Intervjuu: reket – naiivselt üritan seda muusikat ikka südamega teha

Sellised hetked on minu jaoks olulised. Reket on Eesti muusika üks olulisemaid nimesid viimasest aastakümnest. Peale pisikest pausi on poeet ja räppar tagasi uue muusikaga ja minul on võimalus temaga eksklusiivselt natuke sügavamat juttu rääkida. Reket ei ole oma pika ja viljaka karjääri jooksul palju intervjuusid andnud. Eriti selliseid nagu see siin. Mis ma oskan öelda – au ja tänulikkus on esimesed asjad, mis mul pähe tulevad. Räägime pausi tagamaadest, suurtest plaadifirmadest, uuest muusikast ja otsimisest.

Tekst/Fotod: metsakutsu

 

No tsau. Kõigepealt aitäh, et olid nõus seda tegema. Teiseks, kuidas sul läinud on? Oled õnnelik, heas kohas, vajavad elus mingid asjad rohkem tähelepanu, kui tahaks neile anda?
Tsau! Aitäh, sullegi. Tead, päris vahva on. Vaatasin just täna hommikul ühe enda viimase musavideo BTS materjali ja ma pole end ammu nii mitme pildi peal naeratamas näinud, seega välja paistab nagu kõik oleks hästi ning omal kohal. Lisaks ei tunne ma vajadust enam juukseid blondiks värvida, mis on pigem meeldiv.

 

Reket metsakutsu ehh 5miinust ei kellegima

 

Mõned aastad tagasi, kui sinuga natuke pikemalt rääkisime, ütlesid, et sa oled sellest “räppmängust” siin natuke väsinud ja kahtled, kas üldse tahad muusikat sellises vormis edasi teha. See oli enne “Kulutuli” ja “calzone” ilmumist. Ma ei tea, kas sa ise seda vestlust mäletad, aga mis vahepeal muutus? Kust said jälle energiat oma muusika teekond järgmisele astmele viia?
Ma usun, et see väsimus tekib iga tuuritava artistiga nii kodumaal kui väljaspool. Ei tundnud otseselt, et oleksin kuidagimoodi läbi põlenud, kuid fun kadus ära. Ent 2019. aasta juunis läksime Alexandriga Saaremaale ning kirjutasime seal 3-4 päeva järjest muusikat ja kui olid sündinud sellised laulud nagu “Laulan sulle ma”, “Palavik” ja “Rajaleidja”, koondusid taevas tähed ning sain indu juurde, et kirjutada veel üks album. Põnev seik selle aasta juures oli tegelikult see, et ma hoidsin lõviosa 2019’st täiesti alkovabana, mis andis loominguks erilise selguse. Aga muidugi kui aeg oli “Kulutuli” tuuri teha, siis läks maailm kinni ning mingil määral läksid kinni ka loomingulised kardinad. Aga mussi tahtsin ma ikkagi teha ning teistmoodi kui varem ja sellest sündiski “calzone”.

Kuidas sul üldiselt praegu suhe sõnade kirjutamise ja loomisega on? Mingi hetk sul tundus asi hästi süsteemne ja eesmärgistatud ja kohati isegi mehaaniline olevat. Album, kontserdid, uus album, kontserdid.
Ma sain sellest hirmsast vajadusest luua, üle. Siin olid mängus mitmed tahud, eks, sest kui Adele saab ca. iga 6 aasta tagant albumi välja anda, siis meie turul see ei ole lihtsalt professionaalselt võimalik. See pole ka loogiline. Aga see ei tähenda omakorda seda, et sa pead vägisi tühja ruumi millegagi täitma. Ma väga hoolin muusikast ning hetkel minu soololooming tõukab mind sellisesse ruumi, kus ma tunnen, et ma elan ning, kus ma saan ennast ümbritsevat avastada, analüüsida ning selle kõik tagasi lauludeks formuleerida.

 

Reket Ei kellegima eesti räpp pitsa 5miinust

 

Oled reketina mõnda aega sellest nö põhi vahu kloppimisest eemal olnud. Ajad oma asja, elad oma elu. Kui pitsa korraks kõrvale jätta, võiks isegi öelda, et oled pausi teinud. Mis sa vahepeal teinud oled? Oli see teadlik otsus või kujunes selline vaiksem periood ise välja?
Ma arvan, et paljudel artistidel on viimased kaks aastat paus olnud. Lisaks paistis, et need, kes otseselt muusikast ei sõltu nö. ega neil pole olnud ka midagi väga öelda. Justkui, et kui niikuinii kontserte ei toimu, siis miks ma stuudiosse peaksin minema vms. Aga minu puhul see pausike oli üsna teadlik, jah. Lõpetasin suve alguses magistrantuuri ning sellele eelnevad aastad olid pühendatud väga suuresti just tudeerimisele. Salmiku asemel ukerdasin Excelis ja üritasin seal ettevõtete finantsaruandeid riimuma panna.

“Eestis pigem vaatad seda, mida parajasti tehakse, et teada, millele selg keerata.” – reket

Rääkisid ühes podcastis, mida ma siin promoma ei hakka, et sinu arvates ei pea inimesed teadma, mis elu sa päriselt elad ja mis autoga sa sõidad. Oled seda müstilisust väga edukalt hoidnud. Kas praegusel eneseeksponeerimise ajastul on see sinu tasemel artisti jaoks jätkusuutlik lahendus?
See ei ole üldiselt väga teadlik otsus, minu jaoks, ennast mitte eksponeerida, sest ma olengi selline. Ma ei tunne seda tehes end mugavalt. Aga nagu igas suhtes, on vaja ka suhtes sinu jälgijatega luua kompromisse. Näen siin ka paralleele muusikaga. Mulle meeldib teha sellist muusikat, mida ma ise ka kuulata tahaksin. Eksponeerimisega on minu arvates selline varjukülg, kus me teeme nt. postitusi/muusikat, mis ennekõike teistele meeldida võiks või mida turg nõuab, siis kes lõpuks selle autor on. Sina või turg?

Nii kaua kui ma sind tean, oled sa minu jaoks alati tundunud otsija. Liigud hästi palju ringi ja tundud natuke rahutu. Kas see on õige observatsioon ja kui on, siis mida sa otsid? Või kui ei ole õige, siis mis lugu sul maailmas ringi reisimisega on?
Maailm on ju äge. Inimesed, maitsed, lõhnad, vaated jms. Mul on olnud mega privileeg, tõepoolest näha ja kogeda viimastel aastatel väga palju. Paratamatult on meie maa ja võimalused väga pisikesed, ning kui Eestis pigem vaatad seda, mida parajasti tehakse, et teada, millele selg keerata, et mitte kellegagi võrreldud saada, siis maailm on andnud võimalusi, lahendusi ja inspireerinud mind ennast väljendama omale sobivatel tingimustel.

Uuest muusikast ka. Palju õnne uue loo puhul. Esimese päeva tulemus – Spotify kohalik #1 (üld #4) ja YouTube #4. Pole paha ju.
Aitäh! Mul on väga hea meel, et laul ja video on nii hästi vastu võetud. Kui keegi pole veel play nuppu vajutanud, siis saab seda siin nüüd teha:

 

 

Mis uute lugude sisu ja sõnum on ja miks sa nendele teemadele tähelepanu juhtimist oluliseks pead?
Usun, et kui lugu enda eest ise ei räägi ning seda peaks veel laiemalt lahkama, siis ma ei ole laulu kirjutamisega kuigi hästi hakkama saanud.

Mida 2021. aasta reketi lood suuremas pildis tähendavad või kuhu kogu sinu artisti teekonnal asetuvad? Kas siit nüüd hakkab midagi uut või lõpeb vana reket või midagi kolmandat?
Ei saa lõppeda vana reket ega ka tekkida midagi täiesti uut. Arenen ajas nii inimese kui artistina ning teen just seda, mida mulle endale parajasti teha meeldiks – kuigi jah, on olemas ka pikaajalised plaanid ja visioon, kuhu välja jõuda soovin. Kuid endiselt ma ei tee seda, mida minult oodatakse, vaid seda, mida ise õigena tunnen.

 

Nike Eesti Reket

 

Oled teinud koostööd suurte plaadifirmadega, aga mulle tundub, et samas reketi asju oled pigem ise välja andnud. Mis põhjusel sa seda nii oled hoidnud?
Eks ma selles mõttes olen alati olnud pigem partisan, kes pigem liigub suure peavooluga risti- või vastassuunas. See ei pruugi ehk lugejatele või kuulajatele nii tunduda, sest jah, mul on nö. vallutatud mõned nõlvad ja tipud, kuhu tänaseni pole keegi peale minu ulatunud ning mõned tipud, mida ei oleks ka ilma plaadifirmata. Aga suures pildis see näitabki minu meelest seda, et ka peavooluga mitte-kaasa mineva artistina on turg veel piisavalt demokraatlik ning tänu sellele avatud ka nendele võimalustele, mida varasemalt on pakkunud kuulumine üsna range ringkaitsega tööstusesse. Kui läänes on klassikaliselt olnud popstaarideks kuvandikesksed, tiinekad/kahekümnendates artistid, kelle muusikat ja turusobivust on hinnanud inimesed, kelle positsioon on artisti omast võimsam, siis meil see päris nii õnneks veel ei ole.

Kuid, küsimuse juurde tagasi, siis ma usun DIY mentaliteeti, sest ma pole kindlasti sündinud kuldsete kätega ning ma ilmselt ei kõnniks üle silla, mis ma ise just ehitanud olen. Aga keegi teine ei usu mu muusikasse nii palju kui ma ise ning suuresti seetõttu olen hetkel valinud enda soololoomingut anda välja koos enda meeskonnaga. Eks see tee on keerulisem kui mõni muu. Suur tõuge seda just nii teha tuli suuresti mu magistritöö kirjutamisest, kui intervjueerisin Maarja Nuuti, kes oli seisukohal, et artist ajab oma asja ikka ise ja mitte ükski teine inimene ei panusta sellesse töösse nii põhjalikult kui artist ise.

Mis sa üldse arvad sellest, et suured leibelid Eestis aktiivsemaks on muutunud ja kohalikku uut räppi enda alla koguvad?
Plaadifirmad annavad artistidele eneseväljendamiseks ressursid ja võimaluse ning nende puudumisel oleks patt neid mitte vastu võtta. Pro-tip oleks artistidele see, et kõige parem leping on siiski see, millele sul pole kohustust alla kirjutada. Tsiteerin siin veel enda lõputööst Hando Jaksit, ansamblist I* Wear Experiment, kelle arvates tuleb ka mõista, et igasugune koostöö on nagu panka minek. Keegi ei tee sinuga diili, kui nad ise sellest ei võida.

Sul on olnud pikk ja viljakas karjäär. Täiesti loll küsimus, aga proovi vastata, sest ma tahaks teada – mis su peamised õppetunnid on selle kõige juures olnud? Kasvõi näiteks vaimse tervise kontekstis?

“Si vis pacem, para bellum”.

 

Intervjuu: reket – naiivselt üritan seda muusikat ikka südamega teha

 

Kas tunned, et oled Eesti räpis piisavalt teinud ja selle kõige eest piisavalt hinnatud, väärtustatud?
Usun küll. Samas ma tahaks mitte lasta numbritel ja auhindadel muusika edu mõjutada. Veel vähem lasta laulu kuulamiste ja video vaatamiste numbritel defineerida muusika “headust”. Ning naiivne ja lapsik oleks kedagi auhindade järgi hinnata. Ajal kui lavad lähevad suuremaks ja pürotehnika kallimaks ja rahvas lava eest kaugemale, aedade taha, oleks tore ka see, et muusika on hea, mitte ainult show. Eks ma naiivselt üritan seda muusikat ikka südamega teha ning kui seda väärtustab vaid käputäis inimesi, siis mingu nii.

Mis sul veel tegemata on? Kas sul on mingi suurem eesmärk, mida sa sooviksid kindlasti veel muusika kontekstis saavutada?
Liis Lemsalu.

Mis tulevikuplaanid on? What’s next for reket?
Olen stuudios ja lõpetan sooloalbumit. Paralleelselt näpin erinevaid süntesaatoreid ja trummimasinaid ning taasavastan seda maailma enda jaoks.

Ja lõpetuseks, ütle palun, kas kõik saab korda?
Küll ta saab!

Oota tegelt siia lõppu üks asi, mida ma tegelt kõige rohkem tahaks teada – sinu lemmik ketsisiluett? Mis tossu juurde reket alati ja jälle läheb, kui tahab midagi head jalga panna?
Nike Free Run 2.

 

Täägid:

comments powered by Disqus