Eesti räpp 2017 kuni täna: kes saavad karika, kes jalaga p*rse?

Eesti räpp on mulle imponeerinud juba aastakümneid. Kodumaise räpi fännil tuleb aga valmis olla selleks, et olgu neid häid lugusid ja autoreid kui palju tahes, siis nendeni jõudmiseks tuleb end vahel kordades suuremast kogusest virtsast läbi vedada.

Mõnes mõttes oli möödunud aasta kuradi hea, sest seda rämpsu oli (vähemalt võrreldes teiste aastatega) suhteliselt vähe. Võibolla (noh, eks päris kindlasti on) tegemist ka minu pisut teistsuguse mõõdupuuga, mis eelistab cooli kõla n-ö „sisukatele“ salmidele, mille loojad järjepanu kurdavad, et elu meie kohalikus konnatiigis on ikka nii raske, nii raske. Foriil, mees, ma olen juba 10 aastat selliseid lugusid kuulanud, kaua ma ikka viitsin. Mis järgmiseks? Teed sellele kahvatutes toonides muusikavideo, kus sa kõnnid mööda tänavat… Aa, oih.

Igatahes sisaldas 2017 päris korralikult selliseid muusikapalu, mis on väärt seda, et neid veelkord esile tõsta ja korralikult kiita… või siis laita. Jah, ma tean, et 2017. aasta on praeguseks hetkeks juba üpriski kaugesse minevikku jäänud ja kes vana asja meelde tuletab, sel silma peast välja, aga kurat! Ei saa mitte vaiki olla!

 

SEE KRAAM OLI SITAKS HEA

12 EEK Monkey

Ma ei tea, kas on olemas teist kodumaist räpparit, kelle track record oleks stabiilsem, kui Põhjamaade Hirmu oma. Iga kord, kui sellele mehele mikker kätte anda, tuleb sealt ainult kulda. Genka aga on selline tüüp, kes oskab igaühele naha vahele pugeda, olgu see siis true head räpisõber või muidu seda „neegrite muusikat“ põlgav vanaema. Kahe mehe ühisprojekt oli kui värske sõõm puhast õhku, eriti just tolle viimase jaoks, kes reeglina rohkem selliseid… noh, no offence, aga *lihtsamaid* lugusid teeb. Eks asjale andis juurde ka fakt, et bändi nimi, 12 EEK Monkey, annaks nagu mõista, et sealt ei tule sellist diipi, kosmilist kraami nagu reaalsuseks kujunes.

 

Sip€lga 14

Kui tänaseks hetkeks on asjalood sedapsi, et iga igavlev poisiklutt vähegi funktsioneeriva mikrofoniga/helisalvestust võimaldava seadmega otsustab hakata soundcloudiräppariks ja erinevate artistide vahel navigeerimine näeb kujundlikult välja nagu sumpaks suurte kummaritega läbi soo, siis mullu hoidis seda oranži platvormi enda raudses haardes üks mees ja ainult üks mees – Sip€lga 14. Elu on GTA, noh! Faking geniaalne ja äge ja cool! Maksimaalne pohuism (või pohhuism või pohhhuism või jumal teab, mitu kuradi h-tähte ma siia keskele toppima pean, sesmõttes et suht poh(h)ui on) ja stiilipuhtus ühekorraga hoidsid seda kompotti piisavalt eripärasena, et mitte oranži mere lainetesse ära uppuda. Props!

 

5MIINUST

Tunamullune „Aasta album“ sattus minuni pooljuhuslikult (#grammarnazi), aga ma olen neetult tänulik, et see juhtus, sest 2016. aastal polnud minu jaoks kõvemat plaati. Iga lugu nõretas toorest ükskõiksusest, aga see tõmbas jõhkralt hästi kaasa ning iga pidu, millele ma vähegi sattusin, läks 5MIINUST peale. Ma isegi suutsin päris mitu sõpra „uude usku“ pöörata. Pole seega ime, et „Rämmar EP“ oli mu 2017. aasta oodatuimate plaatide TOP 1 ja peale ilmumist mu 2017. aasta lemmikplaatide TOP 1. Venelase vemmeldav vene veri venitab võrrandi võrratutesse sfääridesse, ainus miinuspunkt ehk selle eest, et kaasakiskuvad refräänid sulavad pisut üksteisega kokku. Aga ei, iga kuulamiskord on korralik rämmar (ayy) ning see, mida 5MIINUST kohalikul muusikamaastikul korda on saatnud, on neetult imetlusväärne, raisk.

 

Küberrünnak ja Karmo – „Maalt“

Kui päris aus olla, siis minu ainus varasem kokkupuude Küberünnaku & Karmoga oli see üks lugu, mis rääkis laibahaisust. „Laiba laiba hais, laiba laiba laiba hais.“ Jõle veider träkk. Mitte just kõige halvem, mitte kõige parem. Kaks tüübi on kaksikud. Sellega kogu teadmine piirdus. Kuuldavasti väljastasid tüübid mullu uue plaadi ka. Mul pole õrna aimugi, millised need teised lood on ja mind väga ei huvita ka, aga kurat kui „Maalt“ pole üks kõige paremaid suvisemaid lugusid, mida Eesti räpis kuuldud on!

 

Grinks

Mulle retsilt meeldib areng ning pole vaidlustki, et see Grinks, kes 2013. aastal selle (siinkirjutaja tagasihoidlikul arvamusel) üpriski kesise ja veidi labase „Kuu pood“ loo tegi, pole teps mitte see Grinks, kes 2017. aastal ühe kõige krõbedama grime’i plaadi massidesse paiskas. „Bonafide“ on ikka nii kuradi bonafide, tuues kodumaisesse räpiskeenesse toda vajalikku värskust ja mitmekesisust.

 

Reket – Super Ei

Reketi mullusele EP-le saab öelda vaid üht: Super JAA! (Lisamärkus: reket sai mu käest FIFA-s põske. Et te teaksite.)

 

2EXXXA – €¥¥

See träkk on nii kuradi bassine, et mul on vähemalt kolm subwoofer‘it läbi põlenud, aga kuna tegemist on 100% lit looga, olen ma rõõmsalt nõus veel kolm supakat ohverdama. See on seda väärt.

 

PK – Järelmaik

PK on viimastel aastatel vist Eesti kõige tegusam räppar olnud, sest träkke tuleb ustest, akendest ja isegi jõuluvana kombel korstnast alla. Kuigi mehe kraam on kvaliteetne ning pühendumus lihtsalt fucking amazing, siis iga loo puhul mul alati seda vaibi ei teki. Järelmaik aga klikkis kohe. Mõnus, chill ning mõnusa, eh, *järelmaiguga* pala, mille juurde aeg-ajalt ikka tagasi minna. Ekstra veider on see seetõttu, et mulle Dr. Pepper väga ei maitse.

 

KUULGE KUTID, SEE OLI IKKA RETSILT HALB

Wild Disease – see seksivideo

Mäletan, et kunagi, kui ma noorem olin, kõlas nii mõnigi Wildi lugu mu klappides ja ma mõtlesin, et raisk – see vend paneb ju tegelt sitaks hästi. Vaatasin läbi sõrmede isegi sellele, et mingile loole oli MSNi kõll taustale sisse jäänud. Mullune „Mul’ meeldib, mis sa teed mu jaoks“ oli aga vähemalt 23 sammu vales suunas. Kogu kompott – alustades lüürikaga ja lõpetades videoga – oli justkui mõne värskelt puberteediikka jõudnud poisiklutikese märg unenägu. „Sa võiksid olla paljas ja alt võiks olla haljas.“ Joppantonio, iga järjestikune rida paneb aina enam arvama, et tegu on mõne Wildi esimese looga, mille ta 14-aastasena kirjutas ning mis nüüd kuskilt sahtlipõhjast üles leiti.

 

Kapa(beibeee)

Minu arust on muusika (ja tegelikult ka teiste kunstivormide) puhul kõige kohutavam situatsioon, kui see ei kutsu esile mingeid emotsioone ega taha kuulajale-vaatajale-kogejale mitte midagi öelda. YouTuberi Kapabeibe debüütalbum [sisesta nimi siia, sest ma ei mäleta] oli kõige keskpärasem Maarjamaa räpiplaat üldse. Pea kõik träkid olid mingid pseudo-armastuslood ning kogu kompott lõppes klassikalise „reede õhtul panen pidu“ looga. Veits oli ka seda Wildi seksiloo cringe’i: „Lähme duši alla, sind seal tahan panna“. Ma ei liialda, kui ütlen, et selle dekoratiivlehma piistupanemine oli ka kordades põnevam, kui su räpp!

 

Azma ja Aropi biif

Ma ei saa siiani aru, mis selle värgi point oli. Tekkis see (vähemalt kõrvaltvaataja jaoks) kuskilt täiesti tühjast kohast, tõsiselt võttis kogu ettevõtmist vaid üks osapool ning kõik lõppes sellega, et kui ma poleks praegu seda maininud, siis paljudele ei oleks see raudselt meeldegi tulnud. Maarjamaa sõnaseppade vahel on varemgi tülisid olnud, aga nendest on sündinud vähemalt ägedad lood, mida pole häbi enda playlisti lisada. Azma disslugu „Juku” oli aga suhteliselt malbe peer, kus ta kasutas tagatipuks veel geniaalset „väike munn – räige kunn” riimi. Seda aastal 2017.

Side note: Isiklikult arvan, et üks krõbedam verbaalne tüli tuleks kohalikule maastikule kasuks (ja jumal teab, et ma olen selle arvamuse eest juba mööda päid ja jalgu saanud), aga seda tuleks teha hästi. Mitte nii. Mitte nii.

 

Tiiu

Ütleks midagi, aga mis mõttega – Tiiu tembeldab mu heiteriks ja teeb YouTube’is oma „rändoomseid freestyle’e“ edasi. Mullune toodang oli igatahes läbivalt halb: „2109“ muusikavideo raiskas 50% mingile ebahuumorikale skitile, teise poole moodustas tuimalt sisseloetud räpp. Kõige nukram kogu situatsiooni juures on aga fakt, et Tiiu tekste saaks soovi korral tegelikult isegi päris tuusalt sisse lasta – ta hääl lihtsalt ei sobi selle räpivärgi jaoks.

Okei, Okymi loos „Puudutus“ oli Tiiu isegi päris hea. Sest ta sosistas põhimõtteliselt kahte lauset.

 

Tigran

Teate seda vanasõna, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde? Ma küll ei ütle, et räpp on mingi megaeksklusiivne värk, aga äkki ei peaks mingitest naljaprojektidest räpikarjääri välja kasvama? Jah, ma ka kuulasin seda „Pärnumaranda“ lugu ja muhelesin, sest tegemist oli päris humoorika paroodiaga sellisest lollist, edevast räpist… aga siis tulid kontserdid ja uued lood ja tänaseks on fiidid 5miinusega ja teab mis veel. Aga naljakas enam pole, sest kogu Tigrani looming jääb kuskile ebakindluse limbosse kinni. Mees ei näikse päris hästi aru saavat, kas ta tahab teha pohuistlikku naljaräppi või olla tõsiseltvõetav artist, kellel on midagi öelda.

 

Analoogne situatsioon aastatetaguse 42GO-ga, kes ossluse hiilgeajal parodeeriva „Bemmi kummid“ loo tegid ja siis avastasid, et „Oh, selle eest saaks ju raha kah küsida!“ Ehk siis fuck põhimõtted ja cash in! „Ferrari“ ägedad visullid olid igatahes sellise jama peale räme raiskamine.

* * * 

2018 tundub so far ääretult äge. On see Nublu träkk, on (veel üks) reketi plaat, 5minni vennad lasid lambist EP välja, väike ped… hea küll, väike pede on paras wtf, aga kuidagi retsilt kirju on see maastik. Eks siis kohtume järgmisel suvel, kui valmib see 2018. aasta kokkuvõte. Spoiler: sinna halbade asjade poolele võib selle (Grex, Grex) Gregor Lillemetsa albumi juba kirja panna.

comments powered by Disqus