Suur arvustus: aasta 2018 Eesti räpp TOP 10

Meile ei meeldi, et aasta kokkuvõtted muusikas toimuvad tavaliselt detsembrikuus, kui muusika-aasta veel pooleli on. Sellepärast otsustasime eelmise aasta kokku võtta veebruaris, kui silmapiir on klaar ja torm vaibunud. Aasta 2018 on läbi tegelikult juba üsna ammu ja see on uudis, mille uudisväärtusega sarnaseid artikleid on online-meedia täis. Ja ka see omakorda on uudis, mille uudisväärtusega sarnaseid… okei, siin võime päris pikalt niimoodi minna. Võtsime Hamleti pundiga oma aja, et seedida kõiki kodumaised räpialbumeid ja panime kokku omapoolse nimekirja tugevamatest. Ametlikult anti 2018. aasta sees Eestis välja 22 meie arvates räppmuusika alla enam-vähem kvalifitseeruvat plaati ja by ametliku all peame silmas neid plaate, mis Eesti Fonogrammitootjate Ühingus korralikult registreeritud nii nagu peab. Ei ole ikka päris nii, et teed vanaisa magamistoas autotune’iga “yo-yo” ja muusikakriitiku heaks kiitva sotsiaalmeediakommentaari saatel sukeldudki täieõiguslikult reketilt Maarjamaa räpi kroonprintsi skepterit haarama. Loomulikult ei pretendeeri ka meie TOP 10 ülimale tõele, aga Hooligan Hamleti veebiajakiri on tõele suht lähedal, kui juttu on räppmuusikast. Ette juba vabandused nendele, kes meie subjektiivsesse TOP 10 listi ei mahtunud.

Siin on meie arvates parimad aastast 2018 ja kui sulle siit midagi kõrva jääb, millega sa varem kokku puutunud ei ole, siis on meie missioon täidetud. Albumeid arvustavad: Sten Kohlmann, Otto Suits, Asko Astmäe ja Metsakutsu.

 

10. Jazzy Bubblez – Henny Kravitz

Kui niimoodi vaatama hakata, siis 22 albumit ei olegi tegelikult palju. See omakorda annab võimaluse TOP 10-sse mahtuda reliisidel, mis võibolla esimesena pähe ei tule, kui aastale tagasi mõtlen. “Henny Kravitz” ei olnud muusika, mida ma aasta jooksul märkmisväärses koguses kuulasin, aga ta oli muusika, mille ilmumise üle mul oli hea meel. Pingutusevabalt mõjuv saund on vaieldamatult 2018. aastat tugevalt iseloomustav nähtus, aga Jazzy ajab oma asja ja see on algusest peale väga sümpaatsena mõjunud. “Henny Kravitz” võiks minu meelest olla inspiratsiooniks kõigile tänapäeva moeräpparitele. Hea näide sellest, kuidas olla trendikas, aga siiski säilitada kõige selle sees oma nägu. – Metsakutsu

 

09. Ditto – Lihtsurelik

“Lihtsurelik” on räpist lugupidavale muusikasõbrale väga hea plaat. Seisukohad on konkreetsed, saund väga mitmekesine. Ditto ei luba oma räppi kuhugi kategooria kasti tõsta, eriti skaalal “true skool – new skool”, tal on sellest pohhui. Mulle tundub ja parandage mind, kui ma eksin, et Dittol ei ole lihtsalt nö õigeid sõpru, kes oma sotsiaalmeedias Raadio 2 muusikaekspertidele tema muusikat piisavalt haibiks. Ja niimoodi lendabki tüüp jumala kvaliteetse asjaga radari alt. Võibolla on madallend Ditto eesmärk, aga minumeelest vääriks tüüp palju rohkem tähelepanu, kui ta seda praegu saab. Paar korraliku featuring-artisti, sotsiaalmeedia spämm Raadio 2 erinevatele kontodele ja usun, et Ditto võtab tuule alla lõdva randmega. – Metsakutsu

 

08. ROM – TXHINE

Ma olen seda vist korra juba kuskil maininud, aga ütlen uuesti – mulle on oluline esmalt äge kõla ja alles siis sõnum. Just seetõttu vaatan mängleva kerglusega läbi sõrmede ROMi viimase EP lüürikale, kus kohati käib läbi mingi automaatidega vehkimine ja muu eestlase jaoks mõeldamatu teema. See on lihtne, sest lood ise pauguvad errrrriti mõnusalt ning on (eriti ülejäänud halli massi sees) piisavalt unikaalse kõlaga, et meelde jääda. – Sten Kohlmann 

ROM on asjale pihta saanud ja see toimib. TXHINE on kõlalt kaasaaegne, aga tema USP (unique selling proposition) omasuguste seas on pühendumine räppimisse. Kaasaegne suund hip-hopis on selle tegevuse lahustanud meloodiate ja heli plugina eksperimentide leotisse. ROM hoiab flowd, riimiseadmist ja loomulikku “swagi” ausees ja seda on väga hea kuulata. Reliis ise oli natuke õhuke ja päriselt 140 km/h 70 alas radarisse lendamiseks vajaks natuke tõsisemalt ettevõtmist, aga ükskord kui see juhtub, saab ilmselt tegemist olema ühe ägedama räpialbumiga sellel aastal. – Metsakutsu

 

07. Stupid F & Hash – SFHaarium

Mul on eriti hea meel, et Eestis vilgub kogu selle trendimuusika pimedas udus üks majakas, üks suur ja kõrge majakas, mis kõik eksinud hinged sadamasse juhatab. Stupid F & Hash, noortele selgituseks – legendaarne Rakvere duo, andis välja kvaliteedist punnis korraliku hip-hop albumi ja see on uudis, mida ükski kodumaine räpihuviline ei tohiks kergelt võtta. Jah, see kõlab samamoodi nagu Stupid F-i & Hash-i muusika alati kõlanud on, aga see on signatuursaund. Asi, mida tänapäeva uuevoolu räpparitel eriti lauale panna ei ole. Stupid F’i Rakvere päti vokaali ja Hashi ülbet gängsta gruuviga põksuvat instrumentaali on võimatu kellegagi segamini ajada. “SFHaarium” on hea nostalgia mats eestikeelset hip-hopi ajast, mil muusikat inspireerisid elu ja tänavad mitte internet. – Metsakutsu

Esimest korda kuulates ei läinud Stupid F & Hashi uus plaat mulle üldse peale. Teisel korral oli juba okei. Aga see rongivideo lugu oli ikkagi halb. – Sten Kohlmann 

[bandcamp width=700 height=350 album=4222897745 size=large bgcol=ffffff linkcol=de270f artwork=small]

 

06. EiK – unerohi

EiK on üks ütlemata omamoodi tegelane. Kui küsid, mis on praegu raadiolaineid valitseva lihtsasti ja kiirelt tarbitava mussi vastand, siis ma vastan loomulikult, et EiK. Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga näiteks autoroolis linnaliikluses või mingi muu kontsentratsiooni nõudva tegevuse taustaks ma seda plaati kuulata ei suuda. See kraam on lihtsalt nii sisutihe. Nii EiKi lüürika, kui ka need eklektilised instrumentaalid vajavad omajagu süvenemist. Ja patt olekski neid niisama taustamürana mööda saata. – Otto Suits

Minu jaoks on EiK raskesti kuulatav. Ta on mõttena põnev nähtus, sarnaselt Tommy Cashiga, aga reaalselt tarbides minu jaoks vaevaline. Mis ei vähenda EiKi albumi olulisust 2018. aastal ilmunud räpiplaatide seas. Ma rookisin oma aias lund, kui see plaat mu kõrvaklappides 2 ringi peale jõudis teha. Palju põnevat mõtteainest järgmisteks päevadeks ühe noore kasvava inimese peast. “unerohi” on jälgija, ta otsib elust mustreid, ebakõlasid, anomaaliaid ja reegleid. See on kuulajale põnev teekond jälgida. Ehkki EiK ja “unerohi” jätavad ontliku mulje, on mitmetes mõttekäikudes tunda väga palju üleolevat kriitikat ja vastandumist nö “tavalisele”. See on minu jaoks ebasümpaatne vastuolu ja kuskil helgib aegajalt läbi seletamatu ebasiirus. Kokkuvõttes on aga hindamatu väärtusega asjaolu, et kodumaisesse räppmängu lisab mitmekesisust nähtus nimega EiK. Sellistel hindamatutel nähtustel on komme ennast mingil hetkel räppmuusikast ja hip-hop maastikust distantseerida, loodame, et EiK jääb meile südamelähedase zanri ridadesse pikemalt ja kingib skeenele veel hunniku sama kvaliteetset muusikat nagu seda on “unerohi”. – Metsakutsu

 

05. Sammalhabe – james_

Sambla suurim tugevus võib olla identiteeditunnetus: see nimi sobib ta sumeda, kastepiisaliselt õhulise saundi ja erastparmastoliku temaatikaga nagu rusikas silmaauku (kes üldse sellise võrdluse peale tuli? Vanarahvas pidi ikka üsna verejanuline olema). Samuti rõhub ta oma tugevustele – ta räps on “Sammalbumiga” võrreldes enesekindlam, aga endiselt nõtke loorina kaunitele taustadele peale laotud, tähelepanu enesele tõmbamise asemel neid rikastades. Chillwave-hõnguga earworm “Kahekestimullivannis” demonstreerib pisteliselt ilmuvat pädevat popivaistu. Albumiinimesena on kahju ainult sellest, et varem ilmunud “Zombi” niiöelda kuuse alla jäi. – Asko Astmäe

Sammalhabe on minu jaoks alati triivinud kuskil räpi ja alternatiivse muusika piirimail. Antud album kaldub kindlasti sinna alternatiivse poole ja ega tegelikult ongi üsna ilmselge, et mehe eesmärgiks ei olegi olla räpp. Sammal tahab ja julgeb eksperimenteerida ja tulemus on vägagi huvitav. Omapärase lähenemisega tekstid, mis kulgevad sujuvalt rahuliku natuuriga biitidel, on minu arust siin Eesti skenes täiesti ainulaadne nähtus. Plaat sai omajagu rotatsiooni ka raadios ning päris palju oli päevi, mil peale ummikus istumist lõpuks tööle jõudes keerles peas „kahekestimullivanniiiis“. Sellele aitas kõvasti kaasa silmapaistvalt catchy instrumentaal. – Otto Suits

Möödunud aastal ei olnud vast suuremat üllatust, kui asjaolu, et mulle väga väga väga meeldis Sammalhabeme uus EP – olin ju ta esimese kauamängiva vastu ääretult kriitiline. Õnneks on igasugune üheülbalisus minevikku jäetud ning selle asemel pakutakse meile mitmekülgset, kompaktset elamust, mis paitab kõrvu ja teeb tuju heaks. – Sten Kohlmann

 

04. Grinks – Rubicon

Eestis on aegade jooksul grime‘i žanri alla liigituvat räppi tehtud omajagu. Minu jaoks on näiteks eestikeelne grime kuidagi loogilisem nähtus kui eestikeelne trap. Ilmselt on see tunne seotud grime‘i sünnikoha vahetu lähedusega minu enda sünnikohale. Nendele, kes aru ei saanud, siis pidasin silmas Eesti ja UK vahelist distantsi. Kui me peaksime siin valima läbi aegade parimat eestikeelset grime‘i poole kalduvat MC-d, siis oleks Grinks konkurentsitult minu lemmik. Aga see pole ainus põhjus, miks “Rubicon” on hea album – ketas on jõuline, ülbe, tihe ja seda kõike maksimaalselt loomulikult, punnitamata. Albumil käsitletud teemad mõjuvad tuttavalt ja ei hõlju anonüümselt kuskil orbiidil. Flow-tehniliselt paneb Grinks päkad silma suurele osale riimimeistritest. Enne kui mingi vastulause peas vormi võtma jõuab hakata, kuula loo “100%” teist salmi. “Rubicon” on igati hästi õnnestunud komplekt – energiline, aus ja täpselt õige pikkusega, kõht ei jää tühjaks. Eriti hea meel on selle üle, et ketta visuaalne pool on harukordselt professionaalne ja paaritub saundiga kenasti. Mida kahjuks ei saa öelda näiteks täitsa heal tasemel reliisi Akar “Pättmees” album-arti kohta. – Metsakutsu

 

03. Catapulta – Badminton

Gorõ Lana liikmete kõrvalprojekt tallub EHHi kontekstis oma rada. Lanale omase džässräpi vahetab välja UK-hõnguline kõlaassortii, mille saatel Lef ja Magnum Pi oma kontrasteeruvaid (esimene konkreetsem, teine amorfsem) stiile viljelevad. Tegumoe poolest võib võrrelda Gribõga, aga emsiid hoolitsevad selle eest, et Catapultal oma nägu oleks. – Asko Astmäe

Minu jaoks isiklikult üks positiivseim üllatus aastast 2018. Olen ise juba mõnda aega täpselt sellise saundi lainel nagu “Badmintoni” pealt kuulda on ja meie klapp selle kettaga on kirjeldamatu. Loomulikult ei saa alahinnata ka fakti, et mehed suvel Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval presidendi vastuvõtul otse-eetris laivi tegid. Paljudel kodumaistel räpparitel selline asi ette näidata on? Plaat on maitsekas ja stiilne, saund on elujaatav ja väga tihti muud ei olegi vaja. Rohkem selliseid projekte siia pisikesse riiki. Rohkem! – Metsakutsu

 

02. James Wolfgang Rassakas – Lõuna-Rakvere Underground Vol.1

Rassaka kolmas plaat ilmus uue nime alt (sedapuhku James Wolfgang) nagu kombeks. Tegemist hausihõngulise, ühiskonna olusid, võlusid ja valusid dokumenteeriva outsider-räpiga nagu kombeks. Küll aga oli varasemaga võrreldes vähem räppimist. Võib-olla ongi see seotud mingi küpsumisprotsessiga, kus elutarkuse läbi suureneb sõnade kaal nende hulga arvelt. Jätab ju oma mõju ka ütlemata jäetugi: “Raisku läinud sõõriku” terrorismiakti tõttu pooleli jääv “meil Rakveres on ühe Grossi poe juures…” on vast tõsisemaid cliffhangereid Eesti räpiloos. – Asko Astmäe

Rassaka nn. “Masinamuusika” album oli üks minu vaieldamatutest lemmikutest möödunud aastal. Biidid tõmbasid kaasa, sõnum oli selge ja humoorikas ning vägisi tuli meelde lapsepõlv, kui vaatasin ema korteris aknast välja, vihm peksis vastu klaasi ja raadiost tuli tümmi. Nostalgiline ja samas ka värske! – Sten Kohlmann

See on album, mis tegi kodumaisest räppmuusikast minu erinevates pleierites kõige rohkem tiire. Täielik meistriteos! Rassaka võime lihtsaid asju jälgida ja kirja panna, on minu jaoks aegade algusest olnud geniaalsus. Tase, milleni mitte keegi teine Eestis ei küündi. L-RU vol1 on eelmise muusikaga võrreldes lisanud juba niigi toiminud võrrandisse veel paremini istuva biidi, mis viib Rassaka mõlgutused täiesti uuele tasemele. Kompott kõlab kokku eriti stiilselt ja teeb sellest kroonijuveeli, vähemalt 53 korda. – Metsakutsu

 

01. reket – Rahu

„Rahust“ rääkides on raske letti lüüa mingit suurt narratiivi drastilisest suunamuutusest: see on sõit sel kelgurajal, mille lood nagu „Lähme“ omal ajal mäeharjalt alla lõid. Nüansside ja detailide poolest on samas muutunud nii mõndagi: kui varem oli see meloodilise varjundiga kraam üks sporaadiliselt esinev tahk, siis jooksvalt on sellest välja kasvanud terve esteetika. Mahagonmahedate biitidega (lõviosa on Alexander Sanniku looming) ja mõjusate tekstidega noir-hõnguline tripp. „Rahu“ on kõlab nagu album, mille võiksid teha Soulectioni rahvas, kui nad juhtuksid maarjamaalased olema. – Asko Astmäe

Ma isegi ei tea, kuivõrd mitu korda ma Reketi plaati möödunud aastal otsast lõpuni läbi kuulasin, aga see arv on kohe kindlasti (vähemalt) kahekohaline. “Rahu” on õiglane nimi, sest absoluutselt iga kuulamiskord on mõnusalt chilli vaibiga. Reketi rahustav hääl on suuteline isegi tööpäevastressi laiali ajama. – Sten Kohlmann

Minu arvates vaieldamatult parim plaat, mis 2018. aasta jooksul meie pisikese räpirahva pleiereid õnnistas. Nagu Kontaveit ei tee midagi ilma reketita ja nublu ei tee midagi ilma reketita, nii ei tee ka Maarjamaa hip-hop midagi ilma reketita. Tom on aastatega kasvanud ajastut defineerivaks muusikuks ja aasta 2018 tundub minu jaoks tema senise karjääri parim. “Rahu” on Michael Jordan 1996-1997 hooaeg. On terve põlvkond inimesi, kelle parimaid mälestusi sellest ilusast ajast, milles me praegu elame, jääb igaveseks saatma reketi muusika. Aastal 2057 istub Barcelona metroos viimast rongi ootav üks üsna melanhoolses meeleolus Eesti juurtega naine, kes paneb klappides käima loo “Nagu täna” ja meenutab seda aega, mida me praegu kõik nii enesestmõistevalt võtame, kus pere käis koos, sõbrad olid koos, ilmad olid ilusad ja meeled olid rõõmsad. Loodan väga, et reket ei pane reketit varna ja kütab edasi, sest koht temale on kuulajate südames olemas ja kui see tühjaks jääb, siis sinna ei ole Eestis praegu küll mitte kedagi asemele panna. – Metsakutsu

comments powered by Disqus