Aastanumbrist sõltumata tuleb head räppi alati. Ei ole ka 2014 mingi erand – kuivõrd aasta esimeses pooles tiksus juurde enamasti üks väga hea plaat kuus, siis on nädalate ja kuude jooksul räpshit ilmumistempot tasa ja targu, aga siiski järjekindlalt, tõstnud nagu auruvedur. Koolialguskuu tõi endaga kaasa nii uut kui vana (kooli): New Yorgist pärit DITC liige Diamond D avaldas üle mitme aasta uue albumi („The Diam Piece“), samas kui lõunaosariikide ühe vast tuntuima lumemehe Jeezy („Young“ on nüüdseks nimest kadunud) viienda kauamängiva pealkiri deklameerib, et ta on „Seen It All“.
Kuueaastase vahe järel ilmus uus ja mahe plaat – „Directors of Photography“ – ka Dilated Peoples’il; teine California hiid Souls of Mischief ühendas jõud helilooja Adrian Younge’iga, et luua mõnevõrra keerulise süžeega kontseptalbum, mis (muuhulgas tänu live-instrumentatsioonile ja mõnusalt robustsele Busta Rhymesi külalisvärsile) on retrolik aga värske.
Lisaks on abstraktsekõlalise alternatiivräpi viljasalve täiendava panuse loonud Busdriver “Perfect Hair” (träkkidel abiks Danny Brown, Aesop Rock ja Open Mike Eagle) ning Atlantast on end laiemale maailmale tutvustanud Raury-nimeline noorsand, kelle loomingus “Indigo Child” (milles räpi osakaal on piisavalt väike panemaks nentima, et ei oskagi seda kuidagi määratleda) kajab vihjamisi kuulsa kaaskodaniku André 3000’ mõju.
Septembri väljapaistvamateks paladeks pean isiklikult siiski Homeboy Sandmani ja Mick Jenkinsi kätetöid. Kõigepealt esimesest. „Hallways“ on Sandmani teine Stones Throw Recordsi alt väljastet album, ja toimib omal moel kui mitmeaastase eneseotsimise kokkuvõte: nii taustad kui värsid on endiselt omanäolised ja keerukad, aga samas on tervikule lisandunud mingi lihv, mille tulemusena on muusika kuidagi sujuvam kui näiteks hiljutine EP’de triloogia; pigem meenutab nii mõnegi värsi catchiness aega, mil Boy Sand looga „The Carpenter“ end laia (aga mitte just liiga laia) üldsuse pilku upitas. Kuni NY’l sellise kaliibriga värsiseppasid jagub, on Suure Õunaga kõik parimas korras.
Chicago rahutu õhkkond on osutunud heaks kasvulavaks väga erinevatele noortele räpparitele: kahe eri äärmuse lipuvarrasteks võib tinglikult pidada käsi-kogu-aeg-enesehävitusnupu-läheduses olekuga trap-drill-räpi viljelejast Chief Keefi ja märksa elurõõmsamat, jazzilikku Chance the Rapper’it. „The Water[s]“ teeb Mick Jenkinsist kas kuldse kesktee või kolmanda variandi – projektist hõngub kohati trapilikkust, kuid üldjoontes on ta oma nimega väga sobilikult voolav ja jazzilik. Vesi kui projekti läbiv teema on kohati kahtlane või hägune valik, aga samas võimaldab Jenkinsil erinevat laadi mõtete vahel kulgemise üsna sujuvaks muuta. Lisa sellele terav flow ja hääl, millele pakuks rohkem kui Jenkinsi 23 aastat, ning tulemus on räpisõbra maiuspala.
