Šotimaalt, nagu igalt poolt mujaltki UK’st, on tulnud omajagu head muusikat. Räpiga aga seda kanti väga ei seostaks. Vähemalt mina mitte. Seda meeldivam üllatus oli komistada Young Fathers loomingu peale. Autsaideritena võitsid poisid prestiižse Mercury Prize’i, mis nende profiili küll tõstis, aga paljude radarite alt näikse nad siiski läbi olevat lennanud, Mathias Rust-style.
See vääriks muutmist, kuna nende kõlapilt on päris-päris isikupärane. Žanripiiridest mööda triblava isendi DNA-s leidub märke nii räpist, elektroonikast, r&b’st kui ka etnilisi vaibe. Räpsid on sisutihedad ja stiililt ulatuvad nii klassikalises võtmes räpist spoken wordi maiguga asjani. Seni on väljastatud kaks EP’d – vastavalt „Tape One“ ja „Tape Two“, plaadiväline sinku „Soon Come Soon“ ja album „Dead“, mis neile enim au ja kuulsust seni toonud. Gaasipedaalilt jalga maha võtta YF ei plaani, vaid just värskelt nägi ilmavalgust nende teine plaat, iseäraliku nimega „White Men Are Black Men Too“.
Kui esimest sellelt plaadilt avaldatud lugu, „Rain or Shine“ kuulata, tundub saund veelgi arenevat ja võimalik, et tulemus on päris isikupärane. Kas suudetakse laiema tuntuseni läbi murda, on veel raske öelda, aga Young Fathersil tasub pilku pääl heita küll.
Young Fathers koduleht
Artikli autor: Asko Astmäe
Twitter @patriarh1teist