Kuidas ma 20 tundi -7 kraadises külmas ootasin, et osta Nike SB Dunk Low Travis Scott ketsid

Tekst: Joonas Piir

Nike SB Dunk Low Travis Scott on selle aasta üks suurimaid ketsi release, ei ole kahtluski. Omada vähemalt ühte ketsipaari tema kollektsioonist on suure osa jalanõu fanaatikute tõeline unelm. Täpselt sama palju nagu iga teinegi fänn, soovisin ka mina omada ühte paari. Soov oli piisavalt suur, et kokku panna üks täiesti sõge plaan.

Saabus teisipäeva hommik ning aasta kuumima release’ni olid jäänud ainult loetud päevad. Paar, mis esimest korda jõudis avalikkuse ette Travis Scotti projektis JACKBOYS, oli nüüd lõpuks müügile tulemas. Kuidas saada käed külge vähemalt ühele paarile? See oli küsimus, millele ei olnud lihtne vastata, sest võrreldes varasemaga, oli ketsipaari ostmine palju keerulisem. Paari oli võimalik osta vaid ostuõiguse loosi võidu korral või poe ees camp out’ides.

 

Kuidas ma 20 tundi -7 kraadises külmas ootasin, et osta Nike SB Dunk Low Travis Scott ketsid Kuidas ma 20 tundi -7 kraadises külmas ootasin, et osta Nike SB Dunk Low Travis Scott ketsid

 

Panime sõpradega pead kokku ning tuli idee, et huvitav oleks reisida Helsingisse, My Favorite Things’i rulapoodi, kus toimus jalanõude müümine „kes ees, see mees“ alusel. Antud pood oli parim võimalus ketsipaari soetamiseks, sest asus meile asukoha mõttes kõige lähemal. Samuti oli see üks väheseid poode, kus oli võimalik paari soetada vaid järjekorras seistes ning ei vajanud suurt rahalist ressurssi kohale jõudmiseks. 

Plaan jäigi jõusse ning seitsmekesi hakkasime otsima varustust, mida kaasa võtta. Kuna varem oli  sellise katsumuse vastu võtnud vaid üks meist, siis lähtusime tema nõuannetest, kuidas elada üle 20 tundi 7 miinuskraadi käes.

Kiirelt tõttasin ostma uusi suusapükse, sest see tundus olevat must have ellujäämiseks (antud hüpotees vastas tõele). Kuna üks meist sõidab laevaga regulaarselt Tallinna-Soome vahet, siis saime laevapiletid vaid 12 euroga, mille eest oleksime muidu pidanud tasuma ~40€. Täielik kokkuhoid tänu millele läks reis maksma minule endale vaid 55€, millest 35€ kulus söögile ja ülejäänud 8 € muudele väiksematele kuludele.

Kätte jõudis reede hommik, meie laev väljus 12.00 ja jõudis Soome 14.15. Käisime Helsingisse saabudes kiirelt Burger Kingis, et kõhud toitu täis varuda. Poe juurde jõudsime 16.00, kus ootasime teiselpool tänavat kaks tundi, sest poe ette ei võinud ilmuda enne 18.00. Rahvast oli palju – ootamatult palju. Inimesi oli nii Soomest, Norrast, Venemaalt kui ka Itaaliast. 

Lõpuks tiksus kell 18.00 ning Instragrami story’sse ilmus juhis, kuidas ja kuhu järjekorda võtta. Kõik tormasid pead laiali otsas järjekorda, täpselt samuti ka mina: kohe poe ukse ette, millest sai kiiresti väga rumal otsus. Mul oli väga hea positsioon enne poe ette tormamist, mistõttu jõudsin ma poe ette esimesena ja tagant tulev mass hakkas mind suruma vastu poe uksi. Imestan, et viga ei saanud. Katki läks minu matkatool, kuid mõistsin kiirelt, et sellegipoolest saan seda täpselt sama hästi kasutada.

 

“Rumala teoga panin küll oma elu ohtu, kuid rumalam oleks olnud jääda ilma ketsidest, mille nimel reisisin teise riiki.”

 

Proovisin ennast massist välja suruda, sest mõistsin, et sinna jäämine ei ole mõistlik. Jooksin järjekorda, kuid tahapoole. Täpselt samal ajal otsustas mööda tänavat sõita ka tramm, mille ees ma kümneid meetreid jooksma pidin, trammijuht signaalitas. Rumala teoga panin küll oma elu ohtu, kuid rumalam oleks olnud jääda ilma ketsidest, mille nimel reisisin teise riiki.

Järjekorras sai kuus sõpra seitsmest väga kehvad kohad, ~100-150. Meid valdas frustratsioon, sest olime täiesti kindlad, et midagi head siit ei tule. Pikalt oli täielik segadus, kõigile inimestele tundus, et üritus ebaõnnestub. Paljud lahkusid üsna pea. Ringi hakkasid liikuma erinevad jutud, et „kes ees, see mees“ süsteem jääb ära ja toimub loos: vaid esimesed 100 saavad jalanõud. Mõtlesime lahkuda, kuid kuhu meil minna oli?

Öö oli väga külm, kõigil oli väga külm, mistõttu lasime ühel Soome sõbral, keda me varasemalt läbi interneti tundsime, paar korda oma asju valvata, et külastada lähedal asuvat McDonaldsit. Eesmärgiks oli ennast öö jooksul paar korda ilusti üles soojendada.

Üllatas see, et paljud inimesed ei olnud üldse camp’imiseks valmistunud: kes tulid yeezy’des ja sokkideta, kes ilma igasuguse tooli ja magamiskotita. Üldjuhul olid just nemad need, kes alkoholiga endale sooja tegid. Oli inimesi, kes olid tulnud autodega ning magasid autodes, kuid suurem osa järjekorras olijatest siiski magasid lageda taeva all magamiskottides.

Asusime täpselt tänava nurgas, ristmikul, ning seetõttu küsisid inimesed pidevalt, mis toimub. Kuuldes, et oleme järjekorras, et osta jalanõusid, vaatasid nad meid väga kohkunud ja segase näoga. Kes see hull telgib tänaval 20 tundi, et osta jalanõusid? Meie, ketsihullud.

 

“Magada oli ohtlik, sest tuulega koos oli õues -11 kraadi. Alajahtumine oleks olnud kerge tulema.”

 

Magada oli ohtlik, sest tuulega koos oli õues -11 kraadi. Alajahtumine oleks olnud kerge tulema. Pikalt me seetõttu magada ei saanudki, sest külm tõmbas kiiresti kondid kangeks. Sellest olenemata saime kõik natukene pikutada. 

Autod sõitsid meie selja tagant mööda vaid meetri kauguselt. Inimesed kõndisid läbi meie „telklaagri“, ühed pahasemad kui teised, sest hõivasime terve kõnnitee. Oranž tänavavalgustus kumas sooja valgust meie magamiskottidele.

Terve öö oli meil peas mõte, et me ei saa ketse, kuid siiski ei lasknud pead norgu. Isegi, kui ketsidest ilma jääme, siis mälestus sellest trip’ist oleks asendamatu.

Kätte jõudis hommik.

Esimesed hommikutunnid kuni kella 11’ni, mil poe uksed avati, olid elu pikimad. Kõik olid väga-väga närvis, sest selja taga oli raske öö. Järjekord liikus poele järjest lähemale, inimesi hakati ükshaaval sisse laskma. Minu taga oli üks Norra kutt, kellega üksteise tuju pidevalt üleval hoidsime. „We are getting the pair, there’s no other way“.

„Oleme nii lähedal aasta kuumematele ketsidele, kuid samas ikkagi nii kaugel,“ laususin ma inglise keeles pidevalt Norra kutile. Mis siis, kui inimene minu ees on viimane, kes paari saab? Üks hetk jõudsin poeni. Kontrolliti dokumente ja järjekorra numbrit. Mind lasti sisse ning see tähendas seda, et mulle on reserveeritud paar! Raske oli seda uskuda. Raske oli uskuda, et ma olen üks vähestest inimestest, kes jalanõu retail’i eest osta sai.

Lõpetuseks tripist ülevaatlik video.

 

comments powered by Disqus