Reportaaž Tyler the Creatori kureeritud festivalilt Camp Flog Gnaw 2019

Tekst ja fotod: Britt Randma

Seoses LAsse tulekuga olen suutnud täita juba mitu oma salajast soovi. Üheks neist oli külastada 8. järjestikust aastat toimuvat Tyler the Creatori kureeritud festivali Camp Flog Gnaw, mis on mulle pikalt silma jäänud oma võimsa line-up‘i poolest. Veel huvitavamaks tegi festivali asjaolu, et üks teise õhtu peaesinejatest kuulutati välja küsimärgina. Pikalt spekuleeriti nii Redditi foorumites, Instagramis kui kohapeal, kellega võiks tegu olla ja nagu tänaseks teame, siis suured lootused olid pandud Frank Oceanile, kes alles hiljuti andis välja uued trackid “In My Room”, “DHL” ja alustas New Yorgis uue sündmustesarjaga PrEP+ peale pikaajalist vaikust (enne tormi). 

USAs on festivalipiletitega naljakas süsteem, nimelt tavaliselt saadetakse need sulle postiga koju – kaasaegse eestlastena, kellel nutipilet taskus, tundub see pisut tagurlik, naljakas ja veider. Festival leidis aset 9.-10. novembril kurikuulsal Dodgersi staadionil, kus tüüpiliselt on võimalik kogeda eelkõige sporti, kuid mis sobib samuti suurepäraselt ka festivalialaks. Ilmaga vedas samuti, kuigi ma isegi ei tea, kas nii on sobilik öelda, kui sa elad LA-s, kus talvised kraadid ulatuvad keskmiselt 9 soojakraadini.

 

Reportaaž Tyler the Creatori kureeritud festivalilt Camp Flog Gnaw 2019

 

Räägime nüüd festivalist

Kokku oli festivalialal 3 lava, lisaks kolm meelelahutus ala: GOLFi maailm, lõbustuspark ning festivali merchi ala. Kahe päeva jooksul sai kokku kuuldud 24 artisti, mis oli kui maraton (kui päris aus olla) ning kõnnitud kokku ligi 40 km. Kui kolmel meelelahutus alal ringi uitasin, märkasin kui osavalt oli Tyler enda brändingut igale poole sisse põiminud (nt karusellidel IGORi sümboolika), lisaks kuivõrd järgmisel levelil olid erinevad koostööd brändidega. Kogu ala oli äärmiselt Instagrami kõlbulikuks tehtud, et noorel generatsioonil oleks kohti, kus teha endast pilte. Koostöönäidetest tooksin välja loomingulise Converse’i tossukujulise liumäe ning lillekujulise skulptuuri, mis oli kolme erineva kujundusega ning promos samaaegselt GOLF Le Fleur ketse kui võimaldas inimestel jäädvustada tore mälestus. Ja suur IGOR ehk Tyler the Creatori uue plaadi karakteriga skulptuuriala, mis oli tegelikkuses koostöö Bank of Americaga.

 

Reportaaž Tyler the Creatori kureeritud festivalilt Camp Flog Gnaw 2019

 

Oluline on välja tuua ka festivali merch ja Tyleri enda brändi GOLF tooted. Nähes, millised järjekorrad oli mõlemas ostualas, mõistsin, et tegu on eluviisiga, mida kõik need noored toetavad. See, mida nad kannavad näitab, millised inimesed nad on, mis on nende väärtused ning, kuhu nad kuuluvad. Tootevalik oli suur, moodne ja kaasaegne – üheks tooteks oli näiteks särk, kus taga oli kirjas ‘’Save the bees’’. Tegu on nutikalt läbimõeldud tootega – me ju kõik oleme aru saanud, et Gen Z mõistab täielikult keskkonna olulisust nende enda täisväärtusliku elu jätkuks. Kui ma pühapäeval lõpuks GOLFi poodi läksin, mõeldes endale mälestuseks ühte särki osta, olid kella 18.00 paiku kõik soovitud särgid minu suuruses otsas. Samuti polnud mõtet siseneda Converse’i poodi, sest ühtegi toodet lihtsalt enam polnud. Nii palju siis sellest.

Muusikalisi elamusi jagus igale maitsele, kuigi suurima sihtgrupi moodustasid loomulikult noored. Esimest päeva alustas Esta (Soulection gängist) enda dj-setiga, mis kahjuks lõppes peale 15 minutit, sest mängijad ütlesid 34 kraadises kuumuses lihtsalt üles. Järgmisena võttis sama lava üle bad-bitch-energyst tulvil Tommy Genesis, kasutades lavaaksessuaarina puuri – võimsad feministlikud sõnumid ja toores energia oli just see sobilik asi, mis andis päevale hea tõuke. Edasi suundusin järgmisele lavale, kus sain osa ettekande viimasest loost – artist nimega Juto, südamlik lo-fi rütmidega hiphop jättis sümpaatse mulje ja soovi saada osa enamast. Rahvas oli valmis aga briti räpi auks ja uhkusest – slowthaiks, kelle pöörane energia ei jätnud külmaks ühtegi kuulajat. Hoolimata päevasest seti ajast ei teinud slowthai allahindlust ning kutsus rahvast üles veelgi suuremat energiat rakendama, et luua suuremaid moshpite, kuhu ka ise sattusin (õnneks küll üsna passiivsesse rolli). 

Naiselikkusest tulvil energiaga täitis lava Malaisiast pärit lauljatar Yuna, kelle show võlus oma terviklikkusega – suurepärased tantsunumbrid, imeline tämber, ägedatest naistest koosnev bänd, värvilised ja rõõmsad visuaalid, külalisesinejana mängib ühes loos saksofonil Masego. Samal laval esines Brainfeederi pärl Thundercat, kes ilmus lavale enda klassikaliselt ekstravagantses rõivastuses, millest ei puudunud ka trademark element – kassikõrvad. Gruuvimuusika, mis Thundercati juhtimisel läbi bassiliinide sinuni jõuab, on kõrgtasemel muusika – kõlab üheaegselt jazzi, indie ja popina, kusjuures kõlab LIVE’s veel paremini kui salvestatud kujul ning viib sind rändama erinevatele astraaltasanditele. Külalisesinejana tuuakse lavale ‘’Show You the Way’’ kaassolist Michael McDonald. Kiire põige kõrvallavale, kus leiab armastatud koosseisu The Internet. Kuna ma olin neid varem korra näinud ja veendunud nende headuses, õnnestus kuulata paar lugu, sh. külalispalana bassisti Steve Lacy sooloprojekti viimast singlit “Playground”, mis sobitus ideaalselt bändi kavaga. Taas tagasi eelmisele lavale, kus esines sensuaalne ja sumeda häälega Atlanta r’n’b ja souli laulja Summer Walker, lava täitis postitants ning sinakas-lillakad toonid. Pisut enne seti lõpu vurasin kolmanda lava poole, et näha esinemas Yasiin Bey’d (endine Mos Def) – ei saa ju ilma jääda sellisest klassikust. Vanameister tõestas, et on endiselt suurepärases vormis ning suudab kõnetada ka nooremat publikut. 

 

Taas pidi lahkuma peale mõnda lugu, et jõuda kuulama mesihäälset Daniel Caesari.  Hoolimata rahulikuma iseloomuga muusikast, oli rahvas lummatud, unustades end Danieli loodud maailma seti lõpuni. Esimese päeva viimasteks artistideks olid pealaval Tyler the Creator ning Solange, mõlemad olid minu jaoks artistid, kelle nägemist olin pikisilmi oodanud ning ei pidanud absoluutselt pettuma. Äärmiselt hästi kureeritud ja läbi mõeldud show’d. Võib öelda, et Tyleri puhul oli tegu lausa fenomeniga – oli hetki, kus laulmine polnudki vajalik, sest publik toetas igakülgselt kõiki laule oma vokaaliga. Tyler mõjus äärmiselt karismaatiliselt ja coolilt. Lavalt peegeldus igakülgselt loomingulisust nagu kogu festivalilgi. Solange võlus oma lihtsuse ja minimalismiga, alternatiivmaailma Beyonce, kes saab alati enda õest väärimatult vähem tähelepanu. Naine suure tähega, esineja oma parimas vormis ja seda igakülgselt, laiendatud koosseisuga oma parimas võimalikus kõlas!

 

Reportaaž Tyler the Creatori kureeritud festivalilt Camp Flog Gnaw 2019

 

Järgmisel päeval olid kõik lavade asukohad juba selged ja liikumine selle võrra lihtsam. Kuuma tõttu alustasin päeva teadlikult pisut hiljem, alustades noore tõusva indie ikooni Clairoga, kes suurema tuntuse saavutanud enda looga “Pretty Girl”, täpselt nii indie ta oligi nagu ma ette kujutasin. Ma arvan, et intiimsemas atmosfääris oleks ma tema muusikat veelgi suurema rõõmuga nautinud. Kõrval laval esines Will Smithi tütar Willow Smith – vaadates ta LIVE unustasin ma kohati ära, et see võimsa häälega daam on tegelikult vaid 19- aastane. Äärmiselt intelligentne, inspireeriv, sooja energiaga woke tüüp. Selle line-upi teine artist, kelle kogu bänd koosneb naistest. Ilusa hetkena tehti ka üks lugu koos venna Jadeniga

“Ma arvan, et tegu oli ühe parima live’iga, kus ma kunagi käinud olen.”

Pisut enne lõpu suundusin pealavale, et minna kuulama 2 päeva tagasi uue albumi ‘’Magdaline’’ välja andnud FKA Twigsi, kes ilmselt oli minu jaoks selle festivali oodatuim artist. Kõige väljaantu põhjal olin veendunud, et tegu on suurepärase loojaga. Ma arvan, et tegu oli ühe parima live’iga, kus ma kunagi käinud olen. Tegu oli kohati pigem terviliku tantsu- ja teatrietendusega, mis võttis sõnatuks ja tekitas tunde, et tuleb osta soolokontserdi pilet ja reisida teise linna, et seda uuesti kogeda. Üdini seksikas, enesekindel ja hingestatud. Enne kontserdi lõppu hakkasid juba rahvasse imbuma Brockhamptoni fännid ja see trügimine, mis aset leidis, et alalt väljuda, oli pöörane.

 

Kuidagi siiski õnnestu eemalduda rahvast, et kiirustada vaatama mitmekülgselt ägedat ja karismaatilist Goldlinki ja peale seda LIVE kiirustada Brockhamptoni kontserdile. Kuna ma juba teadsin, et rahva seas olek saab olema intensiivne, eelistasin seda show’d vaadata eemalt. Uue tuuri raames on bänd panustanud enam lavakujundusele ja valgusele – tundub, et tegu on ühe festivali populaarsema actiga. Kiirustades saan osa ka Earl Sweatshirti, Dababy showdest, mis sügavalt siiski puudutada ei jõua ehk seepärast, et ma lihtsalt ei jõua süübida piisavalt kiiresti ja kauaks. Kuigi selleaastastel Grammydel hiilanud H.E.R sobiks täitma pealava, ei esine ta sel korral seal. Sellegipoolest annab ta enda super-bändiga suurepärase elamuse, mis vürtsitatult tema unustamatu vokaaliga, paneb publiku kaasa laulma. Ilmselt selle festivali üks võimsamaid lauljaid, suurepärane sümbioos rokist, hiphopist, r’n’bist, soulist ja popist. Ma olen kindel, et kunagi vaatame me tema poole tagasi nagu vaataksime Prince’i poole.

 

Pealavale olid kogunenud sajad ja tuhanded YG fännid, et osa saada populaarse latiino räppari loomingust (tuntuimaks looks ilmselt ‘’Loca’’). Show pärliks sai aga hoopis hetk, kus lavale otsiti kõige tüüpilisemat valget meest ja naist. Naise puhul oli tegemist endise pornostaari Stormy Danielsiga, kelle pärast Trump hetkel kohut käib või nagu ta ise ütles ‘’I am the reason that Donald Trump is fucked’’. Tegu oli introga loole ‘’Fuck Donald Trump’’, mida rahvas kaasa laulis kui festivalihümni.

“Korduvalt hüüti ka rahvas seast ‘’We want Frank!””

Õhtu lõpetas küsimärgiga esineja. Spekulatsioonid olid suured ja mitmed inimesed olid tulnud vaatama Frank Oceanit, ümberringi vaadates kandsid mitmed inimesed Frank Oceani sümboolikaga fännitooteid. Korduvalt hüüti ka rahvas seast ‘’We want Frank’’, 5 minutit peale lubatud aega ilmub lavale festivalikuraator isiklikult, kes uuris, kas rahvas lubab tal kutsuda esinema ühe enda sõpradest. Esimeks sõbraks oli ASAP Rocky, kes esitas enda repertuaarist kaks lugu. Järgmisena toodi lavale Lil Uzi Vert (lavavalguse tõttu sain ma alles esinemise lõpus aru, et tegu oli temaga), kes lõpetas viimase loo hoopis rahva seas. See polnud veel kõik. Tyler küsis, kas ta võib veel ühe enda sõbra lavale lubada, ootusärevus rahva seas aga aina kasvas. Trummipõrin. 

Suure lärmi saatel võeti vastu hoopis Drake, kellele esmapilgul tundus osaks saav soe vastuvõtt. Rahvas laulis kaasa, kuid mida lugu edasi, seda väiksemaks jäi aplaus ja rahvapoolne toetus. Drake, kes on üks enimmüüdumaid artiste maailmas, kontrollis ka mingi hetk rahvalt, et kas nad lubavad tal jätkata ja soovivad veel lugusid, millele järgnes kaks lugu enne lavalt lahkumist. Eespool olev rahvas hüüdis jätkuvalt: ‘’We want Frank!’’ ja pöörasemad fännid viskasid peale Drake’i lahkumist lavale tühjasid joogipudeleid. 10 minutit oli vaikust ja lava täielikus valguses. Optimistlikud fännid lootsid veel Frank Oceani lavale tulekut. Seda hetkeni mil ekraanidele kuvati sõnum: “aitäh, et tulite ja järgmise aastani”. Lõpp oli pisut veider, kummaline ja ebamäärane. Huvitav oli festivalikorraldajate poolt külalisesineja niimoodi lahendada, kuid ma usun, et meemid ja Tyler The Creatori säutsud kandsid ilusti edasi sõnumit ka festivalist.

 

Reportaaž Tyler the Creatori kureeritud festivalilt Camp Flog Gnaw 2019

 

Kuigi kogu festivali line-up oli äärmiselt tugev, jäid minu suurimateks high-lightideks FKA Twigs, Tyler The Creator, Solange, H.E.R ja Thundercat, keda kõiki oli mul võimalus näha esmakordselt ning, kes kõik mõjusid väga loominguliste ja andekatena. Kuigi festivalist on nüüd juba möödas mõni aeg, tundub mulle siiani uskumatu, et ma nägin kahe päeva jooksul kõiki eelmainitud artiste. Põhjamaades suudaksid ehk midagi sarnast pakkuda suvel Rootsis toimuv Way Out West ning naabrite poolt Helsinkis toimuv Flow Festival. Eks näis, keda järgmisel aastal mainitud festivalidel kuulda ja näha võib – loodame parimat, et sellised suured aristid jõuaksid ka lähemale meie armasale kodumaale.

 

comments powered by Disqus