Külastasin soomlaste Flow linnafestivali elus juba neljandat korda. Ehkki seekord ei olnud üritusel minu jaoks sellist suurt tõmbenumbrit nagu Frank Ocean või Kendrick Lamar eelmistel aastatel, oli festivalil sellegipoolest vaatamist ja kogemist rohkem kui mind füüsiliselt sinna alale jagus. Ja sarnaselt eelmistele kordadele jäi üle ainult suu lahti imestada, kui hästi meie kallid naabrid sellises mastaabis olengut korraldada oskavad. Kõik voolas valatult ja detailid olid viimseni lihvitud.
Alustasin oma Flow Festival 2019 elamust Earl Sweatshirtiga. Earl oli ootuspäraselt trueskool, aga minu maitsele natukene liiga flegmaatiline. Välifestivali pealaval ühe avaesinejana oli tal natuke raskusi publiku pihus hoidmisega.
Üheks nädalavahetuse kõrghetkeks sai hoopis reede õhtul esinenud briti punk-räppar slowthai. Mees oli laetud ja terav ent kõige selle juures äärmiselt heatahtlik ja sümpaatne. Loomulikult oli tal kõigest täiesti pohhui. Seda oli slowthai olekus, sõnumis, biitides ja “lavashows”, milleks oli esinemise kulgedes aluspükste ja sokkideni lahti riietumine. Selles ääretus ükskõiksuses ei olnud ta kaotanud empaatia võimet ja huumorit, mis tegid tema esinemise nauditavalt siiraks ning vahetuks.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ALMA, Solange, Tove Lo ja James Blake’i ülesastumisi. Kõik täiesti erinevast ooperist suured artistid ja kui ma ise see inimene ei oleks, küsiksin, et kes kurat see inimene on, kes suudab sama ürituse raames nii mitmekülgset kava nautida. Flowl oli neid inimest 3 päeva peale kokku 84000. Jep ja selle massi sees ma ei seisnud kordagi toidu- ega WC järjekorras üle 10-15 minuti.
Kokkuvõttes tore, et meile nii lähedal leiab aset nii mitmekülgne ja hästi korraldatud üritus, kus näeb maailma parimaid artiste tegemas oma maailma parimat asja ja lava ees molli saamise võimalus on nauditavalt väike. Järgmise korrani, Flow!