Intervjuu: Põhjamaade Hirm albumist “Nagu vaataks pilvi” – Uus Põhjamaade. Käed üles!

Käesoleval aastal tulid jõulud ikka ekstravara, kui mitte arvestada hiigelkettide oktoobrikuu jõulukalendrite ja susside väljapanekuga, sest Põhjamaade Hirm on valmis saanud oma uue sooloalbumi “Nagu vaataks pilvi”. On kahte sorti inimesi – neid, kes ootavad pärast jõule jaanipäeva ja pärast jaanipäeva jõule – ja need, kes ootavad pärast Põhjamaade albumit uut Põhjamaade albumit. Neile viimastele on meil häid uudiseid. Põhjamaade uus ja ühtlasi teine sooloalbum on kohal ja kõikidele tellimiseks, kuulamiseks, nautimiseks olemas. Album jõuab inimesteni mitmes formaadis. Vinüül, CD, kassett ja tänasest voogedastusplatvorm spotifyst. Põhjamaade soovitus on, et ostke kõik “Nagu vaataks pilvi” CD-d, kassetid ja vinüülid ära ja kuulake Spotify-st ööläbi mute peal, et need spotika numbrid lakke läheks ja ta miljokaks saaks (faktid!). Uue albumi puhul saatsime Hirmule mõned küsimused vastamiseks.

Fotod: Glänel Tirrand

 

 

Yo. Palju õnne värske albumi puhul! Kuidas läheb?
Yo! Neljad viied, maksud maha, neljad viied. (Loe: Läeb normilt.)

Praegune heitlik aeg on sulle kui muusikule pigem keeruline või just andnud võimaluse rahulikult loominguga tegeleda? Kuidas see aeg möödunud on?
Aja heitlikkus puudutab mind vähem kui neid, kel ainult muss leiva lauale toob. Seega mul sellega seoses tavalisest rohkem musti pilvi peakohal pole. Loomingu osas mul endal muud mõjutajad, mis siis seda sütitavad või summutavad. Aga no album valmis, ei saa nuriseda. Bless!

Su viimane (ühtlasi esimene) sooloalbum „Maailma südame põhjast” ilmus 16! aastat tagasi. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Mida sellest albumist ja ilmumisest mäletad ja meeles pead?
Kõige eredamalt on meeles, kuidas ma Ulasabatis Manolete platsil seljakottidest ca 100-150 plaati kroonide eest maha lükkasin ja kuidas eri tüübid kuskilt eri kohtadest selle jaoks busside ja hobustega kohale sõitsid. See oli päris ere mälestus. Muidugi meenuvad mingid öised lindistussessioonid Chalice juures Veeriku tänaval ja kui palju keerulisem oli tänapäevaga võrreldes midagi üldse sisse teha. Aga see teeb tagasivaates selle kõik palju magusamaks.

 

nagu vaataks pilvi legendaarne ehh põhjamaade hirm reket chalice aegruumis

 

Kahe sooloalbumi vahele on mahtunud mitmeid koostööprojekte. On’s sooloalbum kuidagi erilisem/keerulisem su enda jaoks?
Seda saab alati mõlemast küljest vaadata. Ühest küljest oluliselt lihtsam, et teed, mis tahad ja valikud on sinu, teisalt vastutad kõige eest ise. Ja seeläbi on lihtne enesekriitika tormide taha kinni jääda ja mõned projektid näiteks. lõpetamata jätta. Samuti üksi tegemisel asjaajamine ka pikemaajalisem. See, mis puudutab, kes kus millal kus mida tegema peaks ja millal ise kus kellelt mida sebima peab. Ma selline alla keskmise sebija. Sisuliselt ei oskaks üht teisele eelistada, aga praeguses ajahetkes see sooloka tegemine oli väga hea vaheldus.

Uue albumi protsessist. Millal sellega algust tegid? Kuidas protsess kulges ja kas nüüd kui asi lõpuks füüsiliselt käes, kas sai just see, mis tahtsid, või jäi midagi kripeldama ka?
Alustasin 2017. või 2018. Esimese loo demo sain Blacklist Studiost kätte põhimõtteliselt samal päeval kui mul laps sündis. See tähendab, et mul endal tundub, et selle materjali loomine läks mul oluliselt ladusamalt, kui varasemate asjade tegemine. Erinevalt eelmistest paljudest projektidest ja materjalidest tegin sisuliselt kõik lood demodena kodus valmis, mitmeid kordi. See andis stuudiotes suurema mänguruumi ja tekitas oluliselt parema tunnetuse. Ei saaks öelda, et midagi märkimisväärset kripeldama jäi. Mul üldiselt lindistamise ja miksimise käigus kripeldavad kõik kripeldamised ära, see tähendab, et kui kogu asi valmis saab, siis võib öelda, et nüüd on ok. Mingi tavaolme võib küll hõõrdumisi tekitada, aga see ei vääri eraldi väljatoomist. Kokkuvõttes mul on selle materjaliga väga head tunded ja saan sellest hea emotsiooniga edasi minna ja uusi asju keevitama hakata.

Mida tähendab „Nagu vaataks pilvi”?
Et teed silmad lahti ja siis vaatad ja siis otsustad ise, mida näha tahad või siis et lebotad niisama sellili, ei tee midagi ja vaatad pilvi.

Kirjelda mõne lausega uut albumit.
Uus Põhjamaade. Käed üles!

Su juured on battleräp’is. Kas Eestis võiks uuesti käima tõmmata bätli teema. Kas selle jaoks oleks kuulajaskonda ja kas selline asi nagu competitive räpp on teema enam?
Ma arvan, et bäddle räpp on teema alati, kui seda hästi teha. See on räpi kontekstis meelelahutuslikult kõige otsem tee inimese tähelepanu ja energiani, mida artist annab ja publik momentaalselt vastu võtab ja omakorda artistile tagasi annab. Kes bättlitel käinud, osaleja või publikuna, teab seda väga hästi. Millegipärast ei taha kasutada väljendit, et see on ürgne või primitiivne, aga teatud mõttes see seda on ja seeläbi toimib intuitiivselt ja ilma mingite filtriteta. Kogu teemat käima tõmmata ei ole mu hinnangul väga lihtne, sest see eeldab materjali (ehk motiveeritud räpparite) olemasolu . Ja ma ei usu et on väga palju enam tüüpe, kes on huvitatud pikemat perioodi enda oskusi arendada punchlinede, flow jms osas ja selle eest mitte mummigi vastu saama. Ajad on niipalju muutunud, et tänases kiirinfo maailmas on neid tüüpe vähe, kes nõus 7 aastat pühenduma, et 8. aastal siis meistrina rezzzzi panna. Numbrid on piltlikud, aga saad aru küll. Heade artistidega saab publiku ja ökosüsteemi vaikselt ellu äratada ja edasi aretada. Aga mu hinnangul see ei ole väga kiire protsess, vaid vajaks mingit orgaanilist arengut ja rutiini. Ala nagu need MC Battlid olid, et iga aasta vähemalt üks üritus. Ma teoretiseerin, ma mingi korraldaja pole, aga no mul tundub et need aspektid peaks olema kaetud, siis oleks tõenäosus.

 

legendaarne records põhjamaade hirm otto suits dew8

 

Kui palju end kursis hoiad kodumaise räpsistseeniga?
Niipalju kui saan, hoian kursis. Mitte enam nii religioosselt kui kunagi, aga panen silma peale ja mõtlen ikka lugude motiividele ja lahenduskäikudele. Sisuliselt pole vahet, mis aasta on, aga eks ikka on variante, mis meeldivad ja mille puhul hoian kahe käega peast kinni. Ma pigem räpi osas siiani purist ja mingeid suuremaid kõrvalekaldeid ei suuda väga räpiks tunnistada. Aga eks talendi, töö ja isikupära tunnetab ikka ära.

Kas oodata on ka mõnd videot uue albumi lugudele?
Tahaks ikka teha ja. Rahad on piiri taga kinni, et kui need üle tulevad, siis hakkame kohe uhama 🙂

“Soov on mingi agressiivsema minekuga asi ette võtta.” – Põhjamaade Hirm

Praegu jõuab pigistada sisse ka mõne esitluskonsa? On plaanis?
Tõttöelda ei ole mõelnud sellele väga konkreetselt. Esimene lähte eesmärk oli mu jaoks plaadiga seotud asjad valmis saada ja siis vaataks edasi. Tõenäoliselt, kui tingimused on sobivad, siis ajastaks sinna vinüüli valmimise perioodi.

Uus album on küll alles trükikoja lõhnaga aga mis edasised plaanid on? Mõni põnev koostööprojekt?
Midagi konkreetset ei ole, aga soov on mingi agressiivsema minekuga asi ette võtta. Paari tüübiga olen mokaotsast arutanud, aga see üks variant mitmest.

Mis on viimasel ajal enim mänginud album/lugu Põhjamaade Hirmu playlist’is?
Ei tea, kas enim, aga meelde tuleb Mick Jenkins „Contacts“ ja olen nüüd viitega Griselda asju ka kuulanud.

Viimane raamat ja mõte, mis sealt meelde jäi?
Bobby Hundreds „This is not a T-shirt“ on viimaste lehtede peal. Sealt sain äratundmisrõõmu, oma asjade (mussi ja selle tuumapeade) osas. Täpsemalt mingite eetiliste sisemiste küsimuste puhul, kuidas lahendada asju nii, et enda osa vms isikupära sinna sisse jääks jne. Muidugi mastaabid jms turg erinev, aga no lihtsalt sain selgeid äratundmispunkte. Teisena tooks välja „War of Art“ Steven Pressfield – see käsitleb loojaks olemist ja mingeid takistusi ja sisemist vastupanu, mis kõigil loojatel on. Sealt oli selge infokild, et pead iga päev keevitama, et saaks parima tulemuse, misiganes alal sa seda üritad.

Kõigele muule lisaks: BIGUPPP DEW8 ja OTTO SUITS!!!

Ja mis ma veel tahtsin öelda, et ostke teekaid ja vinüüli!

 

 

Uus album “Nagu vaataks pilvi” Legendaarne veebipoes
Põhjamaade Hirm Instagramis ja Facebookis
Põhjamaade Hirmu kodulehekülg pheriskoop.eu

comments powered by Disqus