Mulle meeldivad filmid, peale mille nägemist pean kinosaalist väljudes reaalsusesse tagasitulekuga natuke harjuma. Päris maailm tundub nii võõras ning süda igatseb tagasi äsja otsa saanud paari tundi, mis viis mind seiklusele kõige pöörasematesse universumitesse. Mitmuses. Paberil on “Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” hirmuäratav. Marveli filmiuniversum on paisunud hoomamatuks gigandiks, mille mõistmiseks ei piisa enam vaid kinos käimisest. Sa pead ühtlasi olema tuttav Disney+ sarjadega (teenus, mida Eestis veel ei ole), olema näinud ühte spetsiifilist osa ühest konkreetsest animaseriaalist ja teab mida kõike veel.
Tõsi, võib ka täiesti külmalt peale lennata, ent sel juhul tutvustatakse sulle olulisi loopunkte ühe-kahe lausega ning seejärel liigutakse edasi suurejooneliste märulistseenide juurde. Sest noh, 3D-kunstnikud tahavad ju ka palka.
Aus ülestunnistus, esimene “Doktor Strange” ei jäänud mulle pea et mitte millegagi meelde. Kui panna kõik Marveli filmid pingeritta, siis ma eeldan, et see jääks enam-vähem kuskile keskele. Samas, kui su kollektsioon koosneb nüüdseks 28-st erinevast filmist (sarjadest rääkimata), ei mahu need kõik ilmselgelt pjedestaalile ära.
Igatahes, huvi Doktor Strange’i uue filmi vastu ei olnud esialgu just kõige kõrgem. Ei viitsinud isegi treileritesse süveneda. Lisaks olin juba “Kõik kõikjal ja korraga” ära näinud ning too film möllas samuti multiversumis (ja on suurepärane!). Kas on ühes aastas üldse ruumi rohkemateks samateemalisteks filmideks?
Režissöör Sam Raimi rabab jalust!
Siis aga hakkasid riburadapidi internetti tekkima arvustused, mis linateost taevani kiitsid. Seejärel avastasin, et olin täiesti kahe silma vahele suutnud jätta olulise asjaolu – režissööritoolis istub Sam Raimi (“Evil Dead”, “Drag me to Hell”, “Spider-man”). Aina rohkem tekkis põhjuseid, et seda enda silmaga uudistama minna. Läksingi. Oli hea otsus.
Laias laastus on süžee täpselt selline, mida ühelt tavaliselt koomiksifilmilt oodata: meie eksistents on ohus ning ainult üks superinimene (vahel ka mitu) saab selle päästa. Sel korral toimub päästetöö maagia ja võlukunsti abil, mis tähendab, et paluvad pilgud pööratakse Doktor Strange’i poole.
Sel korral ei piirduta vaid ühes universumis möllamisega ning filmis “Ämblikmees: pole koduteed” alguse saanud paralleeluniversumite vaheline hüppamine saab nüüd täiesti uue mõõtme. See tähendab, et osaliselt lastakse lahti ettekirjutatud reeglitest ning tänu sellele serveeritakse vaatajale vaatemängulisi visuaale, fantaasiaküllaseid universumeid, ootamatuid lahendusi ning piiramatus koguses viiteid Marveli koomiksite pikale ajaloole.
Filmis on punkt, kus lükatakse Marveli filmide tavapärane ülesehitus natuke tahaplaanile. Selle asemel lubatakse Sam Raimil teha endale omaseid veidruseid. Sellest tulenevalt saavad vaatajad nautida vast ühte omapärasemat filmi, mis koomiksibrändi alt väljunud. Kõik, kellele on olnud meeltmööda näiteks “Evil Deadi” ja “Army of Darknessi” camp’i või kes hindasid “Drag me to Helli” kõhedat vaibi, need leiavad filmist ohtralt naudingut.
Kahjuks on Raimi pöörasus samal ajal ka meeldetuletuseks, et kõik Disney käpa alla kuuluvad linateosed peavad mahtuma siiski teatud raamide sisse. Huumor, mis üldiselt suudab mind jätkuvalt muhelema panna, on oma olemuselt siiski tuttav kõikidest eelmistest filmidest.
Ka võib enam-vähem täpselt ennustada, millisel minutil saabub langus protagonisti teekonnal, et siis end august välja kaevata ja maailm edukalt päästa. Sestap võib vaid unistada sellest, milline oleks lõpptulem siis, kui Raimile oleks täiesti vabad käed antud.
See aga ei muuda fakti, et “Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” on suurepärane ja pöörane meelelahutus!
FILMIARVUSTUS: “Harley Quinn: Birds of Prey” ehk John Wick on drugs