Ketsid ja räppmuusika on lahedad, selles pole kahtlustki, kuid on aeg ampluaad laiendada ning rääkida nendest lahedatest asjadest, mida Hooligani lehtedel seni vaid möödaminnes on mainitud – koomiksid. 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu veebiversioon pakub koomiksi definitsiooniks “napi tekstiga pildisari”, emakeelse vikipeedia sissekanne ütleb, et koomiks on “lühikese tekstiga joonistuste sari, mis moodustab seotud narratiivi”. Kes selle peale ikka veel segaduses õlgu kehitab, soovitan läbi lugeda Scott McCloudi teose “Understanding Comics: The Invisible Art”. Võite kolm korda arvata, millest see räägib, esimene vastus on tõenäoliselt õige. Kui aga antud raamat liiga mahukaks osutub, siis tuleb teada ainult üht – koomiks on midagi enamat kui ainult Maxima ajakirjariiulis lebav “Miki Hiir”. Jah, on pildid ja jah, on jutumullid, aga neetud – nende vahenditega saab teha oi kui coole asju!
Rääkides coolist – Frank Miller, kusagil 1980-te ja 90-te vahele ja ümber mahtuva perioodi vältel, tulistas tohutus koguses jahedaid kuule – ta jättis endast unustamatu jälje (seda nii omapärase joonistamis- kui ka kirjastiiliga) Daredevili edasisse ellu (mille mõjutusi võib näha ka hiljuti ilmunud seriaalis, check that sh*t out!), kirjutas oma eepilise 300 spartalasega pisut ajalugu ümber ning näitas kuidas Sin City’s asju aetakse (vihje: karmilt). Kahest viimasest on sündinud päris lahedad filmid, millest mõlemad on saanud kahjuks enam-mitte-nii-lahedad järjed. Tõenäoliselt kõige enam panustas Miller aga legendaarse Batmani ajalukku, tuues lugejateni nii ikoonilise superkangelase esimesed sammud (“Batman: Year One”), kui ka pensionipõlve (“Batman: The Dark Knight Returns”).
“The Dark Knight Returns” on, vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse põhjal, tõenäoliselt Milleri kõige parem teos ning kindlasti üks parimatest Batmani lugudest läbi aegade. Loo keskmes on 55-aastane Bruce Wayne, kes 10 aastat tagasi oma keebi varna riputas. Gothamist on nüüdseks saanud korrumpeerunud kuritegevusemeka, mille tänavaid valitsevad endid mutantideks nimetava gängi liikmed ning vaatamata kohaliku politsei pingutustele, ei ole väljas liikumine just eriti turvaline. Aja möödudes muutub selline situatsioon Bruce Wayne’i jaoks aina enam ja enam vastuvõetamatuks ning ühel hetkel leiab ta, et on aeg Batman surnust üles äratada.
Kurikuulus lindprii (või oleks ehk õigem öelda “nahkhiirprii”, get it? höhöhö) naaseb Gothamisse ning järgneb jutustus sellest, kuidas vananev Wayne üritab noorte kurjategijatega rinda pista. Samuti analüüsitakse milline on/oli Batmani mõju linnale ning selle suurimatele painajatele. Erilise fookuse alla võetakse kangelase suhe selliste ikooniliste pahalastega, nagu Two-Face ning, otse loomulikult, Joker – esile ujub taaskord klassikaline küsimus: kui Batmani poleks olemas, siis kas tema vaenlased oleksid sündinud või mitte? Kuid Batmani konfliktid ei piirdu vaid kurikaeltega, sest ühel hetkel ristuvad tema teed Ühendriikide valitsuse heaks töötava Supermaniga. Milleri panus kahe kangelase teederistamisele on niivõrd ikooniline, et selle mõjutusi võib ohtralt leida ka tulevase “Batman v Superman: Dawn of Justice” filmi treileris.
“The Dark Knight Returns” oli ülimalt cool, kuid kahjuks hakkas peale seda Milleri käe alt väljuv kraam korralikult kvaliteeti kaotama. “Batman: The Dark Knight Strikes Again”, ehk selle postituse fookuses oleva raamatu otsene järg, oli hunnik rämpsu ja meeldis vaid vähestele. Katsetus Batmani lugusid uutele lugejatele tutvustada kutsus samuti nukralt läbi, sest vaatamata Jim Lee jõhkralt ägedale pliiatsitõmbele, oli Milleri “All Star Batman & Robin, the Boy Wonder” segane, rumal ning viimase piisana karikasse, jäi lausa pooleli. Selle seeria kõige kurikuulsam moment oli tõenäoliselt see, kui Batman värskelt oma vanemate surma pealt näinud Dick Graysoni (Robin) röövis ning seejärel küsis, et kas too on mentaalse hälbega, et teda ära ei tunne, sest ta on ikkagi “the goddamn Batman!”
Milleri langus jätkus hetkeks pisut teistel radadel – olles “Sin City” filmiversiooni ajal Robert Rodrigueze käe all režissööritööd proovida saanud, otsustas koomiksiautor iseseisvalt ühe filmi valmis treida. Tema ohvriks osutus legendaarse Will Esineri teosel põhinev “The Spirit”, mis hülgas oma algupärased kergemad toonid ning kopeeris üks-ühele maha “Sin City” ekraniseeringu stiili…tehes seda ebaedukalt, sest tulemuseks oli äärmiselt kuiv, igav ja elutu 90 minutit, mille kõrgpunktiks oli…umm, kõrgpunktiks oli…jah.
Frank Milleri viimaseks meistriteoseks (kui sõna meistriteos oleks sünonüümne saastaga!) saab pidada tema graafilist romaani, nimega “Holy Terror”. Antud teoses käis mees nimega Fixer ringi ning kütab terroristidele molli. Miller on ise välja öelnud, et tema kavatsus oli hästi suures koguses inimesi välja vihastada ning tõenäoliselt see ka õnnestus, sest väga raske on leida kedagi, kes antud raamatusse kasvõi neutraalselt suhtuks. Võib ainult oletada mis oleks saanud siis, kui Miller oleks teoks viinud oma esialgse plaani – raamatu originaalne nimi oli “Holy Terror, Batman!” (mitte ajada segamini “Batman: Holy Terroriga”) ning Al-Qaeda liikmeid oleks hoopiski Nahkhiirmees tampima hakanud.
Oleme märkamatult jõudnud ringiga tagasi Batmani juurde – aprillikuu lõpus kuulutas Frank Miller oma twitterikonto vahendusel, et naaseb Batmani, ning täpsemalt “The Dark Knight” seeria juurde, sest juba sel sügisel näeb ilmavalgust esimene peatükk TDK kolmandale osale, mis hakkab kandma nime “The Dark Knight III: The Master Race”.
See osa minust, kes nautis “The Dark Knight Returnsi”, on selle uudise üle õnnelik. Teine osa, kes teab kui madala tõrre põhja Miller aga viimasel ajal kraapinud on, kardab, sest noh…fraas “The Master Race” ei jäta just väga palju fantaasiaks ruumi…
Kas Miller suudab oma kunagise hiilguse juurde naasta või mitte, selgub selle aasta lõpus. Kuid vaatamata milline selle küsimuse vastus olema saab, üks asi on kindel – “The Dark Knight Returns” väärib lugemist, see on ikka jõhkralt hea, yo!
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone
Koduleht – level1.ee