Iga kord, kui mul avaneb võimalus mõnda objektiivi testida, tunnen, et olen päris-päris arvamuseks ebapädev. Teistmoodi ei tunne ma ennast ka selle hübriidkaamerale suunatud (tele)objektiiviga Tamron 70-180mm f/2.8 Di III VXD. Kuigi põhjapanevat seisukohta siit ei leia, siis ühe igapäevase Sony hübriidkaamera kasutaja arvamuse saab siit kätte küll.
Eellooks pean ära mainima ühe nõmeda fakti enda kohta – minu maailmas täna tohivad ennast objektiivideks nimetada ainult kuni 55mm objektiivid ja iluideaal pesitseb 24mm ja 35mm piirimail. Seal sünnib mu enda jaoks kõige meelepärasem fotokunst. Küll aga kuna mul on väga liikuvad koerad, keda suudan normaalselt kaadrisse püüda ainult distantsilt, siis olen käesoleva Tamroni näitajatega objektiivi peale vahel salaja mõelnud. Teiseks on mul kuskil kukla taga koguaeg tunne, et Tamron ja Sigma ei ole ikka see päris Sony objektiiv. Nagu ostaks endale Porsche ja siis hakkaks B-varuosi külge installeerima. Konkreetse tegelase puhul on tegemist kerge 810 grammise klaasiga, mis teeb temast väga hea partneri just minu Sony hübriidkaamerale. Ja nii pisikese teleobjektiiviga me polegi varem kohtunud.
Esimene kokkupuude Tamroni objektiiviga on oodatust märksa positiivsem. B-varuosa tunnet õhus ei ole. Masin tundub premium ja selle all pean silmas materjali ning tegumoodi. Kerge, ilus ja kõik pinnad on sõrme all väga siidised ning toovad kasutajakogemusse selle “kalli” tunde. Ilmselt ka põhjusega, sest objektiivi hind Photopointis on 1499 €. Aga kerge, pisike, pehme. Kõik head asjad.
Esimesel kasutuskorral õhtuses pigem hämaramapoolses valguses oma tavalistes pildistamiste sätungites maksimaalse avaga “väristasin” mingil põhjusel väga palju pilte ära. Just täpselt nii palju, et kaamera ekraanilt vaadates tundus pilt korras, aga pärast suuremalt ekraanilt oli näha ebatäpsus ja teravuse puudumine. Panen selle kõik oma tänaseks juba üsna vana (Sony A7 II) ja minu enda üsna lõdva pildistamise eelse sättimise arvele. Lihtsalt minu teiste objektiividega samas säris pole sellist asja ette tulnud ja see jäi mulle silma.
Objektiivil on spetsiaalselt Sony kaameratele disainitud VXD (Voice-coil eXtreme-torque Drive) teravustamismootor, mis peaks pakkuma ülimalt täpset teravustamist. Testisin lähedal asuvate asjade teravustamist, läbi taimede teravustamist ja kui täitsa aus olen, siis jäin natuke hätta. Objektiiv töötas nii, et higi lõhn oli üleval, aga aega läks enne, kui koera näo teravaks sain. Võib olla ühekordne situatsioon selles valguses nende konkreetsete elementidega ja lõpuks ikkagi ju sain ka kõik vajaliku teravaks, aga siiski midagi, mille endale kõrva taha panin.
Üldiselt kokkuvõttes ütleks, et objektiiv on kiire ja aktiivne ning tegutseb ladusalt. Kordagi seda vana head “lülita korraks kaamera välja ja uuesti sisse” trikki tegema ei pidanud. Minu eelmised kokkupuuted erinevate Tamron objektiividega on olnud märkimisväärselt negatiivsemad, nii-et 70-180mm f2.8 teeb oma liigikaaslastele au. Enamvähem samas hinnaklassis Sony poolt pakutav 70-200mm f4 objektiiv on selle Tamroni kõrval muidugi täielik korrusmaja. Lisaks tuleb Tamroniga kaasa ilus pehme bokeh, mida Sony korrusmajaga kaasa ei saa. Sony 70-200m f2.8 on hetkel täpselt 2x kallim kui päevakangelane ja seda siia võrdlusse tuua tundub ülekohtune. Nii-et hetkel, kui peaksin tõesti selliste näitajatega objektiivi Sony hübriidile taga ajama, siis kalduksin tugevalt Tamroni poole.
Objektiiv on hinnaga 1499 € müügil Photopointis.
Kõik fotod on töödeldud Adobe Lightroom Classic rakendusega.