sättima. Eesti-siseselt on mõeldud juba küll, nüüd tuleb kaugemale sihtida.

 

Kuidas sa tunned, kas selliseid projekte Eestis ellu kutsuda on lihtne? Kas riik ja erinevad institutsioonid on avatud noori ja nende tegemisi toetama? Mida süsteemis muudaksid kui oleks sinu võimuses?

Selliseid projekte ei ole kunagi lihtne ellu kutsuda. Need algatused vajavad alati mingit maniakaalselt pühendunud inimesi etteotsa, et need asjad reaalsuseks saaks. See ei ole kahe või kahekümne sponsorkirja kirjutamine, vaid kohati isegi täiskohaga töö, et kõik vajalikud asjad tehtud saaks. See võib-olla ongi see, mis mingeid arenguid takistab: kõik teevad asju põhitöö kõrvalt ning hobina. Nii on megaturvaline! Kui asjad areneks hobist põhitööks, siis hakkavad suured asjad juhtuma. Ma vähemalt väga loodan nii. Ja tahan ka ise ühel päeval see tüüp olla, kes selle sammu ära teeb ja suudab enda lemmikasjadega leiva lauale tuua. Ma saatsin oma elu esimese sponsorkirja 13-aastasena Eesti Red Bulli ja sain sealt positiivse vastuse. Sellest eduelamusest kannustatuna saatsin veel sadu (!!!!) sponsorkirju, millest heal juhul viiele vaevuti vastama ning ka seda negatiivselt. Kogu selle korraldusmöllu kõige raskem asi ongi leppida sellega, et neid eitavaid vastuseid tuleb nii-nii palju, et see võib vahepeal korralikult motivatsiooni alla kiskuda. Aga suutsin noore poisina selja sirgu lükata ning oma rada edasi ajada. See omakorda on viinud selleni, et kõik need vähesed positiivsed vastused on viinud enamasti koostöödeni, mis kestavad tänaseni. Ka Red Bull on siiani minu kõrval ning seda kohe juba kümme aastat jutti. Kui rääkida riigist või omavalitsuste-riigiga seotud asutusest, siis nendega on tihti oluliselt raskem. Palju on kinni tutvustes ning oskuses asju õigesti serveerida. Kui mina saaksin midagi muuta – ja ma ka muudan – siis ma looksin noortele rohkem võimalusi oma mõtete realiseerimaks igakülgset tuge saada. See ei puuduta ainult raha, vaid ka muid väärtuseid: julgust peale hakata, julgust küsida ning teotahet.

 

Kas kunagi on tulemas ka Project D või E või W? Mis on Krisi edasised plaanid elus? 

Kindlasti on, aga teiste nimedega. Project C(hina) oli alles algus. Lähiajal tahaks oluliselt rohkem pildistada, filmida ning asju korraldada. Lisaks töistele teemadele tahaks ma väga palju rohkem maailma näha, kui ma seni olen näinud.

comments powered by Disqus