Tekst ja fotod: Sulev Ladva
Tänu töökohustustele leidsin ma end septembri lõpus Torontost, suurima rahvaarvuga linnast Kanadas, kus pidin ühtlasi ühe vaba nädalavahetuse sisustama. Elu esimene Põhja-Ameerika mandri külastus viis mõtted vaid ühele asjale: rentida üks korralik muskelauto, et Ontario provintsi avastama minna.
Kanadas pole osariike nagu nende lõunanaabritel ega maakondi nagu meil kodumaal. See-eest on neil provintsid. Ontario provintsis asubki Toronto ja ka Kanada pealinn Ottawa. Kuigi tulihingelise auto- ja autosõiduarmastajana kutsuvad mind pilveteni küündivad mäed ja nende vahel väänlevad mägiteed, ei leidu kahjuks sellist maastiku Ontarios. Sellegipoolest haaran ma alati igast võimalusest tutvuda võõrriikidega mõne huvitava sõiduki abil.
Nagu iga rendiauto kogemus, ei läinud ka Toronto lennujaamas auto kättesaamine ilma üllatuseta. Seekord õnneks aga positiivse loomulisega. Nimelt oli Enterprise autorendil valikus kahte tüüpi muskelautot: garanteeritud V8 mootoriga Ford Mustang GT, Dodge Challenger SRT ja Chevrolet Camaro SS või lahjem variant samadest mudelitest. Kuna kangem valik oli reisi eel broneerides läbimüüdud (ja tõenäoliselt ka liialt kallis), valisin vähemalt siis lahjema sõiduki ja jäin ootama oma V6 või äkki isegi kulmu kergitama paneva 4-silindrilise mootoriga “muskelautot”.
Võtmed kätte saades ja autot nähes kriiskas aga hõbedase Mustangi küljel 5.0 mootoritähis ja pagasiluugi peal GT embleem. Kontrollisin teenindajaga kõik paberid uuesti üle ja sain kinnituse, et ka hindades pole midagi muutunud. Nii lihtsalt ja ootamatult oligi selle aasta uusim 5-liitrise V8 mootoriga Ford Mustang GT järgmised 48 tundi minu kasutuses.
Kui reede õhtu sai sisustatud linnaga tutvumise ja “lühema” 2-tunnilise sõiduga Niagara koseni, oli terve laupäev reserveeritud puhtalt autosõiduks. Ontario provints on tohutu 917 741-ruutkilomeetrise pindalaga. Võrdluseks on Saksamaa näiteks 357 386 ruutkilomeetrit – kõigest 39% Ontariost. Seetõttu piirdusid minu avastused vaid väikese liivatera-suuruse maa-alaga, kui seda kooliaegsest atlasest vaadata.
Tundide kaupa Google Mapsi ja internetist otsimise järel selgus, et kõige kaugem ja tõenäoliselt maalilisem sihtkoht, kuhu jõuaksin, on Algonquin rahvuspark, mis asub umbes 300 km kaugusel Torontost. Teekond polnud muidugi mööda kiirteid vaid mööda internetist avastatud teelõike, mis võiksid pakkuda meeldejäävaid sõiduelamusi. Varasügisene ilmastik ja kõrgemates punktides horisondini kogu vaatevälja täitvad kirjuks muutuvad lehtpuud andsid tervele teekonnale peaaegu et maagilise atmosfääri.
Teravaid kaljusid ja pilvedeni küündivaid mäetippe minu teekonnal ei kohanud, see-eest tundusid looklevad teed ning sujuvad tõusud ja langused täpselt sobivat antud oludega. Mitte kõige teravama käitumisega ja kohati laisa maneeriga muskelauto ning mõnusalt sügisene kulgemine oli täpselt õige laupäevane meelelahutus.
Kirsiks tordil olid tee peale jäävad väikesed tanklad ning hubased külapoed ja dinerid, mis nägid välja täpselt sellised, nagu lapsepõlves “A-Rühma” ja “Knight Rider” sarjades nähtud. Mustangi raadiost kõlas muidugi kantrimuusikat mängiv kanal, kus pooled lood rääkisid viskist, kuhu oma mured poetada ja ehedatest kantri naistest.
Ja kuidas oli minu esimene kogemus puhtaverelise muskelautoga? Huvitav. Mootor oli vapustav juba poolenisti seepärast, et sarnaseid suuri, vabalthingavaid jõuallikaid võrdlemisi mõistliku raha eest lihtsalt enam ei leia. Mootori heli, kui see ronib 7 500 pöördeni, meelitas alati naeratuse näole. Sõiduki käitumine oli umbes selline, nagu ootasin: omajagu sportlik, kuid samas ka mugav.
Suuri miinuseid oli kaks. Esimeseks oli interjöör, eelkõige pidevalt nagisev kindalaegas ja juhiiste. Sättides viimast pidevalt ühte või teistpidi, ei leidnud ma küllalt mugavat asendit ja alati andis alaselg mõne tunni pärast tunda. Kindlasti oleks võinud istumine ja kübeke madalam olla.
“Uusimal Ford Mustangil on 10-käiguline automaatkast. Ei, see polnud trükiviga ja sa ei lugenud valesti.”
Teiseks miinuseks, ja see on selline korralik “peaaegu, et rikkus kogu sõidukogemuse ära” miinus, oli käigukast. Nimelt on uusimal Mustangil 10-käiguline automaatkast. Ei, see polnud trükiviga ja sa ei lugenud valesti, käigukastil on tõesti KÜMME käiku! Seda on ilmselgelt liiga palju. Näiteks 95% kordadest vahetas auto seisust sujuvalt kiirendades esimeselt kolmandale käigule. Läbitud 1 000 km jooksul nägin teist käiku vaid paaril-kolmel korral.
Samuti ei suutnud Mustang tihti ise välja nuputada, millise käigu peaks hetkel sisse panema. Kuues? Ei, viies? Aaa, ma tean, tegelt kaheksas! Et frustratsiooni veelgi suurendada, puudub kastil ka manuaalrežiim, mis võimaldaks võtta kontrolli täielikult enda kätesse. Lapatsitega roolil sai vahetada käike üles ja alla, kuid mõne sekundi pärast otsustas auto, et juht ei tea, mida ta teeb ja hakkas jälle käikudega ise majandama.
Lõpetuseks olid käiguvahetused üles uimased ning alla mitte kõige sujuvamad. Kui üldse oli tõestust vaja, et lihtsad ja pigem sõidukogemusele suunatud autod vajavad korralikku manuaali, siis Mustang GT uusim automaatkast oli üks parimatest näidetest. Lisaks pani see hindama hiljuti kogetud Boxster S’i PDK kasti täiesti uues valguses. Mõistsin taaskord, milline mehhaaniline kunstiteos see tegelikult on.
Pühapäeva hommikul ootas mind veel viimane sõit, sest pärastlõunaks pidi minu ustav V8 mootoriga reisikaaslane juba tagastatud olema. Peale muskelauto enda oli pühapäeva hommik üks oodatumatest seikadest sellel reisil, milleks oli väidetavalt Kanada suurim Cars n’Coffee-nimeline üritus. Autod, mida seal näha võis, ületasid ootused pea mitmekordselt ja esimene põhjalikum tutvus Kanada auto skenega oli kahtlemata terve reisi kõrghetk.
Mida kujutab endast Cars n’Coffee ja milline oli see Toronto lähistel Vaughnani linnas, saab täpsemalt lugeda juba minu järgmises TRAVELHAMLET‘i loos.