#LÄBIKLAASI neljapäev Ülemistes – Tallinna autokultuuri tegelik põksuv süda

Iga neljapäeva õhtul olenemata aastaajast, poliitilisest võimust ja inflatsioonist, kohtuvad Ülemiste keskuse parklas täiesti suvalised inimesed, keda ühendab huvi mootorite vastu. Iga neljapäev Ülemistes peale tööpäeva lõppu. Ilma kokkuleppimata, ilma Facebooki event‘i ja raadioreklaami ja uhke maandumisleheta. Nagu lapsepõlves, kui läksid peale kooli kossukale, sest teadsid, et seal on alati keegi. Alati. Samamoodi kui sätid oma sammud või rehvid umbes 19 paiku Ülemistesse, võid olla kindel, et seal on keegi. Suvel loomulikult rohkem, talvel vähem.

Olen aru saanud, et selle neljapäevaga seal Ülemistes on paljudel autoentusiastidel imelik suhe. Nagu ka minul tegelikult. See kogunemine on seal toimund nii kaua kui ma oma elu mäletan. Aastaid ja aastaid järjepidevalt. Sama pikalt on neljapäev Ülemistes olnud natuke nagu huumor – justkui mingid rehvikõksijad ja kummivilistajad käivad oma Sierrasid ja Opeleid seal mõõtmas. Mäletan, et käisin isegi seal elus esimest korda sõpradega nagu “naljana”, sellise “lähme näitame näpuga ja naerame nende üle” suhtumisega.

Nüüd paar aastat iga kord kui neljapäeva õhtul Ülemistest mööda olen sattunud sõitma, näen ristmikel ja keskuse lähiümbruses rõõmsaid noori inimesi. Kes on tulnud oma autoga, kes ilmselgelt vanemate autoga, klassikuid, uuemaid masinaid, eestlasi, venelasi. Kui olen pilgu parklasse visanud ja ka sotsiaalmeediast nägema sattunud, pole ammu enam tegemist rontide mõõduvõtmisega. Parklas kogunevad tõsised vaatamisväärsused värvilistest Lambodest kuni täielikult modifitseeritud Ameerika muskliteni, vaatemängu vürtsitab hunnik silmi pimestavat põhjavalgust ja kõrvu lukustavat helisüsteemi.

Minu jaoks, aga kõige kõnekam on selle Ülemiste neljapäeva juures rahvas. Massiivne hulk inimesi, kes on sinna tulnud. Paljud ilma autodeta, lihtsalt vaatama ja elamust saama. Ja muidugi autoomanikud. Süüakse, juuakse, suheldakse, kuulatakse muusikat ja vaadatakse autosid. Ühtegi turundusinimest silmapiiril pole, kõik on päris! Kas see mitte polegi kogu autokultuuri mõte? Tuua inimesed kokku. Minu arvates on ja sellepärast nimetaksin mina Ülemiste neljapäeva kogu Tallinna autokultuuri põksuvaks südameks. Võibolla see ei ole meie lemmik süda ja vahepeal me isegi tahame, et see süda ei põksuks nii palju, aga südant ei saa valida ja see hoiab meid elus.

Ei saa mainimata jätta ka seda kena suhtumist Ülemiste keskuse poolelt, et kogunemisel toimuda lastakse. Ja tihti on ju kohal ka politsei, kes ürituse ohutust tagab. Imeline planeetide joondumine nii mitmel tasandil, et jääb üle ainult imetlusega pealt vaadata ja apolodeerida.

Kui sa ise neljapäeval sinna kanti ei satu, siis pisikese ülevaate ühest juulikuu õhtust saad Karmely fotogaleriist. Head nautimist!

 

comments powered by Disqus