Kõikvõimalikud muusikalised kollektiivid on tihti nii moodustunud, et mingi osa liikmeid on justkui loodud sellisteks „tiimimängijateks“, samas kui mõni eristub mis tahes omaduste tõttu, mis mitte ainult teda esile ei tõsta, vaid annab ka lootust, et ta oleks sooloartistina köitev. Umbes nõnda, nagu sarjades ja/või filmides võib figureerida mõni tegelinski, kes keerleb tasapisi perifeeriast kaadrisse ja osutub lõpuks nii huvitavaks, et saab oma spin-off linateose kangelaseks.
Soome räpipundi Ruger Hauer kõik liikmed on nüüdseks sooloplaate üllitanud, mistõttu see intromuinasjutt justkui vastassuunda, sealt üle paberiserva ja tont teab kuhu liikuvat näib. Kuid mitte täielikult – trio kontekstis tundus Paperi T kuidagi eristuvat kui selline mõtlikuma, iseärase vaibiga vend.
Kui sai üle lahe Run the Jewelsit kuulama sõidetud, ilmnes, et nende soojendaja on Paperi T sooloartistina. Tolleks ajaks oli väljas esimene soolosingel „Sä jätät jäljen“, mis tekitas huvi ja osutus aegamööda parajaks earwormiks. Lugu natuke cloudwavelik, põhjamaiselt jahedakõlaliste kajade ja süntidega ning hämaravõitu videoga.
Teine videosingel („Resnais, Beefheart & Aalto“) oli aga see, mis uudishimulevelit mitu pügalat kõrgemaks kruttis. Kui välja jätta sporaadiliselt ilmuv bass ja natuke rütmisektsiooni, koosneb lugu sisuliselt harfist ja väga rahulikul, peaaegu kõnetempos kulgevast räpist – esimese korraga tekib tunne, et nagu ei kuulanukski mingit lugu; teise korraga – pagana huvitav.
See trend kirjeldab plaati tervikuna. Kõlapilt on kaasaegne, aga leiab samas võimalusi isikupära kuvamiseks – nagu eelnevalt mainitud, selline põhjamaine atmosfäärilisus on läbiv motiiv. Produktsiooni poolest ilmselt mu lemmikplaate, mis sellel aastal seni ilmunud. Flow on enamasti rahulik, kuid põhjalikult viimistletud riimiskeemid ja kontsentratsioon hoiavad asja letargiliseks muutumast. Soome keelest siinkõneleja palju ei mõika, kuid selgelt on Paperi T üheks meelisvaldkonnaks popkultuur – kas metafooridena või niisama, aga kõrvaklappidest rändavad läbi nii eripalgelised isikud kui Henry Miller, Ghostface & Raekwon ja Alvar Aalto koos oma lemmikveiniga. Lisaks kõlab asi selliselt, et kuigi ma ei saa sõnadest eriti aru, jääb neist mulje, et nad on sisukad, nah mean? Kes keelt oskab, saab spekulatsiooni vettpidavust kontrollida.
Nüüdseks on Paperi debüütalbum „Malarian pelko“ väljas ja kuulatav muuhulgas Spotify’st.