FILMIARVUSTUS: Spider-Man: Into the Spider-Verse on vaieldamatult parim Ämblikmehe film

Olgu kohe öeldud, et kirjutamise hetkeks olen värsket „Spider-Man: Into the Spider-Verse’i“ juba kahel erineval korral kinos vaatamas käinud. Valetaksin, kui ütleksin, et ei mõtle ka kolmandat korda minna.

Kuulutan seda igal ettejuhtuval võimalusel ning teen seda ka siin – tegemist on kõige parema Ämblikmehe filmiga, mis eales hõbeekraanile jõudnud. Tõenäoliselt võiks siinkohal loobuda isegi ühe spetsiifilise tegelase raamistikust ja laiendada toda väidet tervele superkangelaste žanrile üleüldiselt, sest isegi suurema pingutamise peale ei meenu ühtki teist linateost, mis suudaks vaatajale pakkuda niivõrd palju korraga.

Emakeeles „Ämblikmees: Uus universum“ nime kandev linateos keskendub sel korral Peter Parkeri asemel hoopiski noorele Miles Moralesele, kes saatuse tahtel samuti radioaktiivse ämbliku käest hammustada saab. Kui nooruk satub ühel päeval juhuslikult tunnistajaks sellele, kuidas tema dimensiooni Peter Parker võitluse käigus alistatakse ning viimane selle tulemusena oma maailma ilma Ämblikmeheta jätab, peab Miles hakkama üpriski suuri kingi täitma.

Miles Morales on sümpaatne protagonist, kelle võitudele ja kaotustele on lihtne kaasa elada

Tegemist on mõnusalt lihtsakoelise looga, millest võib leida ka parajas koguses sügavust. Seetõttu on „Into the Spider-Verse“ teos, mis sobib vaatamiseks igaühele, olenemata vanusest, soost või mõnest muust faktorist. See on ääretult südamlik, pakub tohutus koguses lusti ja heatahtlikku huumorit, ent samal ajal ei unustata vaataja pisarakanaleid, mis tahes-tahtmata tööd võivad saada.

Eelnevale aitavad tohutult kaasa hästi kirjutatud tegelased ning tänu raudkindlale stsenaariumile leidub neid filmist ohtralt. Miles Morales on sümpaatne protagonist, kelle võitudele ja kaotustele on lihtne kaasa elada. Olgugi, et ühel hetkel omandab ta ämbliku (?) võimed, on paljud probleemid, millega nooruk rinda pistab, argised. Näiteks kompab film läbivalt erinevaid pereteemasid ja seda absoluutselt iga võimaliku nurga alt.Heites pilgu enda minevikku on ülimalt tõenäoline, et ka vaataja jaoks on taolised situatsioonid (supervõimetega tuttavad välja arvata) üpriski tuttavad, mis teeb samastumise (ja kiindumise) vägagi lihtsaks.

„Spider-Man: Into the Spider-Verse“ on parim Ämblikmehe film, mis eales hõbeekraanile jõudnud

Film suudab rabada ka mujal. Üheks meeldejäävaimaks aspektiks on linateose visuaalne külg – tegelased on ägeda unikaalse disainiga ning maailm on algusest lõpuni värve täis. Tänu sellele ei tundu ükski karakter kohatu, olgu ta nii ontlik kui tahes. Samuti rõhub filmi fresh stiil Milesi juurtele. Sama saab öelda ka soundtracki kohta, mis on otsast-otsani täis mõnusat muusikat ja kavalalt valitud palu. Veidral kombel jäi aga plaadiversioonilt välja filmis kõlav Biggie „Hypnotize“, mis oma olemuselt on muidugi ühe n-ö koguperefilmi jaoks muidugi, khm, riskantne valik. Ja kui me juba audiopoole juurde pidama jäime, lubage ma valan kiitusega üle absoluutselt kõik (originaalsed) häälnäitlejad, kes tolle filmiga seotud – te kõik tegite fenomenaalset tööd! (Eesti dublaaži ma siiski vaatama minna ei kavatse, sorri juutuuberid!)

„Spider-Man: Into the Spider-Verse“ on fantastiline film, mis pakub rõõmu nii noortele kui ka vanadele, uutele huvilistele ja vanadele fännidele. Eriti viimaste jaoks on film täis ohtralt  viiteid ja vihjeid varasematele teostele, raamatutele, mängudele ja isegi meemidele. Ma ei suuda ära korrutada kuivõrd palju ma kõnealust filmi armastan!

comments powered by Disqus