TESTHAMLET: BMW M TOWN ringrajapäev Riias

BMW M TOWN rajapäev Riias. Peaosades maailma ühed olulisemad sportautod. Kutsuti ja ma läksin. Lihtne. Mekitud sai BMW M2 ja M5 ja värske 3. seeria sedaan ja sõrmeotsaga Z4. Mida tundis ringrajal töll, kellel on kodus 28 aastat vana BMW, millele paneks Tartu mntl päkad silma ka natukene parem jalgrattur? Varu aega, sest kavatsen pikemalt kirjutada kõikidest mõtetest ja tunnetest, mis mind sellel päeval saatsid.

 

 

Süütunnet leevendav sisemonoloog

Esmaspäeva hommik, kell 5:54 Paldiski mnt Inchcape Motorsi ees. Esimene mõte – mu ümber on Eesti parimad autoajakirjanikud, miks mina siin olen? Kui mõni mu sõber hakkaks autot ostma, siis mina ei oleks esimene inimene, kelle poole ta autoalast nõu tuleks küsima. Jah, mulle väga meeldivad autod, aga mul on elus olnud kokku 5 autot, mille kW summa ei ületaks ühe M5 näitajaid. Mis kuradi nõu selline vend anda saab? Sama hästi võiks järve ääres looklevalt kruusateelt uurida, mis varustusega kala püüda ja, mis veini, millise kala kõrvale juua sobib. Kurja, ma tahtsin mingi üli hea mõtteni jõuda, miks mu arvamus siiski on suht oluline, aga praegu triivib täitsa vales suunas. Igatahes, mulle väga meedivad autod, on lapsepõlvest saadik meeldinud. Autodega kaasneb alati kirg, tugev emotsioon ning need on nähtused, millest võin arvamusartikleid kirjutada lõputult. Kuula mu 3 albumit.

 

 

Esimene lõik, mis kaldub teemast kõrvale. Pea vastu. Leidsin hiljuti, et jaotan autondust ja sellega seonduvat sarnaselt moetööstusega – sport ja lifestyle. Jooksutossud parimate hobujõudude ja ideaalse kaalujaotusega ei ole minu jaoks äge. Täitsa lahe, aga mitte äge! Elustiilijalats, millest igapäevaselt lõputu arv Instagrami pilte teha, aga mille juured on prospordis, on äge! Sama on minu jaoks ka autodega. “Sport ja lifestyle” skaalal olen ma tugevalt elustiili poole kaldu. Videomängumaailmas – kui mu sõbrad on manuaalkastiga “Forza 4”, sest see on “nii päris!”, siis mina olen gaas põhjas “Need For Speed: Most Wanted”, mäng, mis on auto reaalse juhtimisega sama tugevalt seotud nagu Jüri Ratas ja jalgrattasport.

Mõtlesin üldse, et see nö auto lifestyle on asi, millega Eestis veel väga tugevalt ei tegeleta. Õnneks on meil suurüritus StanceEst, tore iga neljapäeva õhtune Ülemiste parkla häng, mõned blogid, subkultuuride kogunemised ja fanatid, aga kodumaa automüüjate turundusosakonnad seda suunda igapäevaselt veel ei lükka. Siiski siiski, eelmisel aastal kutsus Auto 100 mind Porsche Lifestyle üritusele Montenegrosse, mis oli täpselt see, mida ma “auto elustiili suuna lükkamise” all silmas pean. Usun, et sellise “väändemomendi jutt on väiksem kui mega äge vibe jutt” suunaga suhestub täna suur hulk veel avastamata autofänne. Hea, et selle südamelt ära sai ja nüüd ei tohiks enam ebaloogiline olla, et ma just selle nurga alt oma kogemuse Inchcape Motorsi korraldatud BMW rajapäeval kokku võtan.

 

Kollanokk ringrajal

Enne maikuud aastal 2019 ei olnud ma autoga ringrajal sõitnud. Riia Biķernieku ringil toimunud BMW M Town rajapäev oli minu elu teine kogemus. Esimene kogemus oli mõned nädalad tagasi Pärnus, kus võtsin kogu oma vapruse kokku ja istusin päeva lõpus 718 Cayman GTS-i rooli. Ma tegelikult salvestasin oma peas selle hetke umbes 3. ringil, kus ma tundsin, et mu hammas läks verele. Riias kõikide nende põrisevate M2 ja M5 vahel olin juba nagu vereloiku heidetud hai – ma ei suutnud otsustada, millisest suunast seda kõike sisse ahmima hakata.

 

 

Päev oli suviselt soe, õhk oli täis pidurite lõhna, stardiraja ümbrus kubises põkimatest ilusatest poistest ja naeratavatest pikkade jalgadega tüdrukutest. Jahutusega ruumis jagati keskmisest uhkemat snäkki ja kogu ala oli BMW brändingusse uputatud. Graafiline disainer minus ütleb, et ürituse dekoratsioonid ja üldine visuaalne pool ei tekitanud seda päris premium tunnet, mida BMW bränd esindab, aga rajale sätitud urisevad masinad tõmbasid tähelepanu enda peale ning kortsus nurgaga viltune bänner ununes üsna ruttu. Mõnusas seltskonnas möödusid minutid ruttu ja juba oligi üles rivistatud suur hulk Läti auto- ja motospordi tippretse. Ja foto ajaks ka Tarmo Tähepõld.

 

Kas tuttuus 3. seeria täitis kõrgele keritud ootused?

Esimese asjana sain soojenduseks hoopis natukene ringi kruiisida uue 3. seeria buumeriga. Ilma gaasi põhja vajutamata, täpselt nii nagu ma seda autot ka ise igapäevaselt kasutaksin – otsides parkimiskohti, kus head pilti saada. Tunne auto roolis oli võrratu, täpselt see embav kokpit, millesse keskkooli ajal oma E36 sedaani istudes armusin. Olen kuulnud, et mingid mehed otsivad alati tüdrukutes oma ema. Mina otsin igas autos seda BMW kabiini istumise tunnet. Uus 3. seeria ei olnud sellesosas pettumus. Kuna mind ootab ees see tore 5. aasta ehk autovahetuse aasta, siis olen tasapisi fantaseerinud 3. seeria soetamisest. Selleks olen ennast kurssi viinud kõikide promovideote ja fotodega, mida BMW selle autoga seoses on pakkunud. Masinat ära parkides tundsin, et selle auto sätiks kindlasti “Otsin uut pereliiget” avahooaja üheks finalistiks. Eelmist versiooni defineeris minu jaoks ebasümpaatsena mõjunud maha vaatav nägu. See on pisikeste ninaoperatsioonide ja kulmukergitamistega korda tehtud ning üldine auto nö istumine ratastel on vägagi minu teetass. Eriti poeb südamesse ja teeb sinna endale pesa just see sama sinine värv.

 

 

See tüüp rajal, kes pirueti tegi

Minu ainus päris võrdlusmoment ringrajal on 718 Cayman GTS. Nagu Rein Lang, kes teeb Priit Piusi tegemas Rein Langi, ütleks: “Poleee paha!”. Minu peamiseks instruktoriks sattus Läti motokrossi kahekordne meister. Jah, motokorssi, mitte rallikrossi. Enne, kui jõudsin tüübile ebaleva “Hello!” öelda, littis tüüp mulle näkku: “Ma olen see ainus tüüp, kes eelmisel ringil selle pirueti tegi”. Algus on hea. Selgitasin talle, et olen pigem fotograaf kui autoajakirjanik ja mulle meeldivad voolujoonelised jutid pigem auto eksterjööris kui rehvide all ning liiklen ilma liikluseeskirjadeta metsikus betoonseintega džunglis elus teist korda. Instruktor naeratas ja ütles: “Don’t worry, I got you.

 

 

M2 roolis istudes tundsin ennast ootamatult koduselt. Loomulikult sisenesin kurvidesse liiga laugelt ja pidurdasin liiga vara ja kaldusin liiga välja ja muud sellist, aga ma nägin silmanähtavalt, kuidas kõigest mõne ringiga sai ebamugavast hirmust ambitsioon ja õhin. M2 suurus on täpselt minule. Olen alati vaibinud pigem sportlike pisikeste punnidega, kui suurte luksuslaevadega. Ma tundsin, et olen M2ga proportsioonis ja kõik, mis ta teeb, on metsik, aga siiski hallatav. Kui lapsepõlves esimest korda lehmaga kohtud, siis tunned seda suuruse hirmu, et tegelikult lehm saab su vabalt kokku pakkida, juppideks lõigata ja sinu tükkidega Paljassaare poolsaarel lutsu visata, kui tal peaks see soov tekkima. Jah, M2 saab tegelikult sinuga teha täpselt seda sama, aga vähemalt ei ole ta sinust suurem. M2 on lõbus auto. Tekitas õhinat ja emotsiooni. Mõnes ägedamas kohas viisakas külglibisemine. Minu auto unelmate bucketlistis tõeline Püha Graal. Kohe pärast 911. Võibolla isegi kõrvuti, sest ta on realistlikum. Mitte reaalne, aga realistlikum.

 

 

M5 oli täiesti teistmasti loom. Nagu sõbra päris iseloom tuleb välja siis, kui teile sama tüdruk meeldima hakkab, tuli M5 päris iseloom välja pikkade sirgete lõpus. Võimu oli mootoris metsikult. Selle masinaga tundsin natuke seda eelmises lõigus kõlanud lehm VS mina tunnet. Olen pigem pisemat kasvu poiss ja see M5 tundus minu jaoks tõesti suur. Ma ei räägi füüsilistest mõõtmetest, vaid sellest, kuidas ma tajusin masinat enda ümber. Kurvides oli tunne nagu üritaksin dinosaurust kõrvadest juhtida. Dinosaurustel vist ei ole tegelikult kõrvu. See võrdlus illustreerib mu mõtet tegelikult veel paremini. Bikernieke ringrada on kurviline ja tihke ning see rada ei olnud M5 parimate omaduste väljajoonistumiseks ideaalne. Loomulikult on tegemist täiesti fenomenaalse autoga. Tahan lihtsalt öelda, et suhkrut ja soola ei ole mõtet oma vahel võrrelda. M2 ja M5 – mõlemad fenomenaalsed, M2 lõbus ja rohkem minukas, M5 võimas ja natuke vähem mina.

 


 

Kokkuvõttes ei ole see siin auto review ja mul ei ole mõtet pikalt seletada, kui hea või halb üks või teine asi proovitud auto juures oli. See oli üks kuradi äge päev BMWde seltsis, pakkus palju emotsioone ja mälestusi terveks eluks. Lisaks kohtusin nii paljude ägedate ja veel ägedamate kohalike autoajakirjanikega, mis oli eraldi boonus. Ringrajapäeva lõpus tundsin, et see ei olnudki niivõrd sport kuivõrd just see sama lifestyle, millest alguse poole kirjutasin. Saime lähedalt nuusutada BMW brändi südant ja hinge. Katsuda vundamenti, millele üks maailma suuremaid ja edukamaid autotootjaid ehitatud on. Jah, äri on linnamaasturid ja sportautod on pigem turundus ja reklaam kui reaalne toode/teenus ise, aga M TOWN ringraja päev tõestas, et BMW ise ei ole ära unustanud, kus on nende juured ja soovib, et ka nende fännid seda osa BMWst lähitulevikus veel korstnasse ei kirjutaks.

 

comments powered by Disqus