TRAVELHAMLET on tagasi! Juba selle kirjutamine ajab suu naerule, sest lõpuks on mul jälle põhjust kirjutada ägedast reisist läbi autoentusiasti silmade. Kirss tordil on ka tõsiasi, et päris ausalt on tegemist kõige suurema ettevõtmisega, mida siiani TRAVELHAMLETi veergudel kirjeldatud on.
Aastate jooksul on muuhulgas sõidetud Lõuna-Prantsusmaa ja Norra mägiteid, Yas Marina ringrada Abu Dhabis ja kihutatud väikese Alfa Romeo Spideriga mööda Amalfi rannikut. Millega siis see kõik üle trumbata? Puhtalt volüümiga – rohkem päevi, kilomeetreid ja elamusi.
Viimased kaks aastat on reisimise osas olnud ilmselgelt keeruline. Kuid lõpuks saime sõpradega ühe hiigelsuure autotripi plaani lukku ja möödunud aasta 13. augustil teele asutud. Sihtkohaks Prantsusmaa linn nimega Le Mans, kus toimub legendaarne 24-tunni pikkune kestvussõit. Üks kroonijuveele autospordimaailmas.
Et Le Mans’i jõuda, pidi läbima terve Baltikumi, Poola, Tšehhi, Põhja-Austria, Lõuna-Saksamaa kuniks lõpuks Prantsusmaad läbides sihtkohani jõudsime. Tagasitulek oli läbi Põhja-Saksamaa, Skandinaavia ja teepeale jäi isegi ka Luksemburg. Üle 6100 km, 11 riiki, rohkelt elamusi ja kõik seepärast, et nautida autosid, autoga sõitmist ja kõike sellega seonduvat.
Kiire vahemärkusena peab mainima, et reisi jooksul külastasime erinevates riikides viite erinevat automuuseumit. Kuna nende kohta on kirjutada ja pilte näidata päris rohkelt, siis natukese aja pärast ilmub käesoleva loo järg, pühendatud puhtalt muuseumitele.
Konarliku algusega eepiline autotripp
Aga nüüd reisist endast. Kahjuks pole kuni Tšehhini suurt midagi reisist kirjutada. Mitte, et kuidagi Balti riike või Poolat halvustada sooviks, kuid reis oligi planeeritud nii, et esimene päev on kõige tuimem maanteede läbimine. Tallinnast Lõuna-Poolani kuniks jõudsime Krakówini.
Ainukesed seigad oli tüüpiline “midagi ikka ju ununeb” stsenaarium, kui Nõmme kandis selgus, et auto dokumendid on kuskil kodus. Teiseks “huvitavaks” seikluseks oli eriti stressirohkem sõit Krakówisse. Viimased poolteist tundi saatsid meid ummikud, teetööd, olematu teevalgustus ja pehmelt öeldes kesine teekatte kvaliteet. Seda kõike läbi kottpimeda öise Poola.
Kõige keerulisem sõidupäev möödas, oli edasi plaanis juba palju nauditavam kava. Tšehhi, Austria ja Lõuna-Saksamaa. Aja puudumise tõttu polnud Austriat võimalik avastada alpideni välja, kuid Doonau jõe äärne ja sellest põhjas olev mäestik pakkus postkaardi väärilisi vaateid ja käänulisi teid mitmeks tunniks.
Peale Müncheni ja Stuttgarti läbimise oli reisil üks täiesti vaba kavaga päev. Kas kihutame taas Austria poole ja üritame siiski Alpindeni jõuda või leiame miskit muud põnevat? Vestluses sõbraga, kes aitab Margus Murakal korraldada Eestis ja Euroopas Gran Turismo nimelisi autosõidu üritusi, küsis ta kohe: “Schwarzwaldi kah lähete?”
Kuna oskasin vaid vastate: “Eee, kuhu?”, hakkasin kiiresti guugeldama. Tegemist on Edela-Saksamaal asuva kõrgustikuga, nimeks Schwarzwald, ingliskeeles “Black Forest”. Juhuse tahtel oli meie järgmine ööbimispaik kenasti Schwarzwaldi külje all ja nii lihtsasti saigi vaba kavaga päev täidetud autosõiduga. Google Maps lahti ja kõik käänulisemad teed mööda Schwarzwaldi sai välja otsitud.
Nagu “Black Forest” nimigi juba viitab, olid teed enamasti paksu, pimeda metsa vahel. Aegajalt paistsid valgusküllased heinamaad ja rohelised nõlvad, kuid pidevaks faktoriks olid kitsad teed. Ja kitsaste teede all mõtlen ma maksimaalselt pooleteise auto laiuseid mägiteid, kus pime kurv järgneb pimedale kurvile.
Mägiteede sõidukogemust ja auto enda võimekust justkui oli, kuid tahest-tahtmata ei saanud teed läbida muudmoodi, kui 2. käiguga 20-30km/h ja kael õieli üritades juhiistmelt kuidagi nõlva taha piiluda. Väga äge, natuke ohtlik ja lõputute kurvidega – kõik mida ühelt mägiteelt soovida oskaks.
Autoentusiastide Meka: Nürburgring Nordschleife
Autosõiduseikade osast hüppab jälle mitu päeva edasi, kui Le Mans’i 24-tunni sõit läbi ja juba autoga koduteel, suunaga Põhja-Saksamaale. Plaanis oli külastada Nürburgring Nordschleife ringrada parklat ja sealset söögikohta Devil’s Diner, et lihtsalt kogeda Saksamaa automeka atmosfääri. Kiire peatus ja siis edasi hotelli poole. Kuid nagu autoreisidel ikka, oli varuks paar üllatust.
Negatiivseks üllatuseks oli “Devil’s Diner” suletud, kuid positiivse poole pealt oli Nordschleife õhtusel ajal publikule kaheks tunniks avatud. Kohe oli selge, et ilma rajasõiduta siit ära ei lähe. Internet ütles, et enne rajale minekut soovitakse näha auto dokumente, kindlustust, juhilube ja kõike muud. Reaalsus oli aga see, et kõnnid ühte putkasse, ütled, et sooviks teha ühe ringi ja nad küsivad 25 eurot. Kõik. Saksamaa ordnung oma kõige lihtsamas vormis.
Nordschleife sõidust võiks kirjutada lehekülgede viisi ja seda on kogenumad inimesed juba ka teinud. Üle 20 kilomeetri pikkune ikooniline ringrada on iga autoentusiasti bucket listis olemas ja lõpuks sain ka mina linnukese kirja. Isiklikuks kokkuvõtteks oli peamiseks üllatuseks G-jõud, mida autoroolis tundis.
Videomäng võib õpetada, kuid päris sõit lööb ikka pahviks
Nürburgring Nordschleife ringrada on tänu videomängudele visuaalselt tuttav ja virtuaalselt olen seda sõitnud nii enda Focus RS’iga kui ka umbes viiekümne teise autoga. Aga füüsilisi jõude ei suuda videomängud ilmselgelt kuidagi kopeerida. See, kuidas mühklik maastik surus kohati terve kere täie jõuga vastu autoistet, kui langus muutus järsku tõusuks, oli hämmastav.
Täiesti kindlasti oli raja tundmine läbi telekaekraani suureks eeliseks. Kui juhtus olema pime kurv, kohe pärast tõusu, siis teadsid, et see on seal ja keerab vasakule. Enda sõidu- ja simulaatorite kogemuse kompotist oskas ka aimata umbes turvalist tempot, et auto ja selle rehvid liialt vatti ei saaks. Sest olgem ausad, koju jõudmiseks pidi läbima veel üle 1600 km ja rajarekordit püstitama ma ei hakka. Veel vähem autoga, mille pagasnik on täis kolme inimese kodinaid, kahe nädalaseks reisiks. Loll on see, kes vabandust ei leia ja vabandusi rahuliku tempoga sõitmiseks, oli mul rohkemgi veel.
Lisaks peab mainima ka imeilusat maastikku ja sõiduteid, mida oli näha Nürburgringi ümbruskonnas. Olen lugenud internetist palju, et avalikud teed ümber Nürburgringi on kohati sama head, kui rada ise ja see peab kindlasti paika. Kuigi reisigraafik ei lubanud liiga pikalt teid avastada, oli selge, et siin võiks veeta päevi, kui mitte nädalaid ja ikka ei saaks küllalt. Jälle üks autoreisiplaan juures, millest äkki mõne aasta pärast kirjutada.
Le Mans’i tripi kirsiks tordil oligi tõenäoliselt Nürburgring Nordschleife sõidukogemus, seega paslik ongi siin otsad kokku tõmmata. Kuid imeilusaid sõiduteid, vaateid ja elamusi oli kümneid kordi rohkem, kui siin kirjeldada suudaks. Kokkuvõttes sai üks enneolematult äge tripp läbitud ja jälle tõestatud TRAVELHAMLETi motot: sõitke, avastage ja otsige ägedaid auto elamusi igaltpoolt. See toob üllatusi ja mälestusi terveks eluks.
Õigepea saab lugeda ja pilte vaadata BMW ja Porsche muuseumitest. Lisaks sai näha kõige suuremat avalikku Bugattide kogu Prantsusmaal, Mulhouse’is, vanasid Porsche prototüüpe Hamburgis ja USA klassikuid Rootsis.
Nürburgring Nordschleife fotod: Tourifotos ja Ringsnapshots poolt
