Filmiarvustus: Birdbox – kas viimase aja üks haibitumaid filme on oma haipi väärt?

Tekst: Joonas Väli

Enne selle filmi vaatamist ei olnud ma teinud kübetki eeltööd. Ma ei teadnud, kes seal mängivad, ma ei olnud lugenud arvustusi, kaugeltki mitte raamatut. Tunded peale kõigi nende asjade tegemist on kahetised.

“Birdbox” on Josh Malermani samanimelisel raamatul põhinev düstoopiline õuduspõevik, mida saab vaadata Netflixis. Režii eest hoolitses Susanne Bier ning stsenaariumi kirjutas Eric Heisserer“Birdboxi” puhul ei ole tegemist tavalise Hollywoodi õudukaga, kus limane koletis kriisete saatel ükshaaval ilusaid peategelasi ära sööb, vaid pigem psühholoogilise põnevikuga, mis mängib vaataja närvidega kuni filmi lõpuni välja. Linateoses näeme põhiliselt kahte tegevusliini, mis toimuvad üksteisest 5-aastase vahega. Esiti võivad osad tegevused või ütlused vaataja segadusse ajada, kuid enam-vähem kõik selgitatakse pärast ilusti ära.

Malorie nimelisel naisel tuleb koos kaaslastega rinda pista tundmatuga, mis ilmselt ongi, ka vaataja jaoks, kõige hirmsam. Kurjuse põhimõte antud filmis on, et kui sa “neid” näed siis “nad” võtavad su suurima hirmu või kaotuse kuju, mis omakorda paneb sind ennast surmama. Seetõttu liiguvad (niipalju, kui nad seda teevad) tegelased, kas silmad kinni või rätik silmade ees. Siiski, on erandeid. Mõned inimesed, filmis jääb veidi arusaamatuks, kas nad kõik ongi kliiniselt hullud või ühendab neid veel mingi tunnus, teevad risti vastupidiselt sellele, kuidas talitavad peategelased. Nad vaatavad, isegi naudivad nende olevustega silmitsi olemist ja tahavad, et ka teised neid näeksid.

Ma olen siiralt õnnelik, et filmitegijad ei otsustanud neid kolle või mis iganes nad ka ei oleks, ekraanile panna, sest see oleks võinud nii minu kui ka ilmselt paljude teiste vaatajate jaoks filmi täielikult ära rikkuda.

Nüüd, kui olen ka Josh Malermani raamatuga tutvunud, muutus minu arvamus linateosest ja kahjuks mitte paremuse poole. Malermani romaani on muudetud helgemaks ja ameerikalikumaks.

Kui võtta kasvõi lõpp (spoiler alert!), kus Malorie ja 2 last enda sihtkohta pärale jõuavad. Filmis on see rahulik koht pimedate kool, kelle puudest on saanud siinkohal eelis. Raamatus on aga tegu grupi inimestega, kes on ennast meelega pimedaks teinud, et nad ei annaks endale isegi võimalust vaadata. Lõpu ilusamaks ja helgemaks muutmine on minu jaoks natuke kahjutunnet tekitav element, kuna ma hindan väga filmikunstnikke, kes ei allu tavalisele Ameerika protagonist-jääb-ellu-kõik-on-ilus-ja-helge traditsioonile. Tõsi, kurjast jõust ei saada lõplikult lahti ka filmi lõpus.

Näitlejatööd “Birdboxis” on veenvad, eriti tahaksin kiita John Malkowichi, kes mängib oma sitapea rolli suurepäraselt välja. Hea esituse teeb ka muidu räpparina tuntud Machine Gun Kelly.

“Birdbox” jätab üsna segaseks antud kurjuse juured. Alguses mainitakse paari lausega mingit bioloogilist relva ja Põhja Koread, aga see on ka kõik. Mingil määral sarnaneb linateos William Goldingu “Kärbeste Jumalaga”. See paneb mõtlema, kelle moodi sa ise hädaolukorras käituksid, milline inimtüüp sa oleksid.

Kokkuvõttes on tegu üsna hea filmiga, mis võib algajal õudusfilmide vaatajal hirmu nahka ajada, ometi pole tegu ka uue õudukate lipulaevaga, mis ka dekaadide pärast inimeste teleka-ja arvutiekraanidel helendaks.

 

Täägid: