Eksklusiivintervjuu: Eesti hokikuningas Robert Rooba uues dokumentaalfilmis

Eesti hokimängija Robert Rooba ei tohiks olla võõras nimi ühelegi eestlasele. Kindlasti on see nimi tuttav igale soomlasele. Koostöös Vita Picturaga on kodumaisest hokikuningast meisterdatud minidokumentaalfilm, kus mees räägib lähemalt kõigest, mis teda inspireerib, mis hoki juures hoiab ja mis elus edasi saab. Eelnevalt on sarnased dokumentaalid valminud näiteks tantsija ja koreograafi Alisa Tsitseronovaga ja ka DJ Shromikuga. Filmiga seoses õnnestus meil taas hokukunniga paar sõna juttu rääkida.

 

Robert, viimati tegime sinuga pikemalt juttu 2015. aasta augustis. Mis su elus vahepeal muutunud on?

Ma arvan, et mu elu polegi otseselt väga muutunud, olen ju endiselt professionaalne jäähokimängija, kes elab oma unistust. Pigem olen muutunud mina ise inimesena ning sportlasena ja muutunud on ka mu elukoht ning kodumeeskond, milleks on nüüd juba kolmandat hooaega JYP Jyväskyläst.

 

Sa tundud pidurdamatu. Mis või kes sind täna inspireerib?

Pidurdamatu – väga ägedalt öeldud! Aga võib nii öelda küll, sest aastate jooksul on nii mõnestki “seinast” eesmärkide ja unistuste nimel läbi mindud. Inspiratsiooni saan ma teistest samasugustest inimestest, olgu need siis sportlased, muusikud või edukad äriinimesed.

 

Räägi dokumentaali tekkimise ideest.

See dokumentaal on üks osa Vita Pictura lühidokumentaalide programmist. Minuga võeti sellel teemal ühendust ja minupoolne vastus oli loomulikult jaatav. Mäletan, kuidas väikse poisina ühte spordidokumentaali vaadates unistasin, et ükskord tehakse ka minust vastav. Järjekordne unistus saab teoks.

 

Miks üldse ühel sportlasel on vaja dokumentaali?

Ma arvan, et selliste dokumentaalide mõte on esiteks selle sportlase lugu tutvustada ning teiseks selle looga kedagi inspireerida. Ma arvan, et selle eesmärgi see dokk ka täidab.

 

Sa oled ka üldiselt üks neist vähestest hokimängijatest Eestis, kes regulaarselt meediaga suhtleb ja palju pildis on. Miks?

Kindlasti pole see taotluslik, et mina olen hokimängijatest ainukesena pidevalt pildis. Ilmselt on asi veel Eesti hoki nooruses ning selles, et olen hetkel üks ainukesi proffe, kes kuskil üldse mängib. See olukord on kindlasti muutumas, sest peale on tulemas mitu ägedat tüüpi ja kõva hokimeest. Kui siia veel midagi lisada, siis mind on noorest peale õpetatud, kuidas meediaga suhelda ning olen alati kõigele sellisele väga avatud olnud. Selle eest kuulub suur tänu mu vanematele.

 

Mis kuulub su viisaastakuplaani?

Sellele küsimusele leiab hea ja täpse vastuse just sealt dokumentaalist. Nii palju võin öelda, et elan hetkes ja liiga palju ette asju ei plaani.

Foto: Jiri Halttunen, Liis Kuuli

comments powered by Disqus