Filmiarvustus: Uus Batman – enam paremaks need filmitud koomiksid vist minna ei saa

Uus Batman on lõpuks kõige kiuste kinodesse jõudnud. Hea võimalus korraks mitte mõelda maailmas toimuvast. Ei mäletagi, millal midagi nii pikalt ootasin. Omanäolise filmirežissööri Matt Reeves’i visioon maailma olulisemast koomiksitegelasest (jah, ma just ütlesin seda) on kolmetunnine visuaalne šedööver, kust kahjuks ei puudu ka ülelennud ja möödapanekud. Kas film suutis massiivselt üles keritud ootustele vastata?

 

 

DC koomiksi filmiuniversum on kahjuks täis kaost ja segadust. See puudutas ka kõnealust filmi. Jätame kõrvale fakti, et meil on juba hunnik Batmani filme, mis omavahel kuidagi seotud ei ole. Mind see liiga palju ei häiri. Sellesmõttes, et kui palju James Bondi filmid omavahel seotud on muidu? Uut Batmani saatis õrn kaos algusest peale. Kõigepealt pidi uue Batmani filmi tegema viimased paar filmi nahkhiirmeest, minu arvates ülimalt edukalt, kehastanud näitleja ja režissöör Ben Afleck, seejärel võeti punti Matt Reeves, kes pidi filmi tegema Ben Aflecki juba tehtud töö põhjal, siis Ben Afleck ei olnud enam Batman ja uueks Batmaniks nimetati Robert Pattinson, vahepeal otsustas Matt Reeves kirjutada omalt poolt täiesti uue Batmani ja selle stuudiole välja käia ning tervet seda segadust saatis ülemaailmne pandeemia. Ühesõnaga pudru ja kapsad ja veel natuke putru. Fakt on see, et film on valmis ja tuginedes filmi turundusekulude eeldatavale suurusele – kõik osapooled usuvad valminud teosesse täielikult.

 

Ajaloo parim filmitud koomiks

Mina isiklikult olin nii Matt Reeves’i kui ka Robert Pattinsoni uudist kuuldes väga rõõmus. Olen mõlema talendi viimaste tööotsade üsna suur austaja – Matt Reeves “War Of The Planet Of The Apes” ja Robert Pattinson “Good Time” ning “TENET”. Teadsin, et kahepeale nad seda filmi liiga tuksi ei keera. Täna võin öelda, et mu usk ei petnud mind. Reeves on minu arvates suutnud teha ajaloo parima filmitud koomiksi.

 

the batman

 

Mida ma selle all täpselt mõtlen? Kas ma olen juba unustanud Nolan’i aegade parimad koomiksifilmid ja kogu Marveli Universumi? Ei ole unustanud, ma tunnen, et uus Batman ei võistle nendega selles kategoorias. “The Dark Knight” triloogia puhul oli Nolani selge eesmärk eemaldada võrrandist koomiks ning fantaasia ja teha päris film päris näitlejatega koomiksitegelastest. Marvel seikleb mingis täiesti omas lõbusas CGI võitlustseenide ja kosmoselaevade kategoorias, mis minuga isiklikult liiga palju kunagi resoneerunud ei ole. Loomulikult ma hindan suuri filme ja mõnusal laupäevaõhtul viskan ikka mõne “Iron Man”-i taustaks peale. Aga uus Batman on minu arvates tõeline graafiline novell suurel kinoekraanil. Umbes midagi, mis “Sin City” filmid olid, aga parem, intelligentsem, ilusam, võimsam. Kogu filmi kinematograafias domineerivad koomiksilikud rakursid, scenery’d ja meeleolu. Kõige rohkem väljendub see valguse kasutamises. Batmani koomiksi illustratsioonide läbiv joon on pimedus, kust valgustatakse välja üksikud piirjooned või detailid. Mulle tundus kogu film selle põhimõtte järgi filmitud. Kõige paremini andis seda võnget edasi ka treilerites kasutatud stseen, kus Batman võitleb automaatrelvadaga varustatud kaakidega täielikus pimeduses ja kogu tegevust valgustab ainult relvade tuli, mis annab vaatajale kõigest detaile ja sähvatusi kogu võitlusstseenist. Täielik geniaalsus.

Kui me juba Marveli teemaks tõime, siis mulle väga meeldib, kui julgelt ja selgelt on Reeves’i Batman sellele populaarsele žanrile vastanduma pandud. Kogu film kulgeb, rahulikult, dialoogid on pikad ja aeglased, keegi ei kiirusta kuhugi, kaadrid ei vahetu sähvatustega, vaid kannavad kohati piinlikult pikalt. Ja see on äge, tekitasid minus vaatajana mingit põnevat ebamugavust. Tegelased räägivad vaikselt ja rahulikult. Üldse kogu film vibreerib üsna madalatel sagedustel vastupidiselt Marveli filmidele, kus nö tümakas koguaeg maksimumis pumpab. Lubatud ja koomiksitest tuttava Batmani kui maailma parima detektiivi narratiiv jookseb 3 tundi selgelt ja arusaadavalt. Sellega on mindud isegi nii kaugele, et maailmakuulsale superkangelasele on jäänud väga üksikud kangelase momendid. Režissöör on selgelt paika pannud filmi üldise tumeda aeglase tooni ja mängib üksikute kõrge energia ning viha hetkedega ülimalt meisterlikult. Sellesosas on film täielik sümfoonia.

 

DC filmide imelik lõks

Enesestmõistetavalt on nii mitu korda kinolinal jutustatud loo otsa nii suure filmi ehitamisel ka palju eksimisvõimalusi ja kahjuks Matt Reeves komistas mitmesse nendest. Minu jaoks oli filmis väljakannatamatult palju sarnasusi värske The Dark Knight triloogiaga. Kuni mõnes kohas lausa tekstini välja. Kohati lõpetasin oma peas uues filmis kõlanud lauseid Heath Ledgeri või Christian Bale’i sõnadega. Need olid lihtsalt nii sarnased. Eeldasin kuidagi, et uues filmis üritatakse võimalikult kauge kaarega eelmisest Batmanist mööda jalutada. Teiseks on DC filmid kukkunud mingisse imelikku lõksu, kus näitlejad tunnevad sissemängitud karakterite ees nii suurt aukartust, et punnitavad oma soorituses üle. Asi, mida Marveli Universumis kohanud pole. Selle nähtuse kõige silmapaistvam näide on esimesest “Suicide Squad”-i filmist igaveseks filmiajalukku jäädvustatud Jared Leto, kelle Joker on lihtsalt väljakannatamatult üle näideldud. Uues Batman’is on ka mitmes kohas tunda pressitud näitlemist, mis ei mõju loomulikult ja tekitab kohe filmi ja vaataja vahele distantsi.

FILMIARVUSTUS: “Harley Quinn: Birds of Prey” ehk John Wick on drugs

Kahjuks tundsin seda punnitust tihti ka peaosas mängiva Robert Pattinsoni versioonis uuest Bruce Wayne’st. Tõsi, ta ei olnud selles üksi süüdi, vähemalt pool süüd jääb kunstnike ja stilistide kanda, kes otsustasid, et Bruce Wayne vaatab maailma läbi silmade ette kammitud pulkas juuksesalkade. Saan aru, et tegelaskuju inspiratsioon oli Kurt Cobain, aga Nirvana lauljal on ka muid featuure peale sassis juuste. Minevikust räsitud Bruce’i karakter oli minu arvates liiga sirge. Seda sama tunnet oleks saanud natuke tagasihoidlikumate detailidega nurga tagant põnevamalt edasi anda. Samas Batman’ina oli Robert minu arvates parim Batman, keda kinoekraanil näinud olen. Samas, ma ei tea, kas mu arvamus loeb, sest minu arvates oli siiamaani parim Batmani kostüümi kandja Ben Afleck viimases “Superman V Batman: Dawn of Justice” filmis. Kamoon, see pole Beni süüa, et ta pidi osalema koomiksifilmide ajaloo kõige idiootsemas plot twistis.

Kuigi tegemist on mega hea filmiga, pean veel ühe suure probleemi ära märkima ja selleks oli filmi pikkus. 3 tundi Batman’i on väga hea idee. Kui lugu kannab. Kõnealuses filmis tundsin umbes 3-4 korda, et on aeg jalgu sirutama hakata. Ja siis, üllatus-üllatus, lähme edasi! Mingi hetk ma juba muigasin, kuidas see film lihtsalt oli otsustanud mitte ära lõppeda.

 

Batman VS Logan

Kokkuvõttes on tegemist võimsa visuaalse meistriteosega ja kindlasti plaanin teost veel mitu korda nautida. Kui peaksin uut Batmani mõne muu koomiksifilmiga võrdlema, ütleksin, et tema otsene konkurent on Marveli “LOGAN”, mis on minu arvates Marveli parim film. Minu jaoks võidab Batman selle võitluse teostuses, originaalsuses ja vaatemängulisuses. Elust räsitud Wolverine aga korjab punktid filmi stsenaariumi kategoorias, kus Batman paaris olulises kohtas lonkas. Igatahes saan rõõmuga öelda, et Batman’i on taas koheldud austusega, maailmasse on toodetud veel üks tume, tõsine ja põnevate pisikeste nüanssidega koomiksifilm ning minu aastate jooksul üles keritud ootusi ei ole petetud. Ootasin pikalt kosmoselaevadele ja tulnukatele tasakaaluks ühte korralikku gängsterite ning tänavapättidega rusikavõitlust ja sain selle.

Film “The Batman” on kinodes alates 4. märtsist.

Täägid:

comments powered by Disqus